Vaba kui lind

Novembrikuu Marie Claire persoonilugu oli seekord Carmen Kassist. Panin oma mõtted ja emotsioonid kirja nii:

Ühel täitub unistus siis kui ta saab välismaale elama või tööle minna ning teisel hoopis siis kui saab kodumaale tagasi tulla ja siin tööd teha. Mulle avaldas muljet kui siiralt, ausalt ja lausa kaasakiskuvalt Carmen Kass kõikidele küsimustele vastas, osadele veel väga originaalselt. Positiivne on see, et ta jälgib tarbimisel keskkonnasõbralikku ja tervislikku joont. Ta teeb väga õigeid tähelepanekuid - näiteks selle kohta, et hammaste pesemise ajal ei pea vesi tarbetult jooksma. Ma tean, et esmapilgul väikestest muutustest sünnivad lõpuks suured muutused! Tundub natuke uskumatu, et naine, kes töötab moemaailmas, ei ole langenud mõttetu ostlemise lõksu. See vajab kaljukindlat iseloomu ja kuna ta on nii hästi modellina läbi löönud, siis Carmenil peab seda kuhjaga jaguma.

Mulle meeldib kui kellelgi on hobi, see annab inimesele nii palju juurde ja kõigele lisaks ei hakka ka kunagi igav. Carmen on hea näide sellest, kuidas julge pealehakkamine, enesekindlus ja terved põhimõtted, toovad õnnetunde koju kätte. Ta tuletab meelde äärmiselt olulist asja, mida me unustama kipume või siis ei teadvustagi seda endale – tähtis on olla realistlik. Pole ju mõtet loota, et 150 cm pikkune tüdruk modellagentuuris tööd saab. Kui me ei loo kättesaamatuid eesmärke, siis ei pea ka ebaõnnestumise korral pettuma. Arvan, et eestlasest supermodelli kaubamärk on tõsine olek. Carmen Kass oskab enese eest seista. See on üks põhjustest, mis on tema edukale karjäärile tublisti kaasa aidanud, luues vabaduse, mida ta nautida saab ja oskab. Ma sain veellkord kinnitust, et tähtis pole see kust sa tuled, vaid see kes sa oled!

„Kulda“ väärt Tiibeti käsitöö

Veebruarikuu Marie Claire „Pilk maailma“ rubriigis oli kirja pandud väga õpetlik lugu sellest, kuidas kaugel teises maailma otsas, on võimalik teha äri, mis nüüdseks annab tööd juba 70. kohalikule inimesle ja rõõmustab moegurusid kõikjal maailma paigus. Mulle meeldib Dechen Yeshi julgus riskida ja teha samm, mis viis ta lähemale esivanemate juurtele ja unistuste täitumisele. Tema äriidee on tegelikult lihtne, kuid väga unikaalne ja see võimaldab tal suuri tegusid korda saata. Tean omast kogemusest, et kõigepealt peab olema „kulda“ väärt idee, millega (äri)tegevust alustada. Aga veel tähtsam on see, kellega koos seda ideed ellu viima hakata. Töökojas ketravate naiste töö on imetlust väärt – selleks, et 300. kilogrammist toormaterjalist kedrata 2 kg kvaliteetset jakivillast lõnga, kulub ühel töötajal selleks täpselt kuu aega.

Äramärkimist väärib ka asjaolu, et sellised huvitavad lood, mis Eesti lugejateni tuuakse, panevad mind automaatselt nende lugude kohta veel rohkem informatsiooni otsima. See on suurepärane võimalus avardada oma silmaringi. Kui ma ostaksin jakivillase salli või reisiksn Tiibetisse, siis oskaksin seda lugu ka teistele reisikaaslastele jutustada ning nüüd mõistan jakkide väärtust tiibetlaste elus kordades paremini. Norlha kudumisateljee loomine tõestab, et (Tiibeti) käsitööd hinnatakse kõrgelt, sest inimene panustab sellesse midagi endast, oma maa kultuurist ja nii tekib tunne nagu oleks see toode justkui „elus“ ja jutustab sulle oma lugu.

