Vaba kui lind

Novembrikuu Marie Claire persoonilugu oli seekord Carmen Kassist. Panin oma mõtted ja emotsioonid kirja nii:

Ühel täitub unistus siis kui ta saab välismaale elama või tööle minna ning teisel hoopis siis kui saab kodumaale tagasi tulla ja siin tööd teha. Mulle avaldas muljet kui siiralt, ausalt ja lausa kaasakiskuvalt Carmen Kass kõikidele küsimustele vastas, osadele veel väga originaalselt. Positiivne on see, et ta jälgib tarbimisel keskkonnasõbralikku ja tervislikku joont. Ta teeb väga õigeid tähelepanekuid - näiteks selle kohta, et hammaste pesemise ajal ei pea vesi tarbetult jooksma. Ma tean, et esmapilgul väikestest muutustest sünnivad lõpuks suured muutused! Tundub natuke uskumatu, et naine, kes töötab moemaailmas, ei ole langenud mõttetu ostlemise lõksu. See vajab kaljukindlat iseloomu ja kuna ta on nii hästi modellina läbi löönud, siis Carmenil peab seda kuhjaga jaguma.

Mulle meeldib kui kellelgi on hobi, see annab inimesele nii palju juurde ja kõigele lisaks ei hakka ka kunagi igav. Carmen on hea näide sellest, kuidas julge pealehakkamine, enesekindlus ja terved põhimõtted, toovad õnnetunde koju kätte. Ta tuletab meelde äärmiselt olulist asja, mida me unustama kipume või siis ei teadvustagi seda endale – tähtis on olla realistlik. Pole ju mõtet loota, et 150 cm pikkune tüdruk modellagentuuris tööd saab. Kui me ei loo kättesaamatuid eesmärke, siis ei pea ka ebaõnnestumise korral pettuma. Arvan, et eestlasest supermodelli kaubamärk on tõsine olek. Carmen Kass oskab enese eest seista. See on üks põhjustest, mis on tema edukale karjäärile tublisti kaasa aidanud, luues vabaduse, mida ta nautida saab ja oskab. Ma sain veellkord kinnitust, et tähtis pole see kust sa tuled, vaid see kes sa oled!

Tornikohvik - parimad vaated Otepääl !

Tõeliselt ilusate vaadetega lahe kohvik asub Otepääl Pühajärvel; nimi läheb muidugi ilusasti kokku kohviku asukoha - torniga. Imelik, et sinna varem sattunud ei olnud, aga nüüd sai ära käidud ja kahetsema muidugi ei pea:)

Vaated olid fantastilised - ja seda igas suunas.

Eriti lahe oli see, et olime kohvikus ainsad külastajad - aeg oli hästi valitud - reede ja kohe peale kohviku avamist kell 12. Ideaalne keskkond sügisese Otepää vaatlemiseks kõrgustest vaikuses ja väga hea kohviga.

Tornikohvik sobib oma valgusküllasuse poolest kindlasti ideaalselt ka lugemiseks. Järgmine kord võtame raamatu kaasa ja lähme kauemaks:)

JVHNGQWU

Jooksmine on lahe !

Sellise tõdemuseni, et jooksmine on tõeliselt lahe tegevus, olen jõudnud viimastel nädalatel. Kunagi ammu olen jooksmisega tegelenud päris palju ja ka midagi saavutanud sel alal, aga mida aeg edasi läks, seda tagasihoidlikumaks on jäänud jooksuelamused ja muidugi ka tulemused.

Kõige tipp oli muidugi selle aasta SEB Sügisjooks, kus saavutasin 10 km distantsil aja 1:03. Kui arvestada fakti, et olen parematel aegadel läbinud 10 km ajaga 34:30 ja maratoni 2:48-ga, siis hakkas oma "suurepäraste" tulemuste puhul ikka piinlik küll. Kõigele lisaks ei ole jooks juba aastaid enam mitte mingisugust head enesetunnet tekitanud - jäi valida kahe variandi vahel - kas lõpetada jooksmine üldse ära või teha suurem muutus eesmärgiga järgmisel aastal 10 km ikka uuesti alla 40 minuti joosta. Eesmärgid on mul muidugi alati suured olnud:)

Muudatused, mida ette võtsin kuu aega tagasi:
- hakkasin jälgima Mette Blochi treeningkava, mille tulemusena jõuan 12-nädalase algajatele mõeldud kava alusel 12 nädala pärast joosta vabalt järjest 15 km;
- treening on muutunud regulaarseks - vastavalt eesolevale kavale, mis kirjutab täpselt igaks päevaks ette, mida teha;
- kavast olen kõrvale kaldunud ainult niipalju, et päevadel, kus on kirjas jalutuskäik, olen teinekord rulluisutanud;
- trennid on toimunud ilmast sõltumata;
- teen venitusi ja kerget jõutrenni peale jooksmist;
- trennis ei kasuta enam pulsikella. Mõte on selles, et jooksen rahulikult ja püüan hoida head enesetunnet; kui see ära minema hakkab, siis langetan tempot.

Esimesed 4 nädalat on kava edukalt täidetud ja selle tulemused on tänaseks:
- jooksmine on uuesti täiega meeldima hakanud;
- tempo treeningul, kui jooksen nii aeglaselt kui oskan (pulss on vast 120 ringis), on sarnane kuu aja taguse võistlustempoga;
- jooksmisest on saanud igapäevaelu lahutamatu osa ja treeningkava paneb paika ülejäänud tegevused;

Kõige tähtsam on loomulikult kannatus. Muidugi on juba praegu trennis aeg-ajalt nii hea tunne, et tahaks tempot tõsta ja 10 km või rohkemgi joosta, soovitavalt veel ka mägisemal maastikul. Aga selleni jõuame alles detsembri alguses. Ja ega tegelikult kevadenigi enam väga kaua aega pole - ja siis ootavad ees juba poolmaratonid:) Aga sellest kunagi hiljem, kui algajate kava on asendunud poolmaratoni kavaga !

PS. Treeningkava leiab siit:
http://www.maximsport.ee/treeningprogrammid/jooksmine-15km

Pubide pealinn Otepää

Otepääl on alati tore olla - tegemist on palju - alates aktiivsest sporditegemisest ja lõpetades söömise-joomisega neis paljudes kohtades, mis Otepääl ja lähiümbruses paiknevad. Viimati Otepääl viibides olid ilmad tagasihoidlikud; oli hea võimalus keskenduda pubidele:)

Seekordne avastus oli Pühajärve Hotelli Pubi. Millegipärast ei olnud sinna varem sattunud. Tegelikult oli muidugi põhjus selles, et siiani olin arvamusel, et publik on seal teistsugune, soomepärane. Ja see väga ei tõmmanud. Aga seekord juhtus nii, et esimesel õhtul oli ilm nii kehv, et kuhugi mujale minna ei tahtnud ja nii oligi hea võimalus avastada Pühajärve Pubi. Muidugi oli seal ka soomlasi, aga seekord olid need ärimehed suure delegatsiooniga. Lisaks kohtasin seal oma endist pikaajalist juhti ning esindatud oli ka Andrus Veerpalu oma perega. Ega nii kirjut ja toredat seltskonda kusagilt mujalt Eestis vist enda jaoks poleks sel õhtul leidnud.

