Sajandeid kestev piin

Minu vaade Marie Claire detsembrikuu numbris ilmunud loole "Pealesunnitud paksus":

Prantsusmaa endise koloonia Mauritaania peale esimest korda mõeldes, kerkib silme ette midagi kauget ja ebamaist- metsik loodus, ilusad loomad ja kõrbe safari. Ma poleks isegi unes osanud näha seda, missuguseid traditsioone peavad Mauritaania noored tüdrukud elus hoidma. Võib olla saadavad emad oma tütred “sundsöötmiskursustele” sellepärast, et nad on muutunud sellisteks inimesteks nagu nad ei tahtnud saada ja isad tahavad näha sama ilusaid tütreid kui on nende ideaalnaised. Kui 7-12-aastased lapsed on kolm kuud ainult õginud ja maganud, siis tulemused on kindlasti väga jubedad. Neist tahetakse „vormida“ naised, et populaarsus meeste seas oleks tagatud või veel parem - ületatud. Aga võib olla väikesed tüdrukud ei tahagi abielluda ja äkki nad polegi viljakad ? Kahjuks ei ole neil selles küsimuses sõnaõigust, et normaalsest lapsepõlve tahta. Aafrika manner on suur ja lai ning kõik me teame, et seal virelevad miljonid lapsed näljas ja kannatavad massiliselt alakaalulisuse all. ÜRO rahvastikufondi UNPF andmetel on selleks aastaks Aafrika rahvaarv ületanud ühe miljardi piiri! Noored maurid ei tea, mis tunne on elada näljas, nemad peavad sööma rohkem kui jaksavad. Piisab kursis olla kasvõi ainult selle looga ja on selge, et Eesti lapsed elavad justkui paradiisis. Vanemad hoolitsevad pigem sellepärast, et lapsed korralikult ja tervislikult toituksid. Tundub, et mitte keegi ja mitte miski ei saa kuidagi sajandeid kestnud traditsioonide vastu. Aga selliste traditsioonide pidamise eest tuleb maksta kõrget hinda – 90. protsendil lastel, kellel on HIV, elavad just Aafrikas. Kas sealsesse Islamivabariiki elamisväärne elu üldse kunagi jõuab? Ilmselt tuleb leppida tõsiasjaga, et nii oli, on ja jääb. Sealses maailmas seisab aeg paigal, sest protestiks viimase sõjalise riigipöörde vastu 2008. aastal külmutas rahvusvaheline üldsus igasuguse arenguabi.

Kundalini jooga

Avaldatud ajakirjas Üks oktoober/november 2009 numbris:

2009 aasta alguses proovisin ära mind ammu huvitanud treeningliigi - jooga. Olen sellest palju kuulnud ja ka selleteemalisi artikleid lugenud. Pikemat taustatööd tegemata, valisin välja kundalini jooga kursuse algajatele. Kuna koos on lõbusam uusi asju proovida, siis haarasin käest ka oma elukaaslasel ja nii me alustasimegi. Internetist sain teada, et tegu on kõikide joogade emaga. Sellepärast siis arvasingi, et see jooga stiil võiks mulle sobida, et kindlasti on tegemist lihtsa trenniga. Kursus koosnes kaheksast joogatunnist ja ühest sadhanaga algavast intensiivpäevast. Pean tunnistama, et minu jaoks ei olnud need trennid kõige kergemad, tuli ikka päris korralikult pingutada, et kõiki harjutusi ilusti kaasa teha. Aga huvi oli nii suur, et meie pingutused tasusid ära. Omaette väljakutse oli kell 04.30 algav intensiivpäev, mis lõppes päeval kell üks. Nii vara pole ma kunagi trenni teinud! Aga mul on hea meel, et me selle päeva edukalt läbi tegime.
Soovitan kindlasti kõigil, kellel on samuti huvi jooga trenni minna, enne kursusele registreerimist uurida konkreetse jooga stiili kohta, millega tahetakse tegelema hakata. Kui minna trenni kohale täis positiivseid ootusi, lootusi ja sellest jooga stiilist eriti midagi ei tea, siis võib saada pettumuse osaliseks. Võib tekkida tunne, et see kõik ei ole ikka minu jaoks. Minul nii juhtuski, et pooleks aastaks peale intensiipäeva kadus minu isu joogaga niipea tegeleda. Aga ei tasu nii kiiresti alla anda. Olen otsustanud, et kunagi proovin joogat uuesti. Kui on olemas tahe ja soov oma elus midagi positiivsemaks muuta, siis jooga on selleks väga hea viis.
Tahan, et joogast saaks minu jaoks positiivne sõltuvus, mis muudab mind hingeliselt tugevamaks ja rahulikumaks ning füüsiliselt tervemaks ja ilusamaks inimeseks. Lahe on see, et mulle piisab ainult jooga põhimõtete lugemisest ja ma hakkan juba asju teises valguses nägema. Mis on veel hea – joogalik elustiil ei ole seotud ühegi reliooniga.
Head inspiratsiooni saan ajakiri Üks ´st Jocke Salokorpi mõtisklustest jooga teemadel. Need on lühikesed ja nii lihtsalt kirjutatud, aga väga tabavad ja mõtlema panevad.