Minu kiri on osaliselt üleval ka Marie Claire ´i kodulehel: http://www.marieclaire.ee/?p=930

pildi allikas: archer10

Ostetud sõbrad

Minu arvamus Marie Claire jaanuarikuu numbris ilmunud loole "Rendime sõpru, pulmarahvast ja matuselisi":

Selles loos sain tuttavaks Jaapani kultuuri omapäradega, mis erinevad oluliselt Eesti elust. Meil ei kujutaks ilmselt keegi ette “renditud sõpru” - seda nii kultuurilisest aspektist kui ka rahvaarvust tingituna. Väikses riigis ei saaks säilitada anonüümsust.

Minu jaoks oli uus avastus, et jaapanlased osutavad nii suurt tähelepanu välisele ilule – külaliste hulgale, kõnedele, sobivatele „sõpradele“... Ilmselt tunnevad sellise teenuse kasutajad ennast küll sisemiselt veel halvemini võrreldes olukorraga, kus „sõpru“ ei oleks renditud, aga väliselt on kõik ju hästi. Kindlasti on olemas ka keerulisi situatsioone, kus anonüümsed sõbrad saavad olukordi palju paremini lahendada – sellistel juhtumitel rendiks isegi sellise „sõbra“, kui see Eestis võimalik oleks.

Artikkel meenutab meile ühte olulisimat asja elus üldse – tõelisi sõpru ei saa raha eest osta. Küll aga saab raha eest osta kõike välist – külalisi, üritusi, vestluskaaslasi. Samas on see igaühe enda teha, et ta sellise olukorrani, kus sõpru tuleb „rentima“ hakata üldse ei jõuaks. Tänapäeva kõige suurem oht on see, kui suhtlemine kolib internetti ja sõbrad muutuvad virtuaalseteks. Hingega suhtlemist ja emotsioone tahab aga igaüks kogeda. Eelkõige tuleks keskenduda sõpradele, kes juba olemas on ja kui neisse järjepideva hoolivusega suhtuda, tekib uusi sõpru kindlasti juurde.

pildi allikas: http://wfn.typepad.com/.a/6a0105364cdc73970c0112790cb40c28a4-800wi

Aasta täis võistlusi

Eesti Naine küsis detsembrinumbris: "Mida ootad uuelt aastalt?".

Minu vastus: "Järgmisel aastal teen midagi sellist, mis toob minu ellu palju emotsioone, huvitavaid inimesi, kohti ja sündmusi. Olen harrastanud erinevaid spordialasid, aga nüüd tahaksin midagi enamat kui lihtsalt trenni teha. Olen alustanud ettevalmistustega, et hakata tegelema jalgrattaspordiga. See on midagi sellist, mis mulle tõeliselt meeldib ja mida tahan päriselt teha. Saan olla võimalikult palju looduse keskel värskes õhus ja käia sellistes kohtades, kuhu muidu ealeski ei satuks. Näiteks üks minu unistus on see, et kui ma saavutan rattasõidus piisavalt hea taseme, siis sõidan kevadel kaheks nädalaks Lõuna-Euroopasse rattalaagrisse. Kõige lahedam on see, et jalgrattaga saan sõita igal pool ja aastaringselt, kas siis metsas või jõusaalis. Head pinget hoiavad üleval kevadest sügiseni toimuvad võistlused. Seal saan võistelda koos sadade teiste harrastajate ja sportlastega– ületada stardijoon ja lõpetada finišhisirgel. Väga raske on leida midagi sellist, mis nii positiivseid mõtteid tekitaks. Lisas sellele, et sport hoiab meele rõõmsa, on see ideaalne hobi aastateks. "

pildi allikas: http://www.allbanta.com/

Sajandeid kestev piin

Minu vaade Marie Claire detsembrikuu numbris ilmunud loole "Pealesunnitud paksus":