Teenindus oli kahjuks ülimalt tagasihoidlik; selline külmus ja ükskõiksus hakkas silma kogu Pühajärve kompleksis, aga pubis lõi see kuidagi eriti välja. Õnneks olid söögid-joogid väga tasemel ja teenindajad suutsid ka enam-vähem märkamatuks jääda.

Õlu oli hea, pastad väga head, kokteilid suurepärased ! Pühajärve pubisse lähme kindlasti uuesti, kui Otepääle satume !

Otepää kuulsaim pubi on muidugi Oti pubi Otepää keskväljakul. See on tõeliselt lahe koht. Pakun, et olen siin söömas-joomas käinud vähemalt 300 korda, ilmselt rohkemgi ! Siin on superteenindus; nii heal tasemel teenindust kohtab väga harva. Ja see on ALATI heal tasemel ! Loomulikult on alati väga heal tasemel köök. Eriti maitsevad mulle Oti pubis salatid ja pannkoogid. Kohvi on samuti erakordselt hea. Oti pubi kuulub kahtlemata minu lemmiksöögikohtade hulka ja seda isegi niivõrd palju, et kui teinekord sõidan Võrust Tartusse või vastupidi ja on natuke aega üle, teen väikse ringi läbi Otepää, et siin pubis söömas käia.

Kolmas tore koht on Nuustaku pubi. Siin on kõige suurem tõmbenumber kahtlemata vaade, mis avaneb mäe otsast alla Pühajärvele. Seetõttu on siin ka suvel alati palju külastajaid - sellist ilusat vaadet terrassilt tasub nautima tulla, kui juba Otepääl oled. Septembrikuu kogemus ütleb, et söögid on siin tõeliselt mehised - väga maitsvad ja väga suured. Isegi 3 tundi peale söömist trenni minnes oli kõht veel väga täis:)

Tagasi koju tulin küll mõne kilo võrra raskemana, aga kuna Tallinnas nii lahedaid söögikohti veel avastanud ei ole, oli ka kaalumure ajutine ja kiirelt lahenenud:)

Keelatud tants

Keelatud tants on hea film, väga hea film. Eriti hea tundus film võibolla ka sellepärast, et eelmised filmid, mida kinos vaatamas käisime, olid "Wall Street 2" ja "Söö, palveta, armasta" - filmid, mis minu jaoks ei olnud just mitte kõige suuremaid emotsioone tekitavad.

Film sobib väga hästi vaatamiseks nii väga noortele filmihuvilistele kui ka natuke vanematele - kõigile, kellele meeldib stiilne tants, hea rütmiga muusika ja mõnusa tempoga film. Film on hea kerge sisuga - ei pea liiga palju mõtlema, saab lihtsalt superlahedat tantsu hea muusika saatel vaadata. Samuti meeldisid mulle näitlejad, kes peaosasid täitsid - noored ja elavad inimesed ! (ma ei tea, miks, aga kogu filmi ajal ja ka peale seda, olen võrrelnud peaosatäitjaid eelmiste filmidega ja näitlejatel on ikka vahe küll ! - nooremate kasuks muidugi:) )
ABMGFFDV


Tõeliselt hea on vaadata heas vormis inimesi midagi väga hästi tegemas. Kui arvestada, et väga heas vormis on ca. 1% elanikkonnast, siis nende kontsentratsioon ekraanil oli väga kõrge:)

Film sobib ideaalselt vaatamiseks reede- või laupäeva õhtul enne ööklubisse minekut. Filmist "Keelatud tants" peaks saama väga hea inspiratsiooni ja enesetunde kogu järgnevaks õhtuks !

Wall Street 2

Wall Street 2 on film, mida ootasime pikalt. Treilerist oli jäänud tunne, et tuleb huvitav, isegi väga hea film. Kuna ka teemad olid väga lähedased - investeerimine seotult energiavaldkonnaga - olid ootused päris kõrgel.

Filmist meeldisidki mulle kõige rohkem teemad, mille ümber film käis - energia ja börsidel kauplemine. Kuna käsitleti viimase kümnendi sündmusi, oli ka palju rõõmsaid äratundmiskohti. Hästi sobis filmi vaatamise ajastus - otse töölt (natuke sarnaste teemadega tegelemast) kinosaali. Sai luua häid võrdlusi oma töömeetodite ja filmis käsitletute vahel - eriti, mis puudutas müügitööd klientidega. See koht oli päris huvitav:)

Vaatamata vähesele positiivsusele oli minu jaoks kogu filmi läbivaks tundeks igavus. Kõik oli etteaimatav, liigagi hästi. Kaks peategelast olid mitte natuke vaid väga ebareaalsed oma rollide kohta. Sellised inimtüübid (ka vastavas vanuses) suures äris väga pildile ei saa:)

Kes on ise rohkem finats-, energia- ja ärimaailmaga kokku puutunud, leiab filmist võibolla veel midagi huvitavat ja saab ka filmile hindeks panna näiteks 7,5/10, aga need, kes ei ole sellise maailma ja nende sündmustega kokku puutunud - ma ei oska küll öelda, milline emotsioon neile sellest filmist jääda võis:)

Kuna viimased 2 filmi, mida kinodes vaatamas käinud oleme - Söö, Palveta, Armasta ja Wall Street 2 - olid mõlemad väga üles reklaamitud ja suured ootused tekitanud - siis edaspidi, et vähem pettumusi oleks, ei looda filmilt enne vaatamist suurt midagi. Võibolla siis tuleb positiivseid üllatusi !

Söö, palveta, armasta - ???

Filmist "Söö, palveta, armasta" hakkasin ma kuulma juba kuid tagasi - et üks väga hea film pidavat olema kinno tulemas ja seda peab kindlasti juba esilinastusele vaatama minema.

Täpselt nädal aega tagasi olimegi esilinastusel kohal. Juba enne filmi algust tekkis mul tunne, et midagi on valesti - saalis olid peaaegu eranditult ainult naised ja neist väga suur osa veel keskealised. Mõned mehed olid ka, aga tundus, et nad olid pigem sinna kaasa veetud kui vabatahtlikult tulnud :)

Filmist ka. Loodusvaated olid ilusad, eriti Itaalias ja Bali saarel. Loodusvaateid ja loodust oleks võinud filmis rohkemgi olla - peategelane sõitis ju aasta jooksul palju ringi. Itaalia osa meeldiski mulle kõige rohkem - mõnus vabalt võtmine hea söögi ja veiniga. Ja peategelane võttis ka seal täitsa vabalt. Oleks ta sinna aastaks ajaks jäänudki, olekski ilmselt suur muutus selles tegelaskujus toimunud - Itaalias toimuks see vist igaühega !

India oli kõige närvilisem paik aastases seikluses. Mõte ilmselt oli hea, aga filmis mängiti see välja pigem kohana, mis ajas peategelase veel närvilisemaks.

Bali saarel toimunud sündmused olid rohkem nagu naljategemise moodi, seda ei oskagi kommenteerida :)

Üks asi, millest ma üldse aru ei saanud, seisnes filmi peamises mõttes - peategelane pidi nagu läbima märkimisväärse muutuse aasta jooksul - ainult, et see ei paistnud filmis mitte kusagilt välja !