Kohvik Nobel, Tartu Lõunakeskuses

Sellel reedel, 27.novembril, käisin koos Andresega Tartu Lõunakeskuses lõunat söömas kohvikus Nobel. See asub Lõunakeskuse uues osas, Apollo raamatupoega ühel korrusel, s.t et otse raamatupoest saab jalutada kohvikusse. Pean ütlema, et see on esimene koht, kus on väga-väga head toidud ja taskukohased hinnad. Kehakinnituseks võtsime lõhe brokkoli quiche, tomati supi ja caesari salati lõhega. Jookideks valisime musta kohvi ja kannutee "Sidruni Varjutus". Ja kõik see läks kahe peale kokku maksma 155 kr. Kusjuures ma pole kusagil saanud nii head rohelist teed 18 krooniga :) Andrese valitud Caesari salat lõhega oli maitsev, üks paremaid, mida saanud olen. Mis siis, et põhiline rõhk oli pandud rohelistele komponentidele ja kala oli rohkem nagu boonuseks. Tomatisupp oli vürtsikalt hea ja lõhe brokkoli quiche eelroana supile oli jällegi hea.

Menüüs oli veel palju valikuid, niiet kui järgmine kord Tartusse satume, siis tahame sinna kohvikusse kindlasti jälle tagasi minna. Kahju, et Nobel kohvikut Tallinnast ei leia :(

Aga kui keegi soovib Tartus väga maitsvaid roogasid süüa, siis te juba teate kuhu minna.

Detsembrikuu Marie Claire

Oh mis tore üllatus mind mõned minutit tagasi tabas :) Panin novembrikuu Marie Claire´s ilmunud artikli kohta oma mõtted kirja ja saatsin toimetusse. Tulemus on suurepärane ja siin ongi väljavõte Marie Claire kodulehelt:

Kohe-kohe on postkastidesse ja müügilettidele jõudmas ajakirja Marie Claire’i detsembrinumber. Enne veel aga, kui uus ajakiri käes, teeme väikese ülevaate lugudest, mis meeldisid enim novembris. Nii veebihääletusel kui ka toimetuse postkasti saabunud tagasiside põhjal kogus enim hääli välislugu Argentina ravirongist.

Lugejamängu auhinna võitnud Geas tekitas lugu järgmisi mõtteid:

“Buenos Aires asub Mercedese külast kõigest 100 km kaugusel ja seal elavad rikkad inimesed võib-olla ei teagi, millises vaesuses nende kaasmaalased virelevad. Kes oleks osanud arvata, et just Argentinas oodatakse ühte rongi rohkem kui midagi muud siin taeva all. Minu arust on vaeste ja eraldatud külade abistamiseks välja mõeldud väga uudne lähenemine. Argentinas määrab inimeste saatuse koht, kuhu nad sünnivad. /—/
See lugu näitab, et miski siin elus pole võimatu. Tuleb lihtsalt õigel ajal õiges kohas olla. Meil siin ollakse harjunud kurtma kehva majandusseisu, väikese palga, kesise arstiabi jms üle, aga see olukord ei ole absoluutselt võrreldav sellega, mis elu elatakse Argentina vaestes külades. Tegelikult peaksime me olema väga õnnelikud, et elame Eestis.”

allikas: http://www.marieclaire.ee/?p=247

Hüvasti stress!