Prantsusmaa endise koloonia Mauritaania peale esimest korda mõeldes, kerkib silme ette midagi kauget ja ebamaist- metsik loodus, ilusad loomad ja kõrbe safari. Ma poleks isegi unes osanud näha seda, missuguseid traditsioone peavad Mauritaania noored tüdrukud elus hoidma. Võib olla saadavad emad oma tütred “sundsöötmiskursustele” sellepärast, et nad on muutunud sellisteks inimesteks nagu nad ei tahtnud saada ja isad tahavad näha sama ilusaid tütreid kui on nende ideaalnaised. Kui 7-12-aastased lapsed on kolm kuud ainult õginud ja maganud, siis tulemused on kindlasti väga jubedad. Neist tahetakse „vormida“ naised, et populaarsus meeste seas oleks tagatud või veel parem - ületatud. Aga võib olla väikesed tüdrukud ei tahagi abielluda ja äkki nad polegi viljakad ? Kahjuks ei ole neil selles küsimuses sõnaõigust, et normaalsest lapsepõlve tahta. Aafrika manner on suur ja lai ning kõik me teame, et seal virelevad miljonid lapsed näljas ja kannatavad massiliselt alakaalulisuse all. ÜRO rahvastikufondi UNPF andmetel on selleks aastaks Aafrika rahvaarv ületanud ühe miljardi piiri! Noored maurid ei tea, mis tunne on elada näljas, nemad peavad sööma rohkem kui jaksavad. Piisab kursis olla kasvõi ainult selle looga ja on selge, et Eesti lapsed elavad justkui paradiisis. Vanemad hoolitsevad pigem sellepärast, et lapsed korralikult ja tervislikult toituksid. Tundub, et mitte keegi ja mitte miski ei saa kuidagi sajandeid kestnud traditsioonide vastu. Aga selliste traditsioonide pidamise eest tuleb maksta kõrget hinda – 90. protsendil lastel, kellel on HIV, elavad just Aafrikas. Kas sealsesse Islamivabariiki elamisväärne elu üldse kunagi jõuab? Ilmselt tuleb leppida tõsiasjaga, et nii oli, on ja jääb. Sealses maailmas seisab aeg paigal, sest protestiks viimase sõjalise riigipöörde vastu 2008. aastal külmutas rahvusvaheline üldsus igasuguse arenguabi.

Detsembrikuu Marie Claire

Oh mis tore üllatus mind mõned minutit tagasi tabas :) Panin novembrikuu Marie Claire´s ilmunud artikli kohta oma mõtted kirja ja saatsin toimetusse. Tulemus on suurepärane ja siin ongi väljavõte Marie Claire kodulehelt:

Kohe-kohe on postkastidesse ja müügilettidele jõudmas ajakirja Marie Claire’i detsembrinumber. Enne veel aga, kui uus ajakiri käes, teeme väikese ülevaate lugudest, mis meeldisid enim novembris. Nii veebihääletusel kui ka toimetuse postkasti saabunud tagasiside põhjal kogus enim hääli välislugu Argentina ravirongist.

Lugejamängu auhinna võitnud Geas tekitas lugu järgmisi mõtteid:

“Buenos Aires asub Mercedese külast kõigest 100 km kaugusel ja seal elavad rikkad inimesed võib-olla ei teagi, millises vaesuses nende kaasmaalased virelevad. Kes oleks osanud arvata, et just Argentinas oodatakse ühte rongi rohkem kui midagi muud siin taeva all. Minu arust on vaeste ja eraldatud külade abistamiseks välja mõeldud väga uudne lähenemine. Argentinas määrab inimeste saatuse koht, kuhu nad sünnivad. /—/
See lugu näitab, et miski siin elus pole võimatu. Tuleb lihtsalt õigel ajal õiges kohas olla. Meil siin ollakse harjunud kurtma kehva majandusseisu, väikese palga, kesise arstiabi jms üle, aga see olukord ei ole absoluutselt võrreldav sellega, mis elu elatakse Argentina vaestes külades. Tegelikult peaksime me olema väga õnnelikud, et elame Eestis.”

allikas: http://www.marieclaire.ee/?p=247

Šoppamine tekitab sõltuvust

kommentaar oktoobrikuu Cosmopolitani loole "Ma šoppasin ennast võlapõrgusse":

Mulle tundub küll, et inimesed, kes hullumeelse ostlemisega oma elu raskeks oskavad muuta, on silmitsi tõsise probleemiga. Üldjuhul on tegemist ennast üksikuna tundvate naistega, kes asjade omamisega oma enesetunnet parandada loodavad. See isegi õnnestub, aga ainult hetkeks ning kui see hetk läbi saab, on vaja jälle midagi osta, et tujul mitte langeda lasta. Kellel on sõltuvus kerge tekkima võivadki ennast leida surnud ringist, kust pääseteed leida on võimatu. On neid, kes saavad halvale harjumusele kohe lõpu peale teha ja on ka neid, kes lükkavad krediitkaardi võlgade maksmist lõputult edasi. Selle asemel hoopis võtavad vastu järgmise panga krediitkaardi pakkumise ja satuvad samasse lõksu, kuid veel sügavamale kui varem. Ma pole ühegi panga krediitkaardi pakkumist vastu võtnud. Kõigepealt tuleks ikka iseenda rahaliste vahenditega hakkama saada ja alles siis muid võimalusi kaaluda. Aga nagu kõik teavad, siis Ameerika on võimaluste maa ja inimesed armastavad üle kõige mugavust. Nad ei tea aga seda, kui palju neil selle mugavuse eest lõpuks maksta tuleb :(

viide pildile: http://styletips101.com/wp-content/uploads/2008/12/shopping_bag_girl.jpg

