Minu Kopenhaagen

Peaaegu terve see nädal on möödunud Kopenhaagenis ning täna õhtul Tallinna tagasi jõudes tundub, nagu oleks jõudnud kuhugi valesse kohta. Kõik, mida Kopenhaagenist leida lootsin, sealt ka leidsin ja palju rohkemgi.

Milline siis näeb välja Kopenhaagen läbi minu silmade?

Kopenhaagen näeb välja nagu ideaalne suur linn - inimesi on piisavalt palju, et suurlinna tunne tekiks; linn on väga rahulik ja kohati tekib tunne, nagu ei olekski suures linnas vaid pigem hõreda liiklusega väiksemas kohas; ilmad vahetuvad tõesti kiiresti ning korraga oleks mõtet kaasas kanda päikseprille ja vihmavarju; KÕIK inimesed, kellega kokku puutusime, olid sõbralikud; esialgu natuke kõrgena tundunud hinnad said mõne päevaga harjumuspäraseks ning viimastel päevadel tundus pigem, et kas "nii vähe maksabki"; SUUREPÄRANE teenindus kõigis kohtades, kus käisime; ... ... ...
Seda rida võiks veel pikalt jätkata, aga kõigest pikemalt juba järgmistes lugudes.

Aga miks siis ikkagi Tallinn tundus peale Kopenhaagenist tulekut vale sihtkohana? Lisaks mitmetele muudele põhjustele oli tegemist otseses mõttes reisiga "tulevikust minevikku" ja ajas tagasi minek ei saa ju liiga suuri emotsioone tekitada.

Mulle meeldis Kopenhaagenis. Väga meeldis. Sõit sinna kestab ka ainult 1 tund ja 10 minutit. Varsti lähme tagasi.

Kõik on lihtsalt suurepärane!

Nüüd on vist õige aeg panna kirja oma mõtted ja teadmised sellest, kuidas elada nii, et oleks hea nii minul kui ka teistel minu ümber. Oh (rõõmus ohe)... asju, millest kirjutada ja mida jagada, neid on nii palju. Proovin siis neist olulisemad hästi lihtsalt kirja panna, et keegi veel mõne hea idee kasutusse saaks võtta. Ma ei keskendu väga detailselt ühelegi konkreetsele juhtumile või loole oma elus, ma räägin sellest, mida olen näinud ja õppinud.

Eelmisel aastal, oma sünnipäeval, otsustas minu elukaaslane viia läbi eksperimendi – elada aasta aega koos teise naisega. Stopp!!! Tuleb julgeda ka selliseid nalju teha. Eksju :) See ei olnud nii, vaid hoopis nii: et elada aasta aega endale midagi ostmata. Loomulikult ei kuulunud siia nimekirja toit ja hügieenitooted ning muu eluks vajalik. Põhirõhk oli riietel, jalanõudel ja muudel vidinatel, ilma milleta saab vabalt hakkama. Enamus naistele tundub puhas mõte sellest kauge utoopiana.Täiesti vastuvõtmatu. Kas pole mitte naised need, kes ei saa ilma shoppamiseta elada? Vaatasin kõrvalt, kuidas ta ei ostnud endale midagi ja mõtlesin, et ka mina saan sellega hakkama. Ja saingi! Polnud üldse raske. Mõned erandid tuli mul siiski teha.

Positiivne oli see, et minuga hakkasid minu mõttemaailmas juhtuma hoopis uued lood. Tundub huvitav? Nii see ongi. Hakkasin nägema seda, millele varem polnud tähelepanu pööranud ja tundma uusi tundeid. Järgides temaga samu põhimõtteid asjade ostmise osas sain aru, et tegelikult on mul ju kõik olemas ja nüüd ma naudin seda kui käin kohvikus või kinos või sõbrannal külas... Mulle “jõudis lõpuks kohale”, et ma ei pea elama nii nagu ühiskond minult seda ootab. Ja kas tegelikult keegi tahabki teiste loodud maailmas elada? Kui valida saaks (ja muuseas saab küll), siis ma arvan, et mitte. Kui valida, kas osta järjekordne uus kleit, moekad teksad või minna kontserdile, siis missuguse valiku teeksid Sina? Sinu vastust ma ei tea, aga ma võin öelda, mille mina valin – kontserdi. Teksad kannad Sa ära ja kleidi heal juhul ka, aga mälestus kontserdist jääb igaveseks! Mõelda vaid, milline on nende lihtsate asja vahe.

Selleks, et elada ilusat elu, tuleb vaadata enese hinge ja kuulata südant (võta selleks aega) ning küsida, mida ma tahan ja vajan ning mida ma selle saamiseks teha saan? Ma tean, et nii on lihtne öelda. Kuid tõeliselt õnnega koos on need, kes astuvad ka teise sammu. Nad pingutavad, alla andmata ja nii need unistused täituvadki... Üks asi veel. Kui juba hingemaailmast juttu tegin, siis soovitan vaadata, kas seal on kõik korras. Kas Sa oled positiivne või kaldud palju muretsema ja lööd kergesti käega kui Sinu teele satub takistuskivi või näiteks veel hullem - ütled oma parimale sõbrale halvasti. Mis tunne võis tal siis olla? Sa ju ise ei tahaks tema asemel olla. Õigus?! Õpi olema positiivne ja heatahtlik. Usu mind, nii on kergem elu nautida. Mõttejõud on võimsam kui arvata osatakse. On ju nii, et kui mõtled häid mõtteid, läheb harva teisti. Kuid kui oleme “mustas pilves” on selline tunne nagu päike ei hakkagi enam paistma. Heast sünnib armastus, ilu, rõõm, sõbralikkus ja halvast saab alguse kurbus, viha, depressioon ja lisaks see muudab inimese vanaks, pahatahtlikuks ja kadedaks. Millegipärast ei meeldi näiteks kurjategijad kellegile meist. Negatiivsus on nagu maailm ilma puhta õhuta :( Kusjuures kõige mõttetumana tundub mulle nüüd vihastamine asjade peale, mis ei sõltu minust. Näiteks teiste inimeste tegude peale. See ainult ärritab mind ja olukord vihastamise tõttu ju ei muutu.

Õnnelikuna tundmiseks pole vaja kuldketti kaela, suurt maja, ilusat autot ja kõike palju ja rohkemgi veel. Hinge teeb rahulikuks positiivne mõte, naeratus näol ja klaas veini koos kallimaga :) Ühesõnaga absoluutselt kõik hea, mis toob Sinus esile Sinu parimad küljed. Boonuseks on see, et Sa näed välja ilus ja võib juhtuda, et isegi kortsukesi silmanurgas ei ole nii palju kui ehk varem.

Mul on välja pakkuda üks lihtne hea enesetunde retsept:

Vali välja päev (ükskõik milline), ole sõbralik, positiivne (kõigiga) ja unusta kõik kehva maitsega mõtted. Lõpeta või siis vähenda korralikult muretsemist ja naudi seda päeva. Lisaks lõpeta suhtlemine inimestega, kes Sulle üldse ei meeldi. Vaata, kas midagi juhtub. Kas maailm on ilma roosade prillidetagi roosa? Vean kihla, et see juhtub. Elu ongi väga-väga ilus, oluline, et igaüks sellest aru saaks ja seda mõistaks. Kas keegi mitte ei öelnud, et positiivsus on nakkav!

Igas päevas, iga ilm, iga inimene on kuidagi moodi hea – see on nii ja see jääbki sedasi.Keskenduge heale ja mured haihtuvad iseenestest õhku või siis kuhu iganes.


Nautige elu, sest see on nii ilus!!!