Keelatud tants

Keelatud tants on hea film, väga hea film. Eriti hea tundus film võibolla ka sellepärast, et eelmised filmid, mida kinos vaatamas käisime, olid "Wall Street 2" ja "Söö, palveta, armasta" - filmid, mis minu jaoks ei olnud just mitte kõige suuremaid emotsioone tekitavad.

Film sobib väga hästi vaatamiseks nii väga noortele filmihuvilistele kui ka natuke vanematele - kõigile, kellele meeldib stiilne tants, hea rütmiga muusika ja mõnusa tempoga film. Film on hea kerge sisuga - ei pea liiga palju mõtlema, saab lihtsalt superlahedat tantsu hea muusika saatel vaadata. Samuti meeldisid mulle näitlejad, kes peaosasid täitsid - noored ja elavad inimesed ! (ma ei tea, miks, aga kogu filmi ajal ja ka peale seda, olen võrrelnud peaosatäitjaid eelmiste filmidega ja näitlejatel on ikka vahe küll ! - nooremate kasuks muidugi:) )
ABMGFFDV


Tõeliselt hea on vaadata heas vormis inimesi midagi väga hästi tegemas. Kui arvestada, et väga heas vormis on ca. 1% elanikkonnast, siis nende kontsentratsioon ekraanil oli väga kõrge:)

Film sobib ideaalselt vaatamiseks reede- või laupäeva õhtul enne ööklubisse minekut. Filmist "Keelatud tants" peaks saama väga hea inspiratsiooni ja enesetunde kogu järgnevaks õhtuks !

Wall Street 2

Wall Street 2 on film, mida ootasime pikalt. Treilerist oli jäänud tunne, et tuleb huvitav, isegi väga hea film. Kuna ka teemad olid väga lähedased - investeerimine seotult energiavaldkonnaga - olid ootused päris kõrgel.

Filmist meeldisidki mulle kõige rohkem teemad, mille ümber film käis - energia ja börsidel kauplemine. Kuna käsitleti viimase kümnendi sündmusi, oli ka palju rõõmsaid äratundmiskohti. Hästi sobis filmi vaatamise ajastus - otse töölt (natuke sarnaste teemadega tegelemast) kinosaali. Sai luua häid võrdlusi oma töömeetodite ja filmis käsitletute vahel - eriti, mis puudutas müügitööd klientidega. See koht oli päris huvitav:)

Vaatamata vähesele positiivsusele oli minu jaoks kogu filmi läbivaks tundeks igavus. Kõik oli etteaimatav, liigagi hästi. Kaks peategelast olid mitte natuke vaid väga ebareaalsed oma rollide kohta. Sellised inimtüübid (ka vastavas vanuses) suures äris väga pildile ei saa:)

Kes on ise rohkem finats-, energia- ja ärimaailmaga kokku puutunud, leiab filmist võibolla veel midagi huvitavat ja saab ka filmile hindeks panna näiteks 7,5/10, aga need, kes ei ole sellise maailma ja nende sündmustega kokku puutunud - ma ei oska küll öelda, milline emotsioon neile sellest filmist jääda võis:)

Kuna viimased 2 filmi, mida kinodes vaatamas käinud oleme - Söö, Palveta, Armasta ja Wall Street 2 - olid mõlemad väga üles reklaamitud ja suured ootused tekitanud - siis edaspidi, et vähem pettumusi oleks, ei looda filmilt enne vaatamist suurt midagi. Võibolla siis tuleb positiivseid üllatusi !

Söö, palveta, armasta - ???

Filmist "Söö, palveta, armasta" hakkasin ma kuulma juba kuid tagasi - et üks väga hea film pidavat olema kinno tulemas ja seda peab kindlasti juba esilinastusele vaatama minema.