Olles lugenud varasemalt ka analoogse sisuga raamatuid - näiteks Robin Sharmalt - siis oleks saanud tegelikult teha väga hea filmi, kus oleks välja tulnud ka see, et mille pärast peategelane üldse muutusi otsima läks ja kuidas ja mis selle aasta jooksul ka tegelikult muutus. Näiteks närvilisus, mis oli olemas filmi ja muutuste alguses, oli vägagi olemas ka filmi lõpus :)

Kes otsib filmist sügavamat mõtet, sellel ma kinno minna ei soovita. Sellest filmist seda ei leia. Kellele meeldivad Coca-Cola Plaza mugavad toolid ja hästi vaikne filmipublik (sellel filmil on see garanteeritud!), siis on see hea võimalus 2 tundi meeldivalt mööda saata.

Teema, mida filmis käsitleti, mulle tegelikult väga meeldib. Võibolla lihtsalt filmis kukkus kogu lugu väga tagasihoidlikult välja. Igaks juhuks peaks raamatu ka läbi lugema - ma arvan ja loodan, et see on oluliselt huvitavam ja sisutihedam kui oli film !

Tagantjärele võib öelda, et filmi plakatil oli üles pildistatud üks oluline sõnum, millest ma nüüd aru saan. Pange tähele - Julia Roberts maiustab jäätise asemel hoopis plastmassist lusikaga, millel ju pole maitset!

Reval Cafe - meie lemmikkohvik Tallinnas

Tallinnas on palju kohvikuid ja oleme vist suures enamuses neist ka käinud, aga on üks kohvik, kust leiame ennast selle avamisest saadik vähemalt korra nädalas; vahel ka sagedamini. Tegemist muidugi Reval Cafe`ga Pärnu maanteel. Oleme siia sattunud kõikvõimalikel juhtudel - hommikust sööma palju kordi, lõuna ajal päevatoitude ajaks, õhtuti niisama kohvi või teed jooma; enne SEB Sügisjooksu kohvi jooma; peale spordivõistlusi niisama istuma ja puhkama; isegi tänasel sünnipäeval käisime just Reval Cafe`s hommikust söömas:)

Mis teeb selle kohviku nii heaks, et sinna ikka ja jälle tagasi minna, kuigi Tallinnas on ju palju-palju erinevaid võimalusi söömiseks-joomiseks ? Miks meeldib see koht ühtviisi nii 12-, 25- kui 36-aastasele ?

Aga las igaüks räägib iseenda eest.

12-aastane: Mulle meeldib Reval Cafe eelkõige sellepärast, et siin on nii hea aura ja hästi head toidud. Eriti meeldib latte chai ning pirukad ja koogid on ka alati maitsvad olnud.

25-aastane: Mulle meeldib see, et Pärnu mnt Reval Cafe´sse võib minna igal ajal, ükskõik, mis ilmaga ja tuju muutub veel paremaks. See on kohvik, mis elab ja ootab Sind alati tagasi, et saaks suu koogist magusaks ja cappuccinost vahuseks. Ning mis on hoopis huvitav, et hommikud kestavad seal kella kaheni päeval.

 

36-aastane: Minu jaoks on Pärnu mnt Reval Cafe olnud nö. armastus esimesest silmapilgust - nii kui seal peale avamist käisime, hakkasimegi seal käima. Eriti hea oli muidugi Revalis käia, kui seal lähedal elasime, aga ka pärast kaugemale kolimist on see koht nö. meie kohvikuks jäänud. Kohvi on hea - kõigis variatsioonides; söögid on väga head; pirukad on erakordselt head:) Kõige vingem asi on muidugi asukoht - on tunne, nagu oleksid kusagil suurlinnas keset tänavat - ega sellist tunnet kusagil mujal Eestis küll kogenud ei ole !

Selleks korraks uisud nurka visatud / Rulluisuihooaeg 2010 hakkab lõppema

"Ma viskan need uisud peale selle võistluse lõppu kohe prügikasti; siis ei ole vaja ennast enam edaspidi nädalavahetustel piinata rullivõistlustel; ja eriti muidugi sellel Tartu Maratonil" - see oli muidugi kõige eredam emotsioon lõppevast rulluisuhooajast - 10 km enne finishit 35-kraadises kuumuses sõidetud Tartu Maratonil:)

Kõrvalolev pilt peale finishit näitab emotsioone muidugi palju paremini kui sõnades kirjeldada oskan.

Muidu oli rullusiuhooaeg minu jaoks väga huvitav. Algas see Tallinna Rulluisumaratoniga juuni alguses. Olin enne seda sõitu rullitanud 10 km ja eelmisel päeval oli ka Tallinna Olümpiajooks, aga võistlus oli suhteliselt kerge - kui ainult seda tõusu poleks rajal olnud:)

Pärnu Rulluisumaratonil juuli alguses osalesin esmakordselt. Peaaegu oleks välja tulnud väga hea sõit harrastsussportlase kohta ja oleksin saanud ka aja alla 50 minuti 20 kilomeetris, aga mingil kummalisel põhjusel sain täieliku "haamri" natuke enne distantsi lõppu ja olin enda üle väga uhke, et üldse finishisse jõudsin. Lahe oli, et teised võistlejad, kes aru said, et mind täielik väsimus on tabanud, ergutamisega viitsisid vaeva näha - see aitas igal juhul kiiremini finishisse jõuda.

Ülemiste Ühetunnisõit. Siin võistlusel osalesin esmakordselt juba 2 aastat tagasi, nüüd siis uuesti. See võistlus meeldib mulle ainult sellepärast, et toimub Tallinnas. Kõik muu on äärmiselt ebamugav - rada tagasihoidlik, pidevad möödasõidud, peaaegu mitte ühtegi pealtvaatajat (kuigi seal võiks ju ometi mõni olla). Kuna kohe alguses sain aru, et täna üldse ei jõua, sõitsin rahulikuma tempoga ja võibolla lähen isegi järgmisel aastal:)

Tartu Maraton. Ootused olid igatahes suuremad kui lõpuks välja tuli. Sain lõplikult selgeks, et kuumus ei ole minu jaoks. Lihtsalt ei jõua sellise kuumusega ja kõik. Hea, et üldse ellu jäin. Järgmisel aastal lähen kindlasti uuesti ja saavutan viimase 4 aasta parima aja ja koha !

Kalevipoja maraton. Üks minu lemmiksõite. Ühelt poolt nagu nö. külavõistlus, teiselt poolt päris arvukalt osalejaid. Siin toimus Triinu esimene võistlus - ega see väga kerge talle ei olnud - loodetavasti saavad võistlused kunagi ka järje ! Esimene kord sel aastal, kus tundsin ennast suurepäraselt - sain oma vanuseklassis lühimal distantsil auhinnalise 3-da koha - see oli küll ka ühtlasi viimane koht, aga tühja sellest- ikkagi esimest korda oma rulluisukarjääri jooksul esikolmikus:)

Oli tore hooaeg, mida jäävad eelkõige meenutama kuumus, väga hästi korraldatud võistlused, väga eredad emotsioonid ärakukkumise momentidel ja soov järgmisel aastal vähemalt ühel võistlusel - Tartu Maratonil - osaleda ja väga hea tulemus teha !

Ma oskan nüüd vapustavalt ilusaid kõrvarõngaid teha!

