Kolm linna ja kolm kohvikut

Juulikuus sattusime nii Haapsalu, Jõhvi kui ka Tallinna kohvikutesse, kus me polnud varem käinud. Kui keegi peaks nendesse linnadesse sattuma, siis neid kohti julgeme sooja südamega soovitada!





Müüriääre kohvik asub imeilusas kuurortlinnas Haapsalus (Karja 7). Kui linnas jalutada, siis see kohvik ei saa kuidagi kahe silma vahele jääda. Maja on väljast huvitavalt kaunistatud ja uks on pärani avatud. Lihtsalt paneb kohvikusõpru sisse astuma. Nii läks ka meiega - suurte kohvikusõpradega. Sisse astudes olid kõik lauad rahvast täis - nii sees kui ka väljas, hoovipoolses osas. Õnneks vabanes üks laud väljas ja me saime end mõnusalt sisse seada. Kohviku interjöör on väga hubane ja vanamoeliselt kunstihõnguline. Toas saab istuda mugavas diivanis ning lisaks söögile saab nautida seinal olevaid pilte, mis ei tohiks kedagi külmaks jätta.

Menüüs on valik mitmekesine - valida on erinevaid salateid, võileibu, ahjupirukaid, suupisteid ja maiustusi.
Jookide valik oli selline nagu kohvikutes ikka. Tellida sai vastavalt oma maitsele. Söökidst tellisime lõhe-suvikõrvitsapiruka rohelise salatiga ja jookidest ühe Eviani vee ja masinakohvi. Pirukad olid väga maitsvad ja just sellise suurusega, et kõht sai täis (see ei ole mõeldud põhiroaks).

Haapsalus hakkas silma väga palju erinevaid kohvikuid, niiet kui sinna uuesti lähen käin ka teistes kohvikutes, et kogemusi ja muljed juurde ammutada. Igatahes ma armastan Haapsalu linna. See on armas ja omapärane. Kui on valida, kas minna Pärnusse või Haapsallu, siis minu valik on viimane.


Linnaisa kohvik

"Linnaisa kohvik on Jõhvi kesklinnas peatänava ääres olev 30 kohaline söögikoht. Pakume oma hubases kohvikus kodust euroopalikku kööki hea hinna-kvaliteedi suhtega. " Nii nad endast räägivad :)
Teenindus oli sõbralik ja kiire. Ei pidanud kaua ootama, et saaks sööma hakata. Andres tellis pannkoogid singi ja juustuga ning mina kreeka salati. Pannkoogid olid üpriski suured ja rammusad. Kõhu sai juba ühest koogist täis. Võib olla mõjutas isu ka 30-kraadine kuumus, mis pole Eesti suve kohta tavaline. Kreeka salat oli samuti maitsev. Hinnad olid sellised: pannkoogid 45 krooni ja kreeka salat 55 krooni.


 
Silk Sushi Bar

Hea maitseelamuse saime eile sushit süües. Silk rikkalikus menüüs on tohutu suur valik erinevaid sushisid ja teisi toite. Hinnad on sushi puhul üle keskmise. Kui tahad kvalieetselt süüa, siis tundub õiglane selle eest ka natuke rohkem maksta. Koht ise oli ilus. Väga meeldis mööbel ja selle värvilahendus. Baari tagaosas olid pikad helerohelise ja türkiissinise triibulised diivanid ja pruunid seinad, kuhu oli käsitsi maalitud pildid. Ilus! Lisaks heale söögile ja joogile, peab olema ka söögikoht vähemalt sama hea "maitsega" tehtud.

Üllatuslikult heaks osutusid OKONOMIJAKI jaapani soolased pannkoogid. Valisime juurviljade ja tofuga ning juurviljade ja mereahvenaga. Tõesti väga maitsvad. Ainuüksi juba nende pannkookide pärast tasub sinna sööma minna. Magustoit oli selline, mida me varem pole proovinud - kirsi-kaneeli Gyoza taskud kirsikastmega. Need olid nagu magusad pelmeenid. Ka väga mõnusad hõrgutised.

Okonomijaki pannkook

Menüü juures oli positiivne see, et ära olid märgitud road, mis sobivad ka lastele ja taimetoitlastele.
Mulle meeldis see, kuidas Silk´is apelsinitükkidega teed serveeriti. Teekann oli läbipaistvast klaasist ja see asetati alusele, millel olev teeküünal ei lasknud teel ära jahtuda. Niiet iga kord kui teed valasime oli see auravalt kuum. Lihtne aga geniaalne!

Kirjad Juliale - film täis positiivseid üllatusi

Viimased kaks kuud pole ma telekat peaaegu üldse vaadanud ja tänu sellele jääb üle uskumatult palju vaba aega :) Olen hakanud rohkem kinos käima. Eile, käisime vaatamas eelmisel neljapäeval kinodesse jõudnud filmi - "Kirjad Juliale". Seekord ma ei räägikski väga pikalt, milles filmi sisu seisneb, vaid keskendun nendele asjadele, mis selle filmi eriliseks tegid.

Näha ja kogeda võiks kõike - nalja, tõsiseid hetki ja loomulikult armastust, armastust ja veelkord armastust. Sophie ja tema kihlatu Victor lähevad reisile Itaalia linna Veronasse. See retk peaks nende suhtesse kirge ja romatikat juurde lisama. Nad peatuvad "Romeo ja Julia" loost tuntuks saanud Julia Capuletti kodu lähistel. Saatus tahab nii, et Sophie kohtuks naistega, kes kirjutavad Juliale jäetud kirjadele vastuseid. Kõik seiklused saavadki alguse sellest, kui Sophie avastab kogemata ühe hästi vana kirja - aastast 1957.  Selle oli kirjutanud Claire Inglismaalt. Tal oli aastaid tagasi armulugu itaallasega, kuid olles siis 15-aastane, lasi ta käest võimaluse jääda oma armastatu Lorenzo juurde.

Kõigi üllatuseks sõidab Claire, koos oma pojapojaga Charlie´ga Verona linna