Täpselt nädal aega tagasi olimegi esilinastusel kohal. Juba enne filmi algust tekkis mul tunne, et midagi on valesti - saalis olid peaaegu eranditult ainult naised ja neist väga suur osa veel keskealised. Mõned mehed olid ka, aga tundus, et nad olid pigem sinna kaasa veetud kui vabatahtlikult tulnud :)

Filmist ka. Loodusvaated olid ilusad, eriti Itaalias ja Bali saarel. Loodusvaateid ja loodust oleks võinud filmis rohkemgi olla - peategelane sõitis ju aasta jooksul palju ringi. Itaalia osa meeldiski mulle kõige rohkem - mõnus vabalt võtmine hea söögi ja veiniga. Ja peategelane võttis ka seal täitsa vabalt. Oleks ta sinna aastaks ajaks jäänudki, olekski ilmselt suur muutus selles tegelaskujus toimunud - Itaalias toimuks see vist igaühega !

India oli kõige närvilisem paik aastases seikluses. Mõte ilmselt oli hea, aga filmis mängiti see välja pigem kohana, mis ajas peategelase veel närvilisemaks.

Bali saarel toimunud sündmused olid rohkem nagu naljategemise moodi, seda ei oskagi kommenteerida :)

Üks asi, millest ma üldse aru ei saanud, seisnes filmi peamises mõttes - peategelane pidi nagu läbima märkimisväärse muutuse aasta jooksul - ainult, et see ei paistnud filmis mitte kusagilt välja !

Olles lugenud varasemalt ka analoogse sisuga raamatuid - näiteks Robin Sharmalt - siis oleks saanud tegelikult teha väga hea filmi, kus oleks välja tulnud ka see, et mille pärast peategelane üldse muutusi otsima läks ja kuidas ja mis selle aasta jooksul ka tegelikult muutus. Näiteks närvilisus, mis oli olemas filmi ja muutuste alguses, oli vägagi olemas ka filmi lõpus :)

Kes otsib filmist sügavamat mõtet, sellel ma kinno minna ei soovita. Sellest filmist seda ei leia. Kellele meeldivad Coca-Cola Plaza mugavad toolid ja hästi vaikne filmipublik (sellel filmil on see garanteeritud!), siis on see hea võimalus 2 tundi meeldivalt mööda saata.

Teema, mida filmis käsitleti, mulle tegelikult väga meeldib. Võibolla lihtsalt filmis kukkus kogu lugu väga tagasihoidlikult välja. Igaks juhuks peaks raamatu ka läbi lugema - ma arvan ja loodan, et see on oluliselt huvitavam ja sisutihedam kui oli film !

Tagantjärele võib öelda, et filmi plakatil oli üles pildistatud üks oluline sõnum, millest ma nüüd aru saan. Pange tähele - Julia Roberts maiustab jäätise asemel hoopis plastmassist lusikaga, millel ju pole maitset!

Kirjad Juliale - film täis positiivseid üllatusi

Viimased kaks kuud pole ma telekat peaaegu üldse vaadanud ja tänu sellele jääb üle uskumatult palju vaba aega :) Olen hakanud rohkem kinos käima. Eile, käisime vaatamas eelmisel neljapäeval kinodesse jõudnud filmi - "Kirjad Juliale". Seekord ma ei räägikski väga pikalt, milles filmi sisu seisneb, vaid keskendun nendele asjadele, mis selle filmi eriliseks tegid.

Näha ja kogeda võiks kõike - nalja, tõsiseid hetki ja loomulikult armastust, armastust ja veelkord armastust. Sophie ja tema kihlatu Victor lähevad reisile Itaalia linna Veronasse. See retk peaks nende suhtesse kirge ja romatikat juurde lisama. Nad peatuvad "Romeo ja Julia" loost tuntuks saanud Julia Capuletti kodu lähistel. Saatus tahab nii, et Sophie kohtuks naistega, kes kirjutavad Juliale jäetud kirjadele vastuseid. Kõik seiklused saavadki alguse sellest, kui Sophie avastab kogemata ühe hästi vana kirja - aastast 1957.  Selle oli kirjutanud Claire Inglismaalt. Tal oli aastaid tagasi armulugu itaallasega, kuid olles siis 15-aastane, lasi ta käest võimaluse jääda oma armastatu Lorenzo juurde.

