Sunday, November 29, 2009

Kohvik Nobel, Tartu Lõunakeskuses


Sellel reedel, 27.novembril, käisin koos Andresega Tartu Lõunakeskuses lõunat söömas kohvikus Nobel. See asub Lõunakeskuse uues osas, Apollo raamatupoega ühel korrusel, s.t et otse raamatupoest saab jalutada kohvikusse. Pean ütlema, et see on esimene koht, kus on väga-väga head toidud ja taskukohased hinnad. Kehakinnituseks võtsime lõhe brokkoli quiche, tomati supi ja caesari salati lõhega. Jookideks valisime musta kohvi ja kannutee "Sidruni Varjutus". Ja kõik see läks kahe peale kokku maksma 155 kr. Kusjuures ma pole kusagil saanud nii head rohelist teed 18 krooniga :) Andrese valitud Caesari salat lõhega oli maitsev, üks paremaid, mida saanud olen. Mis siis, et põhiline rõhk oli pandud rohelistele komponentidele ja kala oli rohkem nagu boonuseks. Tomatisupp oli vürtsikalt hea ja lõhe brokkoli quiche eelroana supile oli jällegi hea.
Menüüs oli veel palju valikuid, niiet kui järgmine kord Tartusse satume, siis tahame sinna kohvikusse kindlasti jälle tagasi minna. Kahju, et Nobel kohvikut Tallinnast ei leia :(
Aga kui keegi soovib Tartus väga maitsvaid roogasid süüa, siis te juba teate kuhu minna.

Thursday, November 26, 2009

Detsembrikuu Marie Claire


Oh mis tore üllatus mind mõned minutit tagasi tabas :) Panin novembrikuu Marie Claire´s ilmunud artikli kohta oma mõtted kirja ja saatsin toimetusse. Tulemus on suurepärane ja siin ongi väljavõte Marie Claire kodulehelt:

Kohe-kohe on postkastidesse ja müügilettidele jõudmas ajakirja Marie Claire’i detsembrinumber. Enne veel aga, kui uus ajakiri käes, teeme väikese ülevaate lugudest, mis meeldisid enim novembris. Nii veebihääletusel kui ka toimetuse postkasti saabunud tagasiside põhjal kogus enim hääli välislugu Argentina ravirongist.

Lugejamängu auhinna võitnud Geas tekitas lugu järgmisi mõtteid:

“Buenos Aires asub Mercedese külast kõigest 100 km kaugusel ja seal elavad rikkad inimesed võib-olla ei teagi, millises vaesuses nende kaasmaalased virelevad. Kes oleks osanud arvata, et just Argentinas oodatakse ühte rongi rohkem kui midagi muud siin taeva all. Minu arust on vaeste ja eraldatud külade abistamiseks välja mõeldud väga uudne lähenemine. Argentinas määrab inimeste saatuse koht, kuhu nad sünnivad. /—/
See lugu näitab, et miski siin elus pole võimatu. Tuleb lihtsalt õigel ajal õiges kohas olla. Meil siin ollakse harjunud kurtma kehva majandusseisu, väikese palga, kesise arstiabi jms üle, aga see olukord ei ole absoluutselt võrreldav sellega, mis elu elatakse Argentina vaestes külades. Tegelikult peaksime me olema väga õnnelikud, et elame Eestis.”


allikas: http://www.marieclaire.ee/?p=247

Saturday, November 14, 2009

Hüvasti stress!

Avaldatud ajakirjas Üks dests/jaan 2009 numbris:

Kui lugesin Jocke Salokorpi lugu meid pidevalt tagaajavast paharetist nimega „Stress“, mõtlesin, et tahan sellel teemal ka midagi öelda. Nii nagu maailmas elab palju inimesi, kipub meil olema ka igasugu muresid ja probleeme, lisaks positiivsetele ja meeldivatele asjadele muidugi. Ma kuulen sageli oma tuttavate käest sõnapaare, „Ma pean täna...“, „Ma peaksin olema...“, „Ma pean hakkama...“ jne. Kõik laused algavad „Ma pean...“ Miks aga ei kuule ma seda, et „Ma tahan...“ või „Mulle meeldib...“ ? Piisab ainult õigete (loe heade) sõnade kasutamisest ja nii muutuvad ka tegevused stressivabamaks. Proovige! Tundub võib-olla liiga lihtne, aga see aitab. Tavaliselt juhtubki see, et kipume uute või teistlaadi asjade proovimise/juurutamisega äärmustesse kalduma. Võtame kasvõi näiteks spordi tegemise. Hiljuti avastasin ajalehest ühe oma vana tuttava pildi ja ma ei tundud teda kohe äragi. Ta on nii-nii peenikeseks jäänud ja näost täitsa teise mehe nägu. Vähem kui viis aastat tagasi hakkas ta tegelema pikamaajooksuga ja need muutused, mis vahepeal aset on leidnud, tunduvad liigagi hirmuäratavad. Sport on tervisele ja kehale hea, aga mõõdukas koguses. Samuti ei leia ma mõtet elada minevikus või liiga pikalt asju ette planeerida. Tähtis on see, mis juhtub nüüd ja praegu. Kui midagi läheb kehvasti, siis pole mõtet pead norgu lasta. Pigem vastupidi – võtta pingevabalt ja järgmine kord proovida paremini hakkama saada. Mulle meeldib mõelda hoopis selliselt, et ju siis pidigi seekord nii minema.

Saturday, November 7, 2009

Brasserie-Lounge Vertigo, Rävala pst 4 Tallinn

Vertigo on konkurentsitult kõige parema vaatega söögikoht Tallinna linnale. Seal sobib suurepäraselt einestada nii õhtusel ajal nädala sees kui ka laupäeval lõuna ajal. Interjöör ja teenindus on väga heal tasemel. Alati mängib mõnus muusika, mis loob söömiseks ja vaadete nautimiseks hubase õhkkonna. Kõik külalised saavad oma lauda suure karahvinijagu puhast vett :) ja seda täiesti tasuta. Lounge´i teine korrus sobib imehästi näiteks sünnipäeva tähistamiseks. Vajalik on eelnev reserveerimine.
Asukoht: kesklinnas
Toidud ja joogid: kokad tunnevad oma tööd.
Hinnaklass: keskmine (kindlasti mitte liiga odav ja mitte väga kallis).

Parkimine: kõige parem on parkida Radisson SAS hotelli eest algavale parkimisalale.
Soodustust saab näiteks Club One, Kaleva Travel, Viking Club, Baltic Tours kliendikaardiga (-15% a la carte menüüst ja joogikaardist)

Kodulehekülg: http://vertigo.ee/

Tuesday, November 3, 2009

Šoppamine tekitab sõltuvust


kommentaar oktoobrikuu Cosmopolitani loole "Ma šoppasin ennast võlapõrgusse":

Mulle tundub küll, et inimesed, kes hullumeelse ostlemisega oma elu raskeks oskavad muuta, on silmitsi tõsise probleemiga. Üldjuhul on tegemist ennast üksikuna tundvate naistega, kes asjade omamisega oma enesetunnet parandada loodavad. See isegi õnnestub, aga ainult hetkeks ning kui see hetk läbi saab, on vaja jälle midagi osta, et tujul mitte langeda lasta. Kellel on sõltuvus kerge tekkima võivadki ennast leida surnud ringist, kust pääseteed leida on võimatu. On neid, kes saavad halvale harjumusele kohe lõpu peale teha ja on ka neid, kes lükkavad krediitkaardi võlgade maksmist lõputult edasi. Selle asemel hoopis võtavad vastu järgmise panga krediitkaardi pakkumise ja satuvad samasse lõksu, kuid veel sügavamale kui varem. Ma pole ühegi panga krediitkaardi pakkumist vastu võtnud. Kõigepealt tuleks ikka iseenda rahaliste vahenditega hakkama saada ja alles siis muid võimalusi kaaluda. Aga nagu kõik teavad, siis Ameerika on võimaluste maa ja inimesed armastavad üle kõige mugavust. Nad ei tea aga seda, kui palju neil selle mugavuse eest lõpuks maksta tuleb :(