Septembrikuus olen nüüdseks käinud kahel ehete valmistamise koolitusel. Saadud kogemustega olen väga rahul! Juba suvel hakkasid mind huvitama isetehtud ehted, täpsemalt siis kõrvarõngad. Esimest korda nägin Riia turul ühte naist, kes kauples kõikvõimalike helmeste, pärite ja muude ehete valmistamiseks vajaminevate komponentidega. Vaatasingi siis, et ise saaksin ka kõrvarõngaste tegemisega hakkama, kui keegi mind natukene juhendaks. Kui leidsin internetis surfates sobiva koolituse, panin ennast kursusele kirja ja nüüd siis enam tagasiteed polnud :)

Esimene koolitus kestis 2 tundi ja selle ajaga sain valmis kolm paari erinevaid kõrvarõngaid.


Kolm paari, kolmeks elujuhtumiks.



Teine kursus toimus kaks nädalat hiljem ja sel korral õppisin tegema rippuvaid kõrvarõngaid. Pean tunnistama, et siin on võimalik kasutada palju rohkem loomingulisemalt lähenemist. Võimalikke kombinatsioone on palju-palju.

                                                                                 

Pärlitega kõrvarõngad. Must ja roheline sobivad üksteisega imehästi!



Ka litrite ja klaaspärlite kombinatsioon tuleb hästi huvitav.



Isetehtud ehted on minu jaoks hoopis midagi muud, kui poest ostetud eksemplarid. Väga armas on teha oma sõpradele nii armsaid kingitusi :)

Jooksmine või rulluisutamine ?

Nii mitmedki harrastussportlased on ilmselt tihtipeale olnud dilemma ees, millistele spordialadele rohkem panustada ja millistele vähem, sest kes tegeleb juba kestvusspordiga, jõuab nii joosta, rattaga sõita, rullitada, suusatada ja tegeleda kindlasti veel nii mõnegi alaga.

Mina olen alates kevadest vaheldumisi tegelenud ja võistelnud nii rulluisutamise kui jooksmisega. Nüüd, kui algamas ettevalmistusperiood uueks hooajaks, tahan ära valida, kumma alaga edaspidi rohkem tegelen - et saaks lõpuks ka selliseid tulemusi, milleks peaksin võimeline olema, kui korralikult harjutada on võimalik.

Valik langes kindlalt jooksmise kasuks. Miks ?
- suhteliselt liikuva eluviisi tõttu on lihtsam leida võimalusi jooksutrennideks;
- joosta saab igal aastaajal, iga ilmaga, igal pool. Rullitada saab ainult kevadel-suvel, kuiva ilmaga;
- jooksuvõistlusi on kordades rohkem;
- pikamaajooks on kogu maailmas väga populaarne ja seega ka palju võistlusvõimalusi väljaspool Eestit;
- jne. jne.

Eriti meeldib mulle see otsus sellepärast, et kui treenin end kasvõi kunagiste parimate tulemuste lähistele, hakkan saavutama superhäid kohti ka teistel vastupidavusaladel, sest jooksmise on vastupidavusaladest konkurentsitult raskeim ja siin head taset omades on tase väga hea automaatselt ka kõigil teistel vastupidavusaladel (eeldusel, et valdad nende alade tehnikat ja on olemas korrralik varustus).

Seega, järgmisel aastal jookseme ja siis vaatame, mis edasi:)

Jooksus head taset saavutama hakkame Mette Blochi treeningkavade järgi.

SEB Sügisjooks

Selle aasta SEB Sügisjooksule panime end kirja varakult - juba juuni lõpus. Siis tundus, et võistluseni on veel aega palju ja mis see 10 kilomeetrit siis ikka joosta on. Juhtus aga nii, et suvi oli vjooksmiseks liiga palav ja juuni lõpust kuni 12. septembrini käisin jooksmas täpselt 3 korda - neist kõige pikem jooks oli 5-kilomeetrine.

Nii et starti asudes ei olnudki tunne enam sama kindel, nagu oli see juunikuus end võistlusele registreerides. SEB Sügisjooksul meeldib mulle kõige rohkem see, et võistlejaterivi keskelt startides ei ole võimalik joosta muudmoodi kui hästi aeglaselt. Seekord see sobis väga hästi :)

Jooks kulges üllatavalt kergelt - esimesed 8 kilomeetrit olid väga kerged, viimased 2 natuke raskemad, aga arvestades selle aasta olematut ettevalmistust jooksmise alal, läks ikka väga kergelt ja hästi. Tunne peale võistlust oli kohe nii hea, et sai otsustatud - sel sügisel on võimalik isegi praeguse tagasihoidliku vormi pealt osaleda veel vähemalt viiel jooksuvõistlusel. Ja kuna need kõik on lühemad, kui oli SEB Sügisjooks, ei tohiks seal üldse mingeid raskeid momente tekkida.

Võistlus ise oli korraldatud muidugi suurepäraselt, nagu Eesti esindusvõistlusele ikka kohane. Piisavalt joogipunkte, bändid, isegi pealtvaatajaid oli raja ääres ...

Kui nüüd jooksmine peakski meeldima hakkama, osalen võibolla ka järgmisel aastal !

Gea soovis ka paar sõna kirja panna:

Kiidan laupäeval korraldatud EXPO, kust õnnestus osta Nike´i 2in1 dressipluus, mida saab lisaks kasutada ka jooksuvestina. Super! Sellest sai minu Sügisjooksu vorm :)

Peale rohket kalorite põletamist, suundusime peale võistlust Statoili hamburgerit ostma, et seda tohutut energiakulu tagasi võita :) Olen rahul, et osalesin ja saavutasin parema aja kui kaks aastat tagasi! 

Teistsugune jooksuvõistlus Tõrvas!

Oleme sel aastal mõlemad käinud päris paljudel võistlustel - alustades jooksust, vahepeale jääb veel kepikõnd ja lõpetades rulluisutamisega. Seekordne sündmus väärib aga kajastamist hoopis teistsuguses võtmes kui seda varem oleme teinud :)

Lugu algas siis nii, et Andres vaatas Kergejõustiku Liidu kodulehelt, kas sel nädalal Lõuna-Eesti kandis spordivõistlusi on. Ja näed toimubki - Tõrva 28. Kolme järve jooks. Ajaliselt sobis see imehästi, sest stardi algus oli tööpäeva lõpus kell 17.30.

Kui toimumiskohta kohale jõudsime oli kõik veel normaalne oleks vist õige sõna siinkohal. Panime ennast kirja kepikõnni 5,4 km distantsile. Kuna peale võistlust pidime veel Tallinnasse sõitma, siis ei olnud soovi 9 km jooksuringiga ennast liigselt väsitama hakata. Jõudsime varem kohale ja vaatasime tund aega varem toimuvaid lastejookse. Rahvast oli Tõrva Linnavalitsuse ees kesiselt... Varsti nägime, et jooksjatele jagatakse kaarte. Tekkis huvi, et mida täpselt jagatakse ja kiiresti jõudis ka meile kohale, et rada on tähistamata! Ossa poiss, mõtlesime. Polnudki vaja rohkem mõelda, otsustasime, et viime numbrid tagasi ja ei osale sellel orienteerumisvõistlusel, sest me ei tunne linna ja ei taha võõras linnas seiklema hakata. See polnud meie eesmärk.