Mõni hetk on ilusam kui teine

Avaldatud oktoober 2009 Eesti Naises:

Mäletan hästi, kui väga ma mõned aastad tagasi ülikooli lõpetamist ootasin. Läksin peale gümnaasiumi kohe edasi õppima ja nii olin juba 15 aastat järjest teadmisi kogunud. See on koolis käimiseks piisavalt pikk aeg! Viimastel minutitel, kui ülikoolidiplom oli peaaegu käega katsutav, selgus et mul ei õnnestunud ühte õppeainet edukalt sooritada. Olin iseenda peale nii pahane, et kuidas ma nüüd hakkama ei saanud ja õppejõu peale ka, et miks ta mind ikka läbi ei lasknud ? Nii kurb kui ma ka polnud, tuli mul üks õppeaasta vahele jätta ja akadeemiline puhkus vormistada, et kevadel uuesti proovida. Õppeainest, mis mul eelmisel aastal tegemata jäi, sain pingutuste tulemusena lõpuks aru. Sellel ajal kirjutasin ma ettevõttest, kus ma töötasin, väga hea lõputöö personaliteemal. Kui oleksin kooli lõpetanud õigel ajal, ei oleks mul olnud võimalust kirjutada bakalaureusetööd nii huvitaval teemal. Emotsioon, millega ma ülikooli lõpetasin oli palju parem, teades, et ma olin kõigega tublilt hakkama saanud. Nii saan öelda, et ellu on vaja mõlemat – head ja halba. Muidu ei oskaks me tõeliselt ilusat hetke vääriliselt nautida. Olen alati mõelnud, et kõigel mis juhtub, on oma põhjus.

Pildi allikas: http://dl2.glitter-graphics.net/pub/519/519422mn6g5a0p39.jpg

Cameron Diaz parandab maailma

Avaldatud Marie Claire´i september 2009 numbris:

Mulle on alati Cameron Diaz´i filmid meeldinud, kuid ma ei teadnud kui intelligentse ja kahe jalaga maa peal oleva naisega tegelikult tegemist on. Sellepärast paeluski mind augustikuu Marie Claire´s intervjuu rõõmsameelse näitlejatariga. Üllatav oli teada saada seda, et Cameron Diaz ei kiitle sellega, et ta on peenike. Hoopis vastupidi – ta tunnistab, et sooviks olla hoopis volüümikamate kehajoontega naine. Kuid palju tähtsam on tema idee panna kokku dokumentaalfilm aktuaalsetest keskkonna probleemidest. Tavaliselt kuulsad inimesed ainult räägivad, mida nad tahaksid maailma paremaks muutmisel teha, aga Cameron on selleks midagi päriselt ette võtnud ning selline (aktiivne) käitumine paneb tema ees mütsi maha võtma – tubli naine. Teised võiksid temast eeskuju võtta. Niiet ka Hollywoodi kuulsuste seas leidub positiivselt rõõmustavaid kodanikke. Cameron, kes on pidanud noorelt raskuste ja probleemidega hakkama saama, kuulub nende inimeste hulka, kes saavutavad edu kindlamalt kui need, kes on elanud lihtsamat elu. Tema jutust selgub tõsiasi – vahel on vaja „suurt pauku”, et me teeks oma elus 180. kraadise pöörde, nägemaks maailmaasju uues valguses. Hea on teada, et keegi lisaks oma põhitööle veel midagi nii pühendunult teha suudab. MC kodulehelt oli väga huvitav vaadata Cameroni selleteemalist videot, kus ta rääkis erinevate inimestega sellest, mis neile keskkonna teemadel kõige rohkem muret tekitab. Kindlasti soovitan seda ka teistel lugejatel vaadata.