Kõigi üllatuseks sõidab Claire, koos oma pojapojaga Charlie´ga Verona linna Lorenzot otsima. Charlie suhtumine Sophiesse oli väga kriitiline. Ta ei kiitnud üldse heaks, et ta vanaema sõitis Itaaliasse otsima meest, kes võib olla enam ei elagi või on abielus või mis kõik iganes. Mulle meeldib Sophie enesekindlus ja siiras soov koos Claire´ga otsingute teekonda alustada ja see tee eduka lõpuni käia.

Super ilus linn on see Verona.  Kõige rohkem mulle meeldiski selle koha arhitektuur - kujutage ette, et on olemas selline väike armas ja romantiline linn. Ei ühtegi pilvelõhkujat!Sai kuulata kuulsaid Itaalia lugusid ja näha kitsaid tänavaid. Inimesed on sõbralikud ja abivalmid. Süüakse koos suure perekonnaga õhtusööki, mis kestab tunde. Väga palju näeb kaadreid Itaalia imeilusast loodusest. Maastik täis veiniistandusi. Seda peab lihtsalt näegema. Film oli nii hästi tehtud, et mul tekkis soov ise sinna linna varsti minna. Film jättis südamesse hästi sooja ja hea enesetunde. Nagu ei tahtnudki, et see lõpeks. Ma ei mäletagi, et oleksin nii head armastusfilmi näinud.
Vaata ise lähemalt: http://www.youtube.com/watch?v=yP2V4mt4XWQ&feature=PlayList&p=D811701B15621018&playnext=1&index=18

Selle suve kõige parem film - Inception

Ma teadsin, et lähen seda filmi vaatama juba siis, kui võitsin "The Cove- mere verine saladus"  filmi režissööri Louie Psihoyose´i autogrammiga plakati. Nimelt sisaldas kingitus veel kahe uue filmi postrit, millest ühte nüüd eile vaatamas käisingi. Ausalt öeldes ma polnud üldse kursis, et tegemist on aasta oodatuima linateosega!

Aga filmist lähemalt - esimene asi, mis kõrvu jäi oli võimas heli, mida sai nautida terve seansi kestel. Coca Cola Plaza 1. saal oli äärest ääreni rahvast täis ja kui tavaliselt eksib kinno inimesi, kes teiste filmielamust ühel või teisel moel segavad, siis eile olid kõik süvenenud filmi vaatamisele.

Huvitav fakt on see, et Christopher Nolan, filmi looja, alustas stsenaariumi kirjutamisega juba 10 aastat tagasi. Loo idee pärineb lavastaja enda isiklikust kogemusest teadvusel unega. See oli ilmselgelt nii inspireeriv ja meelierutav kogemus, et ta ei saanud seda jätta ainult enda teada, vaid otsustas kõike jagada kogu maailmaga.

Peategelase Dom Cobb´i, keda kehastab Leonardo Dicaprio, tööks on siseneda inimeste alateadvusesse sel ajal kui nad magavad, just siis on inimese alateadvus kõige haavatavam, ja varastada väärtuslikku informatsiooni, mida muidu kuidagi kätte saada poleks võimalik. Tema erakordsed võimed on talle väga kalliks maksma läinud, sest ta on kaotanud kõik, mis talle kallis, kaasaarvatud võimaluse naasta riiki, kus on tema kodu. Kuid talle avaneb võimalus koos spetsialistidest meeskonnaga teha ära üks tööots, mis on erinev tema senistest töödest - varastamise asemel hoopis istutada energiahiiu ettevõtte omaniku poja Robert Fischer´i (Cillian Murphy), pähe idee, mis lammutaks kogu võimsa impeeriumi laiali. Nii saaks Saito (Ken Watanabe),töö tellija, vabaneda pidevast võitlemisest oma põhikonkurendiga. See ongi filmi tuum, mille ümber kogu tegevus käib. Kuid Dom´il endal on üks saladus, mis muudab nende tegevuses nii mõndagi. Ta pole suutnud unustada oma naist, Mal´i (Marion Cotillard ), kes figureerib igas unenäo(tasandi)s, kuhu nad lähevad. Tema saladusest saab teadlikuks ainult Ariadne (Ellen Page), kes kannab nende meeskonnas unenägude maailma arhidekti rolli.