Oleme seni käinud väga hästi korraldatud spordiüritustel ja seetõttu oli võib olla isegi hea, et sellele "küla"võistlusele sattusime. Isegi tagasihoidlikumalt korraldatud üritused tundusid nüüd kuidagi täitsa sobivad :) Võistlusvaim oli piisavalt suur ja sellepärast oli muidugi kahju, et ei saanud osaleda. Aga kohalikud inimesed näisid sellest õhtupoolikust suurt rõõmu tundvat. Olime nagu kuskile ära eksinud :)

Aga mis seal ikka vähemalt saime ilusat sügisilma nautida ja võtame teadmiseks, et ennem teeme tummisema taustatöö kui kohale tormame!

Kahe Silla Jooks - Pärnumaa populaarseim spordisündmus

Eelmise nädalavahetuse pärliks spordi poolelt oli kahtlemata Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks Pärnus. Tegemist oli juubeliüritusega - juba 10-s kord. Meie olime üritusel esimest korda ja nii korraldus kui võistlus ise jätsid kustumatu mulje - sellist üritust ikka annab järgi teha !

Kuna sügisene jooksuvõistluste hooaeg tuleb pikk, ulatudes novembrini välja, siis soenduseks tegime sel üritusel kepikõndi. Kokku osales üldse 1100 jooksjat ja 350 kepikõndijat. Kui kepikõndi on üldiselt peetud kergeks alaks, mis sobib rohkem vanematele inimestele, siis oma kogemustest saan küll väita vastupidist. Neil vähestel kordadel, kui olen osalenud kepikõnni üritustel, olen peale distantsi läbimist olnud isegi rohkem väsinud kui sama pikka distantsi joostes läbides. Ja kogu keha on suhteliselt valus veel 3 päeva peale võistlust.

Eriti meeldis mulle võistlusraja vaheldusrikkus - esimene pool asfaldil ja teine pool maastikul. Tänu Jüri Jaansonile algab ilmselt ka silla teise kalda kordategemine - lõpp lahe oleks küll, kui see jääks ilma asfaldita maastikurajaks - arvan, et mind toetavad paljud tervisesportlased:)

Väga suur roll ürituse õnnestumisel on alati muidugi publikul. Ja publikut oli raja ääres palju, väga palju. Tekkis täiesti suurvõistluse tunne:) Minu subjektiivne arvamus - Pärnus oli publiku kaasaelamine oluliselt tuntavam kui tänasel SEB Tallinna Sügisjooksul, kuigi osalejaid oli Tallinnas vähemalt 6 korda rohkem.

Võistluse võitis muidugi Pavel Loskutov ja seda selge vahega. Mul oleks tõeliselt kahju, kui ta koos selle hooajaga tippspordiga lõpu teeks. Selliseid alasid, kus eesotsas on väga pühendunud sportlased, ei meenugi peale suusatamise kohe rohkem.

Jüri Rulluisumaraton

Jüri Rulluisumaratonil osalesin seekord pealtvaatajana. Tuleb kohe ette ära öelda, et see oli väga omapärane kogemus:)


Eelmisel laupäeval oli ilm ilusalt sügisene - sooja 10 kraadi ringis, päris korralik tuul, vahepeal päikest ka natuke. Mis seal ikka, hommikul peale ärkamist Statoilist läbi - üks kohvi ja võileib kaasa - suusamüts pähe ja terveks päevaks Jürisse.

Kuna ma ei ole varem ühelgi rulluisutamise võistlusel pealtvaataja olnud, siis oli mul ekslikult tekkinud tunne, et pealtvaatajatel võib päris huvitav olla sedasorti võistlusi vaadata. Natuke pani kahtlema muidugi see, et tavaliselt on keskmiselt paarkümmend pealtvaatajat võistlustel :) Siiani olen isegi teisi agiteerinud kaasa tulema, et huvitavatele võistlustele kaasa elada.

Olles nüüd ise terve päeva rulluisutamise võistluseid kõrvalt jälginud, ei julge enam ühelegi tuttavale soovitada, et tulge ka kaasa huvitavaid võistlusi jälgima. Sest kõrvalt vaadates pole väga huvitav - kõik on monotoonselt sarnane. Kui ise rajal olles tundub, et juhtub päris palju, siis kõrvalt vaadates seda tunnet millegipärast ei tekkinud:) Ühesõnaga - mõnus külm oli - ja juba võistluse ajal hakkasin ootama järgmist päeva, mil Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksul ka stardis olen !

Võistlus ise oligi täpselt selline, nagu viimaste kuude rulluisutamise võistlused olnud on - võitja on sama, esikolmikus ka sportlased, kes seal enamasti olnud on. Fotole tabasin ilmselt ühe päris hea momendi, kus Indreku seljataga lepitakse kokku, kuidas ta viimasel ringil üle mängitakse.

Kalevipoja Rulluisumaraton

Kalevipoja Rulluisumaraton on Eestis suhteliselt lühikese rulluisuajaloo kohta juba suurte traditsioonidega üritus, toimudes viiendat korda; väike juubel seega:) Võistlus iseenesest mulle meeldib - see on paljuski erinev meie teistest rulluisumaratonidest.

Siin on kavas kolm distantsi - 7,3; 21,9 ja 43,7 km - igaüks leiab omale jõukohase distantsi. Ei jagata suurematel spordiüritustel nii tavaliseks saanud kõikvõimalikke reklaamflaiereid. Ka peale võistlust tuled ära tühjade kätega - ei midagi peale hernesupi:)

Hea oli see, et ilmaga järjekordselt vedas - algas võistlus ilusas päikesepaistes, võistluste käigus läks ilm pilvisemaks ja lõpupoole hakkas vihmalegi kiskuma; kui sõitsime hiljem edasi Tartu poole, siis natuke peale Mustveed oligi vihmapiir ja edasi sadas kuni Tartuni välja. Nii et seekord läks õnneks - rulluisutamise pidev küsimärk ilm oli sportlaste poolel!

Võistluse üks suurimaid tõmbenumbreid on muidugi päevajuht (kahjuks ei tea tema nime, aga ta oli ametis ka eelmise aasta võistlusel). Tema katkematu jutuvada andis väga hea ülevaate nii võistlusel toimuvast kui varasematest Kalevipoja Rulluisumaratonidest kui rulluisuvõistlustest Eestis üldse.

Siin võistlusel on tore see, et 21,9 km distantsil on palju osalejaid ja see annab tõelise rahvaspordiürituse mõõdu välja rulluisutamise kohta. Kõik osalejad tunnevad ennast hästi, mitte ainult tipus sõitjad.

Lõpetuseks sobib tuua võistlustel osalenud 12-aastase uisutaja kommentaar ürituse kohta:

"Esimesed kilomeetrid olid kerged, lõpp oli väga raske. Muidu oli hästi korraldatud sündmus, aga kahju, et midagi ei saanud. Vähemalt ei jäänud viimaseks."

DELOITTE RAHVATRIATLONI 3. etapp Pirita Rahvatriatlon

Eile, 20.augustil toimus Pirita Rahvatriatlon, kus oli kavas kaks starti - kell 11 ja kell 13. Meie sattusime juhuslikult vaatama teist starti, kus osalesid Sparta spordiklubi treenerid ja kliendid. Alad, mis enne finishisse jõudmist tuli edukalt läbida olid järgmised:  ujuda Pirita jões 100m, sõita maastikul rattaga 7,5 km ja lõpetuseks joosta 3 km.