Avaldatud ajakirjas Üks dests/jaan 2009 numbris:

Kui lugesin Jocke Salokorpi lugu meid pidevalt tagaajavast paharetist nimega „Stress“, mõtlesin, et tahan sellel teemal ka midagi öelda. Nii nagu maailmas elab palju inimesi, kipub meil olema ka igasugu muresid ja probleeme, lisaks positiivsetele ja meeldivatele asjadele muidugi. Ma kuulen sageli oma tuttavate käest sõnapaare, „Ma pean täna...“, „Ma peaksin olema...“, „Ma pean hakkama...“ jne. Kõik laused algavad „Ma pean...“ Miks aga ei kuule ma seda, et „Ma tahan...“ või „Mulle meeldib...“ ? Piisab ainult õigete (loe heade) sõnade kasutamisest ja nii muutuvad ka tegevused stressivabamaks. Proovige! Tundub võib-olla liiga lihtne, aga see aitab. Tavaliselt juhtubki see, et kipume uute või teistlaadi asjade proovimise/juurutamisega äärmustesse kalduma. Võtame kasvõi näiteks spordi tegemise. Hiljuti avastasin ajalehest ühe oma vana tuttava pildi ja ma ei tundud teda kohe äragi. Ta on nii-nii peenikeseks jäänud ja näost täitsa teise mehe nägu. Vähem kui viis aastat tagasi hakkas ta tegelema pikamaajooksuga ja need muutused, mis vahepeal aset on leidnud, tunduvad liigagi hirmuäratavad. Sport on tervisele ja kehale hea, aga mõõdukas koguses. Samuti ei leia ma mõtet elada minevikus või liiga pikalt asju ette planeerida. Tähtis on see, mis juhtub nüüd ja praegu. Kui midagi läheb kehvasti, siis pole mõtet pead norgu lasta. Pigem vastupidi – võtta pingevabalt ja järgmine kord proovida paremini hakkama saada. Mulle meeldib mõelda hoopis selliselt, et ju siis pidigi seekord nii minema.

Brasserie-Lounge Vertigo, Rävala pst 4 Tallinn

Vertigo on konkurentsitult kõige parema vaatega söögikoht Tallinna linnale. Seal sobib suurepäraselt einestada nii õhtusel ajal nädala sees kui ka laupäeval lõuna ajal. Interjöör ja teenindus on väga heal tasemel. Alati mängib mõnus muusika, mis loob söömiseks ja vaadete nautimiseks hubase õhkkonna. Kõik külalised saavad oma lauda suure karahvinijagu puhast vett :) ja seda täiesti tasuta. Lounge´i teine korrus sobib imehästi näiteks sünnipäeva tähistamiseks. Vajalik on eelnev reserveerimine.

Asukoht: kesklinnas

Toidud ja joogid: kokad tunnevad oma tööd.

Hinnaklass: keskmine (kindlasti mitte liiga odav ja mitte väga kallis).

Parkimine: kõige parem on parkida Radisson SAS hotelli eest algavale parkimisalale.
Soodustust saab näiteks Club One, Kaleva Travel, Viking Club, Baltic Tours kliendikaardiga (-15% a la carte menüüst ja joogikaardist)

Kodulehekülg: http://vertigo.ee/

Šoppamine tekitab sõltuvust

kommentaar oktoobrikuu Cosmopolitani loole "Ma šoppasin ennast võlapõrgusse":

