Suured ideed teostatakse ilma suurema kärata

Olen viimasel ajal palju mõelnud, et miks mitmed inimesed, kellel on väga suured teadmised mingitel konkreetsetel aladel, väga lai silmaring ja isegi üle keskmise hea suhtlemisoskus, nii vähe oma ideid tegelikkuses ellu viivad ja oma teadmisi rakendavad. Ja miks teiselt poolt jälle mitmed inimesed, kellel justkui nagu ei olegi mingeid ideid ega teadmisi, saavutavad nende väheste teadmiste pealt (vähemalt näiliselt) suuremat edu ? Aga nagu me kõik väga hästi teame - elus on ju kõik tasakaalus ...

Sarnane lugu on suurte ideede pärisellu viimisega. Paljud mastaapsed projektid (kasvõi näiteks suured kinnisvaraarendused), millest väga pikalt ette kuulutatakse ja meedias pidevalt ka arendusprotsessi jooksul tähelepanu püütakse, jäävad lõpuks üldse välja ehitamata või ei saa ega saa valmis (ühe suure Eesti riigile kuuluva ettevõtte projektid näiteks). Ning samas - palju väga suuri asju tehakse nii ära, et enne valmimist ei ole neist kusagilt midagi kuulda olnud.

Minu järeldus on lihtne - suurte asjade elluviimisega saavad üldjuhul paremini hakkama need inimesed, kes on oma loomuselt tagasihoidlikumad ning oskavad pühenduda tööle. Nii läheb kogu energia õigesse kohta. Näiteid leiaks ka Eestist palju. Kes aga pühenduvad töö asemel rohkem väliste kuvandite loomisele, vähendavad oluliselt tõenäosust, et head ideed ka tegelikult ellu saavad viidud.

Chicago 1933

Täpselt aasta tagasi, 2013.a. märtsis, pidime vähemalt kahel korral Chicago 1933-s käima, aga igal korral tuli midagi sellist vahele, et käimata seal jäigi ning kuni selle aasta märtsini rohkem ka sellist mõtet ei tekkinud, et uuesti proovida. Aga selle aasta 22. märts oli parem päev ning Chicagos käimine õnnestus.

Mina vaatan söögi-joogikohtades käimise kulusid selle järgi kui suur tuleb taksoarve kodunt sihtpunkti. Chicago puhul jääb see hästi meelde - koduukse eest Chicago ukse ette läheb täpselt 10 (kui sõita mõistliku hinnaga taksoga).

Millegipärast oli tekkinud eelarvamus, et Tallinna vanalinnas asuvas söögikohas on nii söögid kui joogid (liiga) kallid ning laupäeva õhtul on suur hulk külastajatest ka soomlased. Kõik eelarvamused osutusid valeks ja sellest võib järeldada, et tegemist on igati vinge kohaga :) Kõige parem oli muidugi see, et purjus soomlasi ei olnud, kalleid hindu on lihtsam üle elada.

Kui laupäeva õhtul kell 19.00 kohale jõudsime, oli Chicago peaaegu tühi, aga see hakkas väga kiirelt muutuma ning ca 2 tunni pärast ei olnud enam ühtegi vaba lauda.

Toidud olid väga head ja sobiva suurusega. Fotod räägivad ise enda eest:

Joogid olid liigagi head ja kiirendasid oluliselt aja kulgu - õhtu, mis kestis 19.00 - 02.30, möödus nagu üks hetk ning eriliseks kiirenduseks osutusid punane vein ja calvados vaheldumisi.

Kui sellele kõigele lisada live-band, mis mängis väiksete vaheaegadega ajastule sobivat muusikat kella 10.30 - 02.00, võib öelda, et unelmate koht Tallinnast on üles leitud. Soovitan kõigile!