Triatlonis astusid võistlusse eri alade endised või praegused Eesti koondislased, tiitlivõistluste medalivõitjaid ning tegevsportlased. Stardis olid kulturistid Argo Ader, Marek Morozov, Taavi Koovit, endine rattaproff Peep Mikli, endine Eesti koondise liige võrkpallis Rando Soome, 10 kordne Eesti meister rulluisutamises Kert Keskpaik jne.
Päris põnev oli jälgida, kuidas täiskasvanud mehed enne vette minekut varvastega vett katsusid ja siis erutusega kilkasid, sest vesi polnud kõige soojem, kõigest16-17 kraadi. Kusjuures ujumisega said kõik edukalt hakkama. Lahe oli see, et kogu aeg oli midagi ja kedagi vaadata. Kuidas esimesed veest välja ronisid ja ratta sadulasse hüppasid, et järgmisel alal oma positsiooni parandada. Pole varem ühelgi võistlusel näinud, et osavõtjad nii heas tujus on. Tavaliselt on kõik nii keskendunud, et asi on siis nalja tegemisest kaugel.

Eriti meeldis mulle üks emotsionaalne kaasaelaja (Marius Unt), kes kõiki võistlejaid ergutas ja kursis hoidis, mis positsioonil keegi parasjagu on. Väga kahju oli, et meil ei juhtunud kaasas olema fotoaparaati - oleks väga palju lahedaid pilte saanud.

Mul pole ühelgi spordivõistlusel nii lõbus olnud kui tänasel minitriatlonil. Selle võistlusformaadi juures on kõige kaasakiskuvam see, et võistlejaid näeb pidevalt ja lühikese ajaga on ka võitjad selged.

28 Rahvajooks Tallinnas

28 Rahvajooks toimus sel aastal Rocca al Mares. Olen Rahvajooksudel ka varasemalt osalenud - aastatel 1990-1992; võrreldes tol ajal osalenud inimeste hulgaga oli sel korral tegemist muidugi väikse üritusega, aga tore jooks sellegi poolest.

Ürituse üks peamisi märksõnu oli, nagu sel suvel juba tavaks saanud, ilm. Ilmateade lubas väga palavat ilma võistluse ajaks, isegi kuni +34; õnneks üle 30 küll ei läinud, aga õhk oli umbne ja kui ka enne starti päike välja tuli, oli ikka enamuse jaoks väga palav.

5 km jooks oli mõnusalt kergel rajal ja taaskord sai kinnitust, et vähemalt Tallinnas käivad jooksuvõistlustel osalemas ka tõelised rahvasportlased. Mina oma selle suve olematu (0 km) jooksukilometraaziga jäin ainult natuke võistlejaterivi keskmisest tahapoole:)

Eriti meeldis ka see, et peale oma jooksu lõpetamist lühemal distantsil, oli hea võimalus jälgida Eesti parimate jooksjate finishit poolmaratoni distantsil.

Võistluse korraldus oli suurepärane - kõik toimis, alates numbrite kättejagamisest ja autasustamistega lõpetades; ega seda liiga tihti jooksuvõistlustel ei kohtagi. Ja osavõtjatele mõeldud medalid olid ka väga ilusad:)

Tartu Rulluisumaraton

Tartu Rullimaraton on juba mitmendat suve minu jaoks kõige oodatum spordisündmus. Mis teeb selle võistluse nii lummavaks ? Eelkõige kindlasti superkorraldus ja suur osalejate arv - tekib suure spordivõistluse tunne, mida muudel rulluisuvõistlustel Eestis, osalejate vähesuse tõttu, ei saagi tekkida .

Selle aasta märksõna oli kahtlemata ilm. See on iseenesest kahel viimasel aastal ilus olnud, aga sel aastal oli liiga ilus, mis sai ka paljudele osalejatele saatuslikuks:(  Palav, liiga palav oli. Selleks, et higi jooksma hakkaks, polnud vaja isegi liigutada. Kogu nädalavahetus Tartus oli lõunamaiselt palav - seda oli selgelt tunda juba reedel ja laupäeval Raadil uisutades, aga maratonil said kõik palavust nautida täies ilus:)

Sõit võistlejaterivi teises pooles on mulle alati meeldinud - ei ole mingit tõuklemist, sõidetakse rahulikult, kukkumisi üldjuhul ei ole; ka finishisse tullakse küllaltki rõõmsate nägudega. Seekord tegi leiliruumi meenutav päev oma töö ja suurt rõõmu said sõidust tunda ainult väga hästi treenitud ja hea kuumataluvusega osalejad; teistel oli raske - kellel rohkem, kellel vähem. Kiirabiautodel tööd jätkus - suhteliselt palju oli neid, kes ennast raja kõrvale maha "viskasid", sest jõud oli otsas. Rajal sõitis ka buss, mis maratonist loobujad stardipunkti tagasi sõidutas.

Minul isiklikult oli väga suur soov teise ringi poole peal sõit lõppenuks kuulutada - lihtsalt ei jaksanud rohkem. Õnneks tuli appi üks möödasõitja, kes 10 km enne lõppu minust mööda sõites mulle sõbralikult otsa vaatas ja hüüdis: "Ei tohi alla anda, kurat!" Ja nii ma siis saingi jõudu lõpuni veereda:)

Superhästi oli korraldatud teenindus rajal - juua oli piisavalt igas joogipunktis; eriti lahe oli enne viimast joogipunkti see, et raja ääres korraldasid pealtvaatajad võistlejate kastmist - mulle valati kastekannust vett pähe + voolikust korraliku survega kogu keha üle - see aitas igal juhul kaasa edukale finisheerimisele sel raskel rajal.

Igal juhul olen ka järgmisel aastal stardis !

Ämblikute linn...

on Haapsalu. Sellise avastuse tegin sellel suvel kui seal viimati pikemalt peatusin. Ämblikud olid absoluutselt igal pool - hotelli rõdul, promenaadi  pinkidel ja laternatel, majade seintel, tooli jala küljes, isegi toas laes. See oli selline huvitav avastus, millest tahtsin rääkida. Mulle pole kuskil varem nii palju ämblikuid korraga silma hakanud. Miks nad kõik just Haapsallu on kogunenud - mine sa tea. Need loomad toovad õnne, ju siis nii see ongi.

Kuna suvekuurort Haapsalu on nii meeldima hakanud, siis oli lausa kohustuslik ammutada värskeid emotsioone ja maitseelamusi sealsetest kohvikutest. Külastasime kahte uut kohvikut - Epp Maria Galeriid ja Wiigi kohvikut.

 

Epp Maria Galerii on nagu 2in1. See koosneb kahest osast - esimesel korrusel asub Koogituba, kus saab juua kohvi ja süüa kooki. Teisel korrusel asub Veinituba (avatud suvehooajal), kus saab keha kinnitada Anni Arro retseptide järgi valminud roogadega ja nautida veini. Meie alustasime algusest ehk esimeselt korruselt. Kohv oli tõesti hea ja kohupiimakook valge šokolaadiga ka. Eriti hea oli koogi serveering - värskete punasesõstardega. Kohvikus viibimise tegid mõnusaks Epp Maria Kokamägi maalid, mis olid nii seintele joonistatud kui ka imetlemiseks pildiraamide sees ootamas, et keegi need ostaks ja endale koju viiks:) . Minu meeli köitis kohviku vanaaegses stiilis mööbel ja kaunid serviisid. Kui järgmine kord meie uude lemmiklinnakesse satume, siis käime ära ka teisel korrusel ja jagame oma muljeid. Kohviku- ja kunstihuvilistele peaks see koht eriline maiuspala olema! Kindlasti ei tohi mainimata jätta, et teenindajad olid rõõmsameelselt abivalmid ja väga viisakad.

