Pingevaba elu

Milline elu on pingevaba elu ja kas pingevaba elu üldse on hea elu, mille poole oleks mõtet püüelda? Raske küsimus - oleme ju enamasti harjunud sellega, et väga normaalne ja hea on elada vastupidist - igas mõttes pinget täis elu. Rabada tööl täiega hommikust õhtuni, teha täie hooga trenni, õiendada ja panna paika oma lapsi, teada täpselt, kuidas peavad oma elu (ikka täie pingega) elama kõik meie tuttavad, ... ... :) Pingevaba elu ei tundu enamasti mitte mingi alternatiiv vaid midagi sellist, mis meile ei sobi.

Aga kui paljud inimesed, kes elavad (väga) pingelist elu, on oma eluga tegelikult rahul? Kas pidev rabelemine on kedagi kunagi õnnelikuks teinud? Kas olete kunagi kokku puutunud mõne rikka inimesega, kes on õnnelik?

Milline aga näeb välja teistsugune elu, kirjeldab Leo Babauta oma raamatus "Pingevaba elu." Lugesin selle raamatu peaaegu et järjest läbi. Tundsin paljudes kohtades ära iseennast, leidsin põhimõtteid, mida ei planeeri vähemalt lähemas tulevikus rakendama hakata ning leidsin mitmeid häid põhimõtteid, mida võiks küll kasutusele võtta.

Milline on minu meelest pingevaba elu?
- rahulik, aga samas mitte uimane;
- pigem aeglane, aga läbi selle palju efektiivsem kui liiga kiirelt asju tehes;
- lihtne - ei ole vaja elu ise keeruliseks elada tekitades endale kunstlikke vajadusi;
- mitte liiga planeeritud - siis jääb rohkem ruumi loomingulisusele.

Ja veel sain ma raamatut lugedes teada, miks ei ole mõtet endale liiga detailseid päevaplaane teha. See oli küsimus, mille üle olin varem pikalt mõelnud. Ja nüüd sain ammendava vastuse.

Minu Kopenhaagen

Peaaegu terve see nädal on möödunud Kopenhaagenis ning täna õhtul Tallinna tagasi jõudes tundub, nagu oleks jõudnud kuhugi valesse kohta. Kõik, mida Kopenhaagenist leida lootsin, sealt ka leidsin ja palju rohkemgi.

Milline siis näeb välja Kopenhaagen läbi minu silmade?

Kopenhaagen näeb välja nagu ideaalne suur linn - inimesi on piisavalt palju, et suurlinna tunne tekiks; linn on väga rahulik ja kohati tekib tunne, nagu ei olekski suures linnas vaid pigem hõreda liiklusega väiksemas kohas; ilmad vahetuvad tõesti kiiresti ning korraga oleks mõtet kaasas kanda päikseprille ja vihmavarju; KÕIK inimesed, kellega kokku puutusime, olid sõbralikud; esialgu natuke kõrgena tundunud hinnad said mõne päevaga harjumuspäraseks ning viimastel päevadel tundus pigem, et kas "nii vähe maksabki"; SUUREPÄRANE teenindus kõigis kohtades, kus käisime; ... ... ...
Seda rida võiks veel pikalt jätkata, aga kõigest pikemalt juba järgmistes lugudes.

Aga miks siis ikkagi Tallinn tundus peale Kopenhaagenist tulekut vale sihtkohana? Lisaks mitmetele muudele põhjustele oli tegemist otseses mõttes reisiga "tulevikust minevikku" ja ajas tagasi minek ei saa ju liiga suuri emotsioone tekitada.

Mulle meeldis Kopenhaagenis. Väga meeldis. Sõit sinna kestab ka ainult 1 tund ja 10 minutit. Varsti lähme tagasi.