Cuba Cafe Riias

On oluline erinevus, kas minna nädalavahetusel õhtul "välja" Tallinnas või Riias ja erinevus seisneb peamiselt selles, milline publik sind ümbritseb. Isiklikud kogemused sunnivad igal juhul eelistama Riiat Tallinnale ning iga kord kui Riias on õhtul linna peale minek toimunud, on programmis oma kindlal kohal vanalinnas Jauniela 15 asuv Cuba Cafe:

Cuba Cafe, Jauniel 15, Riia vanalinn
Foto autor: Gea

Kas siis kohe esimese kohana hotellist väljudes, teise kohana peale õhtusööki Il Patios või õhtu lõpetamise kohana. Muidugi oleme Cuba Cafes käinud ka näiteks pühapäeva lõunal - kes siis kohvi ja kes midagi muud joomas ..

Mis teeb selle koha nii eriliseks, et käik Cuba Cafesse on nö. kohustuslik iga Riia reisi raames? Minu jaoks - väga stiilne interjöör, vinge teenindus (Lätis on üldse igal pool vinge teenindus), hind ja kvaliteet on vastavuses, superkokteilid, lahe seltskond (enamasti lätlased), kuum kohvi (nii kuumas tassis ja nii kuuma kohvi ei saa kusagilt mujalt) ja ilmselt midagi veel, mis ongi sellest kohast nii erilise teinud, et naljalt sealt mööda ei kõnni. Palju joogid maksavad?

Cuba Cafe joogikaart.
Foto Cuba Cafe kodulehelt

Ühesõnaga - moijtod on fantastilised, Cuba Libret tellid automaatselt vähemalt 2 tükki järjest ja kohvi on parim. Kui mitte enne, siis 19 aprillil olen uuesti Cuba Cafes. Loodetavasti varem

Kuuba-pärane interjöör.
Foto Cuba Cafe kodulehelt

Sigulda bobirada

Olles 23. veebruaril elanud kaasa Läti bobimeeskonna edukale esinemisele Sochi taliolümpial oli peale seda väga loogiline käia esimest korda lähemalt vaatamas Riiast natuke rohkem kui poole tunni autosõidu kaugusel asuvat Sigulda bobirada. See mõte on ka varem peast läbi käinud, aga realiseerimiseni jõudis alles nüüd.

Ühe mäesuusanõlva stardipaiga lähistel

Millegipärast tundus, et bobirada on Siguldas selline koht, mida on lihtne üles leida. Eeldasin isegi, et kui linna sisse sõita, hakkavad kohe sildid näitama, kus see kuulus rada asub. Seega sõitsin julgelt mööda Riia-Sigulda maanteed läbi kogu Sigulda ning kuna ühtegi bobiraja juurde viivat silti ei näinud, tuli lõpuks hakata GPS-i järgi vaatama, kus see rada siis täpsemalt asub. Muidugi tuli hakata tagasi sõitma ning GPS-i õpetuste järgi sõitsingi läbi linna tagasi, suurest mäest alla ning jõudsingi kohale, aga loomulikult bobiraja lõppu. See on selles mõttes jällegi õige koht, et näeb ära Sigulda mäesuusanõlvad ning bobiraja finishist nägi ära ka, kus on bobiraja algus :)

Tuligi sõita jälle mäest üles ning ca. 1,5 kilomeetrit Riia poole tagasi ning olimegi kohal! Kes eeloolevat kirjeldust jälgida ei jõudnud, siis kõige lihtsam Riiast tulles kohale jõuda on nii, et kohe peale linna sissesõitu pöörata vasakule, natuke sõita ning oletegi kohal.

Start!

Aga sellega muidugi seiklused ei lõppenud. Jõudes bobiraja stardipaika, ootas ees massiivne 7-kordne (või oli see 6-kordne) hoone, igalpool ümberringi jalutasid sportlased ning mina isiklikult arvasin, et sinna majja ei tohiks küll vist sisse minna ning mina oma loogikaga oleksingi seal niisama ringi vaadanud ning edasi sõitnud. Õnneks teine bobiraja huviline nii ei arvanud ning varsti olimegi hoones sees ning eelviimasel korrusel, kus oli raja stardipaik sportlastele ning avanesid võimsad vaated Sigulda loodusele.

Palju maksid piletid selle vägeva atraktsiooniga tutvumiseks?

Kevad Riias

Kevade tulek on igal aastal eriline aeg ja eriti hea on see, kui saad selle tuleku ka jäädvustatud. See meil paar nädalat tagasi Riias ka õnnestus kui oli selle aasta esimene tõeliselt soe (+10) ja päikesepaisteline ilm. Kuigi Riia on koht, mis on ilus ka kehvemate ilmadega, siis ilusate ilmadega kevadel ja suvel muutub Riia eriliselt ilusaks ja ilmselt ka turistidele aasta-aastalt aina ligitõmbavamaks. Aga eks pildid räägivad enda eest ise:

Pingevaba elu

Milline elu on pingevaba elu ja kas pingevaba elu üldse on hea elu, mille poole oleks mõtet püüelda? Raske küsimus - oleme ju enamasti harjunud sellega, et väga normaalne ja hea on elada vastupidist - igas mõttes pinget täis elu. Rabada tööl täiega hommikust õhtuni, teha täie hooga trenni, õiendada ja panna paika oma lapsi, teada täpselt, kuidas peavad oma elu (ikka täie pingega) elama kõik meie tuttavad, ... ... :) Pingevaba elu ei tundu enamasti mitte mingi alternatiiv vaid midagi sellist, mis meile ei sobi.

Aga kui paljud inimesed, kes elavad (väga) pingelist elu, on oma eluga tegelikult rahul? Kas pidev rabelemine on kedagi kunagi õnnelikuks teinud? Kas olete kunagi kokku puutunud mõne rikka inimesega, kes on õnnelik?

Milline aga näeb välja teistsugune elu, kirjeldab Leo Babauta oma raamatus "Pingevaba elu." Lugesin selle raamatu peaaegu et järjest läbi. Tundsin paljudes kohtades ära iseennast, leidsin põhimõtteid, mida ei planeeri vähemalt lähemas tulevikus rakendama hakata ning leidsin mitmeid häid põhimõtteid, mida võiks küll kasutusele võtta.

Milline on minu meelest pingevaba elu?
- rahulik, aga samas mitte uimane;
- pigem aeglane, aga läbi selle palju efektiivsem kui liiga kiirelt asju tehes;
- lihtne - ei ole vaja elu ise keeruliseks elada tekitades endale kunstlikke vajadusi;
- mitte liiga planeeritud - siis jääb rohkem ruumi loomingulisusele.

Ja veel sain ma raamatut lugedes teada, miks ei ole mõtet endale liiga detailseid päevaplaane teha. See oli küsimus, mille üle olin varem pikalt mõelnud. Ja nüüd sain ammendava vastuse.

Minu Kopenhaagen

Peaaegu terve see nädal on möödunud Kopenhaagenis ning täna õhtul Tallinna tagasi jõudes tundub, nagu oleks jõudnud kuhugi valesse kohta. Kõik, mida Kopenhaagenist leida lootsin, sealt ka leidsin ja palju rohkemgi.

Milline siis näeb välja Kopenhaagen läbi minu silmade?

Kopenhaagen näeb välja nagu ideaalne suur linn - inimesi on piisavalt palju, et suurlinna tunne tekiks; linn on väga rahulik ja kohati tekib tunne, nagu ei olekski suures linnas vaid pigem hõreda liiklusega väiksemas kohas; ilmad vahetuvad tõesti kiiresti ning korraga oleks mõtet kaasas kanda päikseprille ja vihmavarju; KÕIK inimesed, kellega kokku puutusime, olid sõbralikud; esialgu natuke kõrgena tundunud hinnad said mõne päevaga harjumuspäraseks ning viimastel päevadel tundus pigem, et kas "nii vähe maksabki"; SUUREPÄRANE teenindus kõigis kohtades, kus käisime; ... ... ...
Seda rida võiks veel pikalt jätkata, aga kõigest pikemalt juba järgmistes lugudes.

Aga miks siis ikkagi Tallinn tundus peale Kopenhaagenist tulekut vale sihtkohana? Lisaks mitmetele muudele põhjustele oli tegemist otseses mõttes reisiga "tulevikust minevikku" ja ajas tagasi minek ei saa ju liiga suuri emotsioone tekitada.

Mulle meeldis Kopenhaagenis. Väga meeldis. Sõit sinna kestab ka ainult 1 tund ja 10 minutit. Varsti lähme tagasi.