Unenägude maailm on tehtud nii reaalseks nagu see meile endilegi und nähes tundub. Efektid ja tegevuspaikade valik on mitmekesine. On nii päikest, tuult, paduvihma, lund kui ka äikest. Filmil on tõsine mõte sees. See tegi Inception´i minu jaoks väga huvitavaks. Sai palju mõelda ja harjutada just kiiret kaasa mõtlemist ja seostest arusaamist. Väga hea film!!! Eriti huvitavalt on lahendatud filmi lõpp - õhku jääb küsimus kas Cobb´s näeb und või....

Seks ja linn 2 - lust ja lillepidu!

Lõpuks ometi sai valmis film "Seks ja linn 2", mida ma olingi oodanud, sest vahepeal (2 kuud) ei leidnud ma ühtegi linateost, millepärast kinno minna. Aga see selleks. Nüüd tahan ma jagada muljeid eelnimetatud uuest kassahitist (arvestades seda, et tänaseni on saalid peaaegu väljamüüdud).

Kui mõni seriaal meeldib ja sellest täispikk film vändatakse - lausa kaks osa, siis tõstaks kokk nagu suure mahlase ja punase kirsi tordile! Film meeldis mulle väga-väga. Ma ei hakka seda esimese osaga isegi võrdlema, sest näitlejad olid küll samad, aga lugu hoopis teine. New Yorgis elavad naised said taas kokku ja nagu ikka, hakkas nende ümber veerema jutulõng.

Film algas kohe sündmusterohkelt ja oli seda kuni lõpuni, haarates kaasa kõik kinosolijad. Pean ütlema, et päris palju sai naerda. Seekordne lugu viis neli sõbrannat Samantha, Charlotte, Carrie ja Miranda kodumaalt 11 000 km kaugusele Abu Dhabisse, mis on üks Araabia Ühendemiraatide seitsmest emiraadist. Nad peatusid tõelises unistuste hotellis, mille kirjeldamiseks on sõnu vähe. Seda peab ise nägema. Igaüks sõidutati lennujaama saabudes hotelli lumivalge Maybach´ga ja lisaks sai iga naine oma ülemteenri :) Hotelli pääses eraldi liftiga. Sviidi nimi oli Juveel, kui see mul õigesti meelde jäi.

Abu Dhabis (tegelikult toimusid võtted Marokos) saavad kangelannad tuttavaks kohalikke kommetega. Samantha aga ei suuda neid eriti järgida ja satub seetõttu pahandusse, mis nende luksreisile punkti paneb.

Filmis juhtub veel huvitavaid asju - kohalikul turul kohtuvad Carrie ja tema eks-kallim Aidan, Samanthal konfiskeeritakse lennujaama hunnik hormoontablette, mis turgutavad tema keha menopausi ajal, Charlotte muretseb oma lapsehoidja pärast, kes ei kanna rinnahoidjat ja Miranda lahkub töölt.

Veel vajab mainimist see, et kui neli peategelast ei saa kunagi täiskasvanuks, siis Mr Big on seda koguaeg olnud ja on ka nüüd!

Kellele meeldib seriaal "Seks ja linn", siis igal juhul soovitan seda filmi vaadata nii naistel kui ka meestel.

pildi allikas: http://www.elu24.ee/?id=248254

Dokumentaalfilm "The Cove" - Mere verine saladus

Eile õhtul käisin Coca Cola Plazas vaatamas dokumentaalfilmi delfiinidest. Tegemist oli päris tõsist probleemi käsitleva looga, mille olemasolust sain teada alles siis, kui lugesin filmi tutvustust. Esialgu ma ei uskunud, et selline asi üldse võimalik on! Nii tekkis mul kindel soov seda filmi vaatama minna.