Wiigi kohvik asus imeilusas kohas Väikese viigi kaldal. Väliterrassil süües tekkis palava ilmaga selline tunne justkui oleksime olnud unustamatul Korfu saarel. Meid tabas väga välismaa tunne ja see on positiivne, et ka Eestis selliseid kohti leidub. Kellel huvi, siis peab kiirustama, sest see ainulaadne kohvik on avatud ainult suvel. Täpselt nii nagu paljud söögikohad lõunamaades. Toidud olid head. Eriti maitses aga Latte kohv. Lõpetades kohvisõõmu, oli suus tunda natuke nagu šokolaadi maitset. Võibolla aitas kaasa ka see, et ma ei lisanud kohvile suhkrut :) Tegime selles kohas uue teeavastuse. Nimelt saab seal endale tellida orgaanilisi London Tea Company teesid. Ausalt, väga hea ja puhta maitsega. Tee oli nii hea, et nüüd lähen Tallinnas ühte ökotoodete poodi seda otsima! Teenindaja oli nii lahke ja ütles, et neile tuuakse seda teed Tallinnast. Aitäh!
Selleks, et saada üks või miks mitte ka mitu mõnusat kohvikuelamust, pole vaja teha muud kui sõita Haapsallu!

Kolm linna ja kolm kohvikut

Juulikuus sattusime nii Haapsalu, Jõhvi kui ka Tallinna kohvikutesse, kus me polnud varem käinud. Kui keegi peaks nendesse linnadesse sattuma, siis neid kohti julgeme sooja südamega soovitada!





Müüriääre kohvik asub imeilusas kuurortlinnas Haapsalus (Karja 7). Kui linnas jalutada, siis see kohvik ei saa kuidagi kahe silma vahele jääda. Maja on väljast huvitavalt kaunistatud ja uks on pärani avatud. Lihtsalt paneb kohvikusõpru sisse astuma. Nii läks ka meiega - suurte kohvikusõpradega. Sisse astudes olid kõik lauad rahvast täis - nii sees kui ka väljas, hoovipoolses osas. Õnneks vabanes üks laud väljas ja me saime end mõnusalt sisse seada. Kohviku interjöör on väga hubane ja vanamoeliselt kunstihõnguline. Toas saab istuda mugavas diivanis ning lisaks söögile saab nautida seinal olevaid pilte, mis ei tohiks kedagi külmaks jätta.

Menüüs on valik mitmekesine - valida on erinevaid salateid, võileibu, ahjupirukaid, suupisteid ja maiustusi.
Jookide valik oli selline nagu kohvikutes ikka. Tellida sai vastavalt oma maitsele. Söökidst tellisime lõhe-suvikõrvitsapiruka rohelise salatiga ja jookidest ühe Eviani vee ja masinakohvi. Pirukad olid väga maitsvad ja just sellise suurusega, et kõht sai täis (see ei ole mõeldud põhiroaks).

Haapsalus hakkas silma väga palju erinevaid kohvikuid, niiet kui sinna uuesti lähen käin ka teistes kohvikutes, et kogemusi ja muljed juurde ammutada. Igatahes ma armastan Haapsalu linna. See on armas ja omapärane. Kui on valida, kas minna Pärnusse või Haapsallu, siis minu valik on viimane.


Linnaisa kohvik

"Linnaisa kohvik on Jõhvi kesklinnas peatänava ääres olev 30 kohaline söögikoht. Pakume oma hubases kohvikus kodust euroopalikku kööki hea hinna-kvaliteedi suhtega. " Nii nad endast räägivad :)
Teenindus oli sõbralik ja kiire. Ei pidanud kaua ootama, et saaks sööma hakata. Andres tellis pannkoogid singi ja juustuga ning mina kreeka salati. Pannkoogid olid üpriski suured ja rammusad. Kõhu sai juba ühest koogist täis. Võib olla mõjutas isu ka 30-kraadine kuumus, mis pole Eesti suve kohta tavaline. Kreeka salat oli samuti maitsev. Hinnad olid sellised: pannkoogid 45 krooni ja kreeka salat 55 krooni.


 
Silk Sushi Bar

Hea maitseelamuse saime eile sushit süües. Silk rikkalikus menüüs on tohutu suur valik erinevaid sushisid ja teisi toite. Hinnad on sushi puhul üle keskmise. Kui tahad kvalieetselt süüa, siis tundub õiglane selle eest ka natuke rohkem maksta. Koht ise oli ilus. Väga meeldis mööbel ja selle värvilahendus. Baari tagaosas olid pikad helerohelise ja türkiissinise triibulised diivanid ja pruunid seinad, kuhu oli käsitsi maalitud pildid. Ilus! Lisaks heale söögile ja joogile, peab olema ka söögikoht vähemalt sama hea "maitsega" tehtud.

Üllatuslikult heaks osutusid OKONOMIJAKI jaapani soolased pannkoogid. Valisime juurviljade ja tofuga ning juurviljade ja mereahvenaga. Tõesti väga maitsvad. Ainuüksi juba nende pannkookide pärast tasub sinna sööma minna. Magustoit oli selline, mida me varem pole proovinud - kirsi-kaneeli Gyoza taskud kirsikastmega. Need olid nagu magusad pelmeenid. Ka väga mõnusad hõrgutised.

Okonomijaki pannkook

Menüü juures oli positiivne see, et ära olid märgitud road, mis sobivad ka lastele ja taimetoitlastele.
Mulle meeldis see, kuidas Silk´is apelsinitükkidega teed serveeriti. Teekann oli läbipaistvast klaasist ja see asetati alusele, millel olev teeküünal ei lasknud teel ära jahtuda. Niiet iga kord kui teed valasime oli see auravalt kuum. Lihtne aga geniaalne!

Kirjad Juliale - film täis positiivseid üllatusi

Viimased kaks kuud pole ma telekat peaaegu üldse vaadanud ja tänu sellele jääb üle uskumatult palju vaba aega :) Olen hakanud rohkem kinos käima. Eile, käisime vaatamas eelmisel neljapäeval kinodesse jõudnud filmi - "Kirjad Juliale". Seekord ma ei räägikski väga pikalt, milles filmi sisu seisneb, vaid keskendun nendele asjadele, mis selle filmi eriliseks tegid.

Näha ja kogeda võiks kõike - nalja, tõsiseid hetki ja loomulikult armastust, armastust ja veelkord armastust. Sophie ja tema kihlatu Victor lähevad reisile Itaalia linna Veronasse. See retk peaks nende suhtesse kirge ja romatikat juurde lisama. Nad peatuvad "Romeo ja Julia" loost tuntuks saanud Julia Capuletti kodu lähistel. Saatus tahab nii, et Sophie kohtuks naistega, kes kirjutavad Juliale jäetud kirjadele vastuseid. Kõik seiklused saavadki alguse sellest, kui Sophie avastab kogemata ühe hästi vana kirja - aastast 1957.  Selle oli kirjutanud Claire Inglismaalt. Tal oli aastaid tagasi armulugu itaallasega, kuid olles siis 15-aastane, lasi ta käest võimaluse jääda oma armastatu Lorenzo juurde.