Mulle tundub küll, et inimesed, kes hullumeelse ostlemisega oma elu raskeks oskavad muuta, on silmitsi tõsise probleemiga. Üldjuhul on tegemist ennast üksikuna tundvate naistega, kes asjade omamisega oma enesetunnet parandada loodavad. See isegi õnnestub, aga ainult hetkeks ning kui see hetk läbi saab, on vaja jälle midagi osta, et tujul mitte langeda lasta. Kellel on sõltuvus kerge tekkima võivadki ennast leida surnud ringist, kust pääseteed leida on võimatu. On neid, kes saavad halvale harjumusele kohe lõpu peale teha ja on ka neid, kes lükkavad krediitkaardi võlgade maksmist lõputult edasi. Selle asemel hoopis võtavad vastu järgmise panga krediitkaardi pakkumise ja satuvad samasse lõksu, kuid veel sügavamale kui varem. Ma pole ühegi panga krediitkaardi pakkumist vastu võtnud. Kõigepealt tuleks ikka iseenda rahaliste vahenditega hakkama saada ja alles siis muid võimalusi kaaluda. Aga nagu kõik teavad, siis Ameerika on võimaluste maa ja inimesed armastavad üle kõige mugavust. Nad ei tea aga seda, kui palju neil selle mugavuse eest lõpuks maksta tuleb :(

viide pildile: http://styletips101.com/wp-content/uploads/2008/12/shopping_bag_girl.jpg

Cafe Classic, Lossi 9 Kuressaare

Eelmisel laupäeval ja pühapäeval leidsin Kuressaare kesklinnast ühe hästi armsa ja hubase interjööriga kohviku. Kirjeldusest võib välja lugeda nagu tegemist oleks ühe pisikese kohvikuga, aga tegelikult on see kohviku kohta päris suur :) Kohvid on seal hästi-hästi head. Roogadest saab tellida väga erinevaid asju. Näiteks leiab menüüst pirukaid, salateid (külmad ja soojad), suure valiku pizzasid, pastasid ja pannkooke. Hinnaklass on ülesehitatud nii, et joogid on väga normaalse hinnaga ja söögid hästi natukene kallimad. Lisaks saavad üliõpilased 10% hinnasoodustust. Ja teenindus on sõbralik.
Soovitan Cafe Classic´ut kõigile, kes Kuressaarde satuvad.

Mõni hetk on ilusam kui teine

Avaldatud oktoober 2009 Eesti Naises:

Mäletan hästi, kui väga ma mõned aastad tagasi ülikooli lõpetamist ootasin. Läksin peale gümnaasiumi kohe edasi õppima ja nii olin juba 15 aastat järjest teadmisi kogunud. See on koolis käimiseks piisavalt pikk aeg! Viimastel minutitel, kui ülikoolidiplom oli peaaegu käega katsutav, selgus et mul ei õnnestunud ühte õppeainet edukalt sooritada. Olin iseenda peale nii pahane, et kuidas ma nüüd hakkama ei saanud ja õppejõu peale ka, et miks ta mind ikka läbi ei lasknud ? Nii kurb kui ma ka polnud, tuli mul üks õppeaasta vahele jätta ja akadeemiline puhkus vormistada, et kevadel uuesti proovida. Õppeainest, mis mul eelmisel aastal tegemata jäi, sain pingutuste tulemusena lõpuks aru. Sellel ajal kirjutasin ma ettevõttest, kus ma töötasin, väga hea lõputöö personaliteemal. Kui oleksin kooli lõpetanud õigel ajal, ei oleks mul olnud võimalust kirjutada bakalaureusetööd nii huvitaval teemal. Emotsioon, millega ma ülikooli lõpetasin oli palju parem, teades, et ma olin kõigega tublilt hakkama saanud. Nii saan öelda, et ellu on vaja mõlemat – head ja halba. Muidu ei oskaks me tõeliselt ilusat hetke vääriliselt nautida. Olen alati mõelnud, et kõigel mis juhtub, on oma põhjus.