Mulle meeldis see, kuidas film oli üles ehitatud. See oli must valgelt avalikkuse ette toodud lugu sügav-süngest saladusest, mis peidab end Jaapani linna Taiji Rahvuspargi lahes. Filmi peategelasteks on muidu armsad, kuid selles situatsioonis kaitsetud delfiinid, kes aprillist septembrini Taiji vetes ringi rändavad. Sellel ajal vangistavad Taiji kalurid nad lahsoppi ja seal nende elu viimased tunnid ka lõppevad, sest sinna koopa taga olevasse lahte keegi ei näe ega kuule. Seal pannakse toime ränk tapatöö. Tapetakse väga palju delfiine ja nende lihaga tehakse äri. Ühe delfiini hinnaks on umbes 1,5 miljonit krooni. Ja selliste summade nimel on inimesed valmis kõike tegema. Kusjuures enamus Jaapani elanikest ei tea, mis nende riigis toimub, sest meedia takistab seesuguse "uudise" avalikuks tulemist vere hinnaga, kui nii otse välja öelda.

Igal aastal tapetakse Jaapanis kokku 23 000 delfiini. Jaapani valitsus töötab selle nimel, et saaks delfiinide tapmisega jätkata. Nende üheks argumendiks on see, et delfiinid vähendavad Jaapani kalavarusid. Fakt on hoopis see, et kalavarude vähenemises on süüdi inimesed ise.

Üldjuhul on nii, et valitsus ei tee sellistel juhtudel midagi, siin saab tegusid korda saata aktivististidest indiviidid, kelle eesmärgid viivad sihile.

Rick O´Barry tahab selle terrori Jaapanis lõpetada ja selleks salaoperatsiooniks on ta kaasanud professionaalse meeskonna, kellega koos seda teha. Tegevus peab toimuma varjatult, sest muidu nurjaksid selle valitsuse palgal olevad kalamehed, kes "verist" lahte valvavad.

Samas linnas on kujutatud delfiine igal pool ja igas variandis, seal asub ka vaalamuuseum koos delfinaariumiga. Sajad inimesed, kes delfiinide etendust vaatavad, ei tea seda, kuidas need imetajad sinna sattunud on. Just täpselt sealt samast verisest lahest, kes on delfiinide koolitajate poolt välja valitud ja pääsevad eluga, et lõbustada turiste ja kohalikku rahvast.

Kõik, kes loomi armastavad, võiksid seda filmi vaatama minna, et näha kui julmad mõned inimesed võivad olla. Samuti on see väga hea silmaringi avardamise kogemus. Teinekord kui tuleb mõte delfinaariumisse minna, siis mõtled enne kui seda karm äri toetad. Kõige vapustavam kogemus on ikka see, kui näed vabas looduses ujuvaid delfiine, kes on päriselt õnnelikud.

Forum Cinemas võiks rohkem dokumentaalfilme näidata, mul oleks selle üle väga hea meel. See on suurepärane vaheldus Hollywoodi linateoste vaatamisele.

Filmi lühitutvustus (tekst pärineb siit: http://www.forumcinemas.ee/movie/5419/)
"1960ndatel aastatel oli Richard O'Barry maailma juhtiv asjatundja delfiinide koolitamise alal, töötades ülipopulaarse teleseriaali “Flipper” võtteplatsil, tegeledes selle sarja nimiosalist mänginud viie delfiiniga. Päevast päeva hoolitses O’Barry selle eest, et delfiinid teeks trikke ning et televaatajate näod üle maailma püsiks naerul. Ent ühel päeval leidis see kõik traagilise lõpu.
“The Cove – mere verine saladus”, mille autoriks mainekas dokumentalist Louie Psihoyos, jutustab vapustava loo sellest, kuidas Psihoyos, O'Barry ning aktivistidest, filmitegijatest ja sukeldujatest koosnev tiim viisid läbi salaoperatsiooni, et tungida varjatud lahesoppi Taiji väikelinnas Jaapanis. Sünge saladus, mis seal paljastub, on tegelikult vaid jäämäe veepealne osa."

pildi allikas:http://imagecache5.art.com/p/LRG/15/1543/LMQBD00Z/himani-dolphin-kiss.jpg