Kõigi üllatuseks sõidab Claire, koos oma pojapojaga Charlie´ga Verona linna Lorenzot otsima. Charlie suhtumine Sophiesse oli väga kriitiline. Ta ei kiitnud üldse heaks, et ta vanaema sõitis Itaaliasse otsima meest, kes võib olla enam ei elagi või on abielus või mis kõik iganes. Mulle meeldib Sophie enesekindlus ja siiras soov koos Claire´ga otsingute teekonda alustada ja see tee eduka lõpuni käia.

Super ilus linn on see Verona.  Kõige rohkem mulle meeldiski selle koha arhitektuur - kujutage ette, et on olemas selline väike armas ja romantiline linn. Ei ühtegi pilvelõhkujat!Sai kuulata kuulsaid Itaalia lugusid ja näha kitsaid tänavaid. Inimesed on sõbralikud ja abivalmid. Süüakse koos suure perekonnaga õhtusööki, mis kestab tunde. Väga palju näeb kaadreid Itaalia imeilusast loodusest. Maastik täis veiniistandusi. Seda peab lihtsalt näegema. Film oli nii hästi tehtud, et mul tekkis soov ise sinna linna varsti minna. Film jättis südamesse hästi sooja ja hea enesetunde. Nagu ei tahtnudki, et see lõpeks. Ma ei mäletagi, et oleksin nii head armastusfilmi näinud.
Vaata ise lähemalt: http://www.youtube.com/watch?v=yP2V4mt4XWQ&feature=PlayList&p=D811701B15621018&playnext=1&index=18

Selle suve kõige parem film - Inception

Ma teadsin, et lähen seda filmi vaatama juba siis, kui võitsin "The Cove- mere verine saladus"  filmi režissööri Louie Psihoyose´i autogrammiga plakati. Nimelt sisaldas kingitus veel kahe uue filmi postrit, millest ühte nüüd eile vaatamas käisingi. Ausalt öeldes ma polnud üldse kursis, et tegemist on aasta oodatuima linateosega!

Aga filmist lähemalt - esimene asi, mis kõrvu jäi oli võimas heli, mida sai nautida terve seansi kestel. Coca Cola Plaza 1. saal oli äärest ääreni rahvast täis ja kui tavaliselt eksib kinno inimesi, kes teiste filmielamust ühel või teisel moel segavad, siis eile olid kõik süvenenud filmi vaatamisele.

Huvitav fakt on see, et Christopher Nolan, filmi looja, alustas stsenaariumi kirjutamisega juba 10 aastat tagasi. Loo idee pärineb lavastaja enda isiklikust kogemusest teadvusel unega. See oli ilmselgelt nii inspireeriv ja meelierutav kogemus, et ta ei saanud seda jätta ainult enda teada, vaid otsustas kõike jagada kogu maailmaga.

Peategelase Dom Cobb´i, keda kehastab Leonardo Dicaprio, tööks on siseneda inimeste alateadvusesse sel ajal kui nad magavad, just siis on inimese alateadvus kõige haavatavam, ja varastada väärtuslikku informatsiooni, mida muidu kuidagi kätte saada poleks võimalik. Tema erakordsed võimed on talle väga kalliks maksma läinud, sest ta on kaotanud kõik, mis talle kallis, kaasaarvatud võimaluse naasta riiki, kus on tema kodu. Kuid talle avaneb võimalus koos spetsialistidest meeskonnaga teha ära üks tööots, mis on erinev tema senistest töödest - varastamise asemel hoopis istutada energiahiiu ettevõtte omaniku poja Robert Fischer´i (Cillian Murphy), pähe idee, mis lammutaks kogu võimsa impeeriumi laiali. Nii saaks Saito (Ken Watanabe),töö tellija, vabaneda pidevast võitlemisest oma põhikonkurendiga. See ongi filmi tuum, mille ümber kogu tegevus käib. Kuid Dom´il endal on üks saladus, mis muudab nende tegevuses nii mõndagi. Ta pole suutnud unustada oma naist, Mal´i (Marion Cotillard ), kes figureerib igas unenäo(tasandi)s, kuhu nad lähevad. Tema saladusest saab teadlikuks ainult Ariadne (Ellen Page), kes kannab nende meeskonnas unenägude maailma arhidekti rolli.

Unenägude maailm on tehtud nii reaalseks nagu see meile endilegi und nähes tundub. Efektid ja tegevuspaikade valik on mitmekesine. On nii päikest, tuult, paduvihma, lund kui ka äikest. Filmil on tõsine mõte sees. See tegi Inception´i minu jaoks väga huvitavaks. Sai palju mõelda ja harjutada just kiiret kaasa mõtlemist ja seostest arusaamist. Väga hea film!!! Eriti huvitavalt on lahendatud filmi lõpp - õhku jääb küsimus kas Cobb´s näeb und või....

Ülemiste Ühetunnisõit

See nädal oli väga sündmusterohke - Calvin Harrise kontsert, ilusad päevad Käsmus ja Haapsalus, palju tööd - ja nädala lõpetuseks täna Ülemiste Ühetunnisõit rulluiskudel.

Tänase võistluse üks olulisemaid teemasid oli ilm. Kui tund aega enne võistluse algust sadas 10 km kaugusel Ülemiste Keskusest paduvihma, tundus, et täna saab võistelda märjal rajal. Ka enne võistlusklassi starti sadas kergelt, aga koos stardiga lõppes ka vihm ja kogu võistlus toimus kuival rajal. Päike oli varjunud pilvede taha, aga see ei päästnud võistlejaid veel palavusest.

Ülemiste võistluse puhul on tegemist täiesti erineva formaadiga võistlusega võrreldes rullimaratonidega - tuules sõita ei tohi, võistlus toimub lühikesel ringil (465m), kus mingis mõttes on kõigil vist natuke ebamugav - kes peab pidevalt vaatama, kuidas eesolijatest mööda saada, kes peab masendusega vaatama, kui palju temast mööda sõidetakse :)  Hoiatusi tuules sõitmise eest jagati võistlejate konkurentsis paljudele.

Võistlejate sõit oli kõrgetasemeline. Eesti rekordist jäi küll natuke puudu, aga arvestades, palju oli rajal võistlejaid, kellest liider pidi pidevalt mööduma - siia jäi päris palju meetreid. Pealtvaatajatel oli muidugi natuke igav - kohe sõidu alguses oli selge, kes võidab :)

Harrastajate sõit oli seltskonna keskel sõites mõnusalt rahulik - keegi kellegi tuules ei sõitnud, kõik said omal jõul hakkama. Kui harrastajad said rajale, siis ei olnud neil pääsu tugevast tuulest, mis tegi sõidu suhteliselt raskeks.

Mul on tõeliselt hea meel, et koos selleaastase EMT Rullituuriga on ka rulluisuharrastajatel oma korralik võistlussari, kus väga viisakas seltskonnas võistelda saab ! On mille nimel trenni teha!
JVHNGQWU