Pildi allikas: http://dl2.glitter-graphics.net/pub/519/519422mn6g5a0p39.jpg

Restoran Kathmandu Hill, Pärnu mnt 36 Tallinn

Tegemist on väga hea restoraniga, kus saab nautida Hiina ja India köögi hõrgutisi. Olen seal mitmeid kordi käinud ja kindlasti on see üks nendest kohtadest, kuhu tahan alati tagasi minna ning mida julgen oma sõpradele/tuttavatele soovitada. Põhjusi selleks on mitmeid.
Esiteks seal on väga maitsvad road, teiseks hinna ja kvaliteedi suhe on rohkem kui paigas, kolmandaks ülikiire ja viisakas teenindus (teenindajateks on mehed).

Neljandaks väga lai söökide ja jookide valik.

Viiendaks hästi hubane õhkkond ja hea temaatiline muusika.
Sinna einestama minnes pole vaja karta, et Sind ootab ees mõni imelik seltskond. Tavaliselt käivad seal söömas toredad inimesed. Näiteks nädalavahetusel saab toitu kaasa osta 15% soodsamalt. Samuti saab toidu koju kaasa osta, kui esitada oma tellimus telefoni teel.
Kui väljas on selline hall ilm nagu täna, siis mine söö Kathmandu Hill´s ja Su tuju muutub kindlalt paremaks :)
Menüüd saab sirvida ka restorani koduleheküljel http://www.kathmanduhill.ee/

Lido buffet-restoran Solarises

Täna otsustain lõunat väljas süüa. Võtsin ette uue meelelahutus- ja elustiilikeskuse Solaris. Esimesena astusin sisse Vapiano´sse, seal oli nii palju inimesi ja enamus laudu oli juba kellegi poolt hõivatud :( Lisaks olid ka järjekorrad pikad. Kuna kõht oli tühi siis polnud viitsimist kaua oodata. Kohe sealsamas, teisel korrusel, oli hästi suur söögikoht Lido. Sissekäigu juurest haarasin kandiku ja kõigepealt uudistasin, kuidas sealne süsteem töötab. Esimesena vaatasin, mida süüa pakutakse ja siis tegin oma valikud. Just nimelt, valikud, sest seal saab ise oma lõuna maitsvatest asjadest kokku panna. Et oleks parem lugeda, panen punktidena kirja selle söögikoha positiivsed omadused:

1. Superhea asukoht - kesklinn; 2. Korralikud portsjonid - saab kõhu ilusti täis; 3. Kiire teenindus - toidud saab ruttu kätte; 4. Lai toitude valik; 5. Abivalmid teenindajad; 6. Palju ruumi; 7. Maitsvad road.

Minu jaoks on see pigem selline kiirsöögikoht, kus saab kiiresti ja maitsvalt kõhu täis. Kui tahan toitu mõnusa seltskonnaga nautida, siis lähen kindlasti väiksemasse restorani või lounge´i.

Cameron Diaz parandab maailma

Avaldatud Marie Claire´i september 2009 numbris:

Mulle on alati Cameron Diaz´i filmid meeldinud, kuid ma ei teadnud kui intelligentse ja kahe jalaga maa peal oleva naisega tegelikult tegemist on. Sellepärast paeluski mind augustikuu Marie Claire´s intervjuu rõõmsameelse näitlejatariga. Üllatav oli teada saada seda, et Cameron Diaz ei kiitle sellega, et ta on peenike. Hoopis vastupidi – ta tunnistab, et sooviks olla hoopis volüümikamate kehajoontega naine. Kuid palju tähtsam on tema idee panna kokku dokumentaalfilm aktuaalsetest keskkonna probleemidest. Tavaliselt kuulsad inimesed ainult räägivad, mida nad tahaksid maailma paremaks muutmisel teha, aga Cameron on selleks midagi päriselt ette võtnud ning selline (aktiivne) käitumine paneb tema ees mütsi maha võtma – tubli naine. Teised võiksid temast eeskuju võtta. Niiet ka Hollywoodi kuulsuste seas leidub positiivselt rõõmustavaid kodanikke. Cameron, kes on pidanud noorelt raskuste ja probleemidega hakkama saama, kuulub nende inimeste hulka, kes saavutavad edu kindlamalt kui need, kes on elanud lihtsamat elu. Tema jutust selgub tõsiasi – vahel on vaja „suurt pauku”, et me teeks oma elus 180. kraadise pöörde, nägemaks maailmaasju uues valguses. Hea on teada, et keegi lisaks oma põhitööle veel midagi nii pühendunult teha suudab. MC kodulehelt oli väga huvitav vaadata Cameroni selleteemalist videot, kus ta rääkis erinevate inimestega sellest, mis neile keskkonna teemadel kõige rohkem muret tekitab. Kindlasti soovitan seda ka teistel lugejatel vaadata.