Roheline eluviis on IN

Avaldatud Marie Claire´i august 2009 numbris:

Kuna ma ise olen rohelise eluviisi pooldaja, siis kõige rohkem avaldas mulle muljet lugu freeeganidest. Seda artiklit lugedes meenus, et kunagi käsin ka mina Selveri laadapäevadel, Kaubamaja osturallil ja Stockmanni hulludel päevadel pea laiali otsas, et mis ma nüüd endale kõik siit ära ostan. Tänaseks ei tekita sellised ostukampaaniad minus enam erilisi emotsioone, sest ma ei näe mingit mõtet osta kokku asju, mida mul tegelikult väga, või üldse, vaja ei ole. Freeganite juures meeldib mulle just see, et nad mõtlevad globaalselt ja tegutsevad lokaalselt. Äärmuslikud ökoistid ei ole minu arvates imelikud. Nad on leidnud endale kõige sobivama viisi, kuidas meie elukeskkonda kaitsta nende eest, kes seda teadlikult või endale teadmata, mitte ei tee. Samas on tegu natuke ohtliku tegevusega, sest äravisatud toidud võivad sisaldada kahjulikke ühendeid, mis mõjuvad freeganite tervist kahjustavalt. Kurb on see, et toidukoguseid, mida ära visatakse, ei saa toimetada nendeni, kes seda väga vajaksid. Eks igaüks parandab maailma roheliseks olemisega omamoodi. Freeganiks olemine on ainult üks võimalus paljudest. Hea on see, et tänane majandusolukord soosib igati säästlikku eluviisi. Ehk hakkavad inimesed nüüd rohkem mõtlema, mida neil on vaja osta ja oma eluviisi kasulikkust keskkonnale analüüsima. Positiivne oleks see, kui majandus uuesti kasvama hakkab, et siis roheline mõtlemine ja käitumine ära ei kaoks. Selle asemel, et kogu aeg toidupoes käia, võiks iga pere paar korda selle käigu vahele jätta ja teha süüa nendest toiduainetest, mis pika aja jooksul kappidesse kokku on ostetud, selle asemel, et ülejäävaid toiduaineid aja jooksul ära viskama hakata!

Tänapäeva muinasjutt Jaapani moodi

Avaldatud Marie Claire´i juuni 2009 numbris:

Maikuu Marie Claire´s oli minu vaieldamatuks lemmikuks lugu geišast – täiuslikust naisest. Ma olen varem nendest kuulnud ja pilte näinud, kuid siiamaani ei teadnud ma missugust elu geišad elavad. Lugedes seda artiklit, elasin sellele loole väga kaasa, sest mingis mõttes tundus nende elu nagu muinasjutt. Uskumatu, et eri kunstiliikide õpe kestab seitse aastat. See on ju terve nooruse jagu aega. Jaapani geišad on vabad naised, aga minu arust tuleb selle vabaduse eest maksta väga kõrget hinda. Neil ei saa ju olla oma peret. Geišad elavad ja õpivad ju selleks, et lõbustada mehi erinevate kunstide ja teadmistega. Geišad on täiesti omaette liik naisest, kui nii võib öelda, kes on ideaalsed ja vastapandamatult elegentsed, kes elavad sellist elu, millest suur osa naisi ei oska unistadagi. Ma arvan, et ainult väga vähesed naised on võimelised sellist elu elama, muidu ei oleks geišade elu selline nagu ta tänapäeval on. Kindlasti on geišadel palju huvitavam elu kui tavalistel inimestel, sest oma elu jooksul õpivad nad nii palju tarkusi ja arendavad ennast mitmekülgselt, mis teebki neist nii unikaalsed naised. Kui öeldakse, et ideaalseid inimesi ei ole olemas, siis geišad on üks hea.näide täiuslikkuse võimalikkusest. Geišad on jaapani kuultuuri elushoidjad, mis teeb nende töö nii tänuväärseks. Väga huvitav oli lugeda ühe jaapani tüdruku teekonnast geišaks sirgumiseks. Läbi tema silmade avanes tegelik pilt sellest, kui palju vaeva peab nägema, et geišaks saada. Täiesti imetlusväärne. Seda artiklit lugedes tekkis kohe soov otsida raamatupoest välja mõni raamat, mis räägib pikemalt geišade elust. Veelkord, mulle meeldis see lugu väga, see oli päris muinasjutt, mis avardas minu silmaringi.