Minu säästunipid

Panin kirja need säästumeetodid, mida ise kõige rohkem kasutan ja millega olen saanud kõige rohkem raha kokku hoida.

1. Olen koostanud endale nädalamenüü, et ma ei peaks nädalas mitu korda toidupoes käima. Nimekirja alusel saab kõik asjad ühe-kahe korraga nädalas poest ära osta. See hoiab kokku nii raha kui aega, mis kulub poes käimisele ja järjekorras seismisele. Nii kulub vähem bensiini ja rohkem korraga ostes saab osa asju odavamalt. Lisaks jääb ostmata palju asju, mida tegelikult vaja ei ole ja kujuneb välja tervislikum toidukorv.
Kokkuhoid aastas umbes 10 000 krooni.

2. Kuna majandusolukord on mõjutanud korterite üüriturgu piisavalt palju, siis tegin korteriomanikule ettepaneku meie üüritingimused üle vaadata ja üüri vähendada. See õnnestus! Samuti saime kokkuleppele, et ma ei maksa enam kortermaja remondifondi kulusid. Selliseid asju tasub alati küsida, sest julge pealehakkamine on pool võitu :)
Kokkuhoid aastas vähemalt 15 000 krooni.

3. Külastan regulaarselt hambaarsti, vähemalt 2 korda aastas. Kui hammastega seotud probleemid varajases faasis terveks saan, siis on ka kulutused olnud väiksemad. On ju teada, et kui hambad ei ole korras, siis oleme haigustele vastuvõtlikumad.
Kokkuhoid aastas vähemalt 2 000 krooni.

4. Juuste värvimiseks ei käi ma ilusalongides, sest mul on pikad ja paksud juuksed ning juuksuris tuleks mul selle teenuse eest väga palju maksta. Seepärast värvibki minu juukseid ema või õde.
Kokkuhoid aastas vähemalt 4 000 krooni.

5. Mulle meeldivad väga raamatud ja viimastel aastatel olen neid päris palju ostnud. Enamus nendest on mul lugemata, sest kogu aeg ilmub uusi ja huvitavaid raamatuid ning kõigi nende jaoks ei jätku aega. Otsustasin, et kõiki raamatuid pole mõtet osta, selle asemel laenutan neid nüüd raamatukogust.
Kokkuhoid aastas vähemalt 3 000 krooni.

6. Kevadest sügiseni ma spordiklubis ei käi. Selle asemel teen trenni värskes õhus. See on hea minu tervisele ja kasulik rahakotile :D Väljas treenides saan tugevdada oma immuunsussüsteemi ja see hoiab talvel gripi minust eemal.
Kokkuhoid aastas vähemalt 10 000 krooni.

Nende kuue lihtsa nipiga, säästan ma aastas umbes 44 000 krooni. Selle raha võiks panka tähtajalisele hoiusele panna ja seda seal kasvatada, et kogutud rahaga midagi asjalikku teha. Näiteks investeerida see iseenda arendamiseks. Samas on need nipid muutnud minu elukvaliteedi palju paremaks kui oleksin osanud arvata.


Pildi allikas: http://blogs.oregonstate.edu/careerservices/2009/08/13/students-saving/

Roheline eluviis on IN

Avaldatud Marie Claire´i august 2009 numbris:

Kuna ma ise olen rohelise eluviisi pooldaja, siis kõige rohkem avaldas mulle muljet lugu freeeganidest. Seda artiklit lugedes meenus, et kunagi käsin ka mina Selveri laadapäevadel, Kaubamaja osturallil ja Stockmanni hulludel päevadel pea laiali otsas, et mis ma nüüd endale kõik siit ära ostan. Tänaseks ei tekita sellised ostukampaaniad minus enam erilisi emotsioone, sest ma ei näe mingit mõtet osta kokku asju, mida mul tegelikult väga, või üldse, vaja ei ole. Freeganite juures meeldib mulle just see, et nad mõtlevad globaalselt ja tegutsevad lokaalselt. Äärmuslikud ökoistid ei ole minu arvates imelikud. Nad on leidnud endale kõige sobivama viisi, kuidas meie elukeskkonda kaitsta nende eest, kes seda teadlikult või endale teadmata, mitte ei tee. Samas on tegu natuke ohtliku tegevusega, sest äravisatud toidud võivad sisaldada kahjulikke ühendeid, mis mõjuvad freeganite tervist kahjustavalt. Kurb on see, et toidukoguseid, mida ära visatakse, ei saa toimetada nendeni, kes seda väga vajaksid. Eks igaüks parandab maailma roheliseks olemisega omamoodi. Freeganiks olemine on ainult üks võimalus paljudest. Hea on see, et tänane majandusolukord soosib igati säästlikku eluviisi. Ehk hakkavad inimesed nüüd rohkem mõtlema, mida neil on vaja osta ja oma eluviisi kasulikkust keskkonnale analüüsima. Positiivne oleks see, kui majandus uuesti kasvama hakkab, et siis roheline mõtlemine ja käitumine ära ei kaoks. Selle asemel, et kogu aeg toidupoes käia, võiks iga pere paar korda selle käigu vahele jätta ja teha süüa nendest toiduainetest, mis pika aja jooksul kappidesse kokku on ostetud, selle asemel, et ülejäävaid toiduaineid aja jooksul ära viskama hakata!

Tänapäeva muinasjutt Jaapani moodi

Avaldatud Marie Claire´i juuni 2009 numbris:

Maikuu Marie Claire´s oli minu vaieldamatuks lemmikuks lugu geišast – täiuslikust naisest. Ma olen varem nendest kuulnud ja pilte näinud, kuid siiamaani ei teadnud ma missugust elu geišad elavad. Lugedes seda artiklit, elasin sellele loole väga kaasa, sest mingis mõttes tundus nende elu nagu muinasjutt. Uskumatu, et eri kunstiliikide õpe kestab seitse aastat. See on ju terve nooruse jagu aega. Jaapani geišad on vabad naised, aga minu arust tuleb selle vabaduse eest maksta väga kõrget hinda. Neil ei saa ju olla oma peret. Geišad elavad ja õpivad ju selleks, et lõbustada mehi erinevate kunstide ja teadmistega. Geišad on täiesti omaette liik naisest, kui nii võib öelda, kes on ideaalsed ja vastapandamatult elegentsed, kes elavad sellist elu, millest suur osa naisi ei oska unistadagi. Ma arvan, et ainult väga vähesed naised on võimelised sellist elu elama, muidu ei oleks geišade elu selline nagu ta tänapäeval on. Kindlasti on geišadel palju huvitavam elu kui tavalistel inimestel, sest oma elu jooksul õpivad nad nii palju tarkusi ja arendavad ennast mitmekülgselt, mis teebki neist nii unikaalsed naised. Kui öeldakse, et ideaalseid inimesi ei ole olemas, siis geišad on üks hea.näide täiuslikkuse võimalikkusest. Geišad on jaapani kuultuuri elushoidjad, mis teeb nende töö nii tänuväärseks. Väga huvitav oli lugeda ühe jaapani tüdruku teekonnast geišaks sirgumiseks. Läbi tema silmade avanes tegelik pilt sellest, kui palju vaeva peab nägema, et geišaks saada. Täiesti imetlusväärne. Seda artiklit lugedes tekkis kohe soov otsida raamatupoest välja mõni raamat, mis räägib pikemalt geišade elust. Veelkord, mulle meeldis see lugu väga, see oli päris muinasjutt, mis avardas minu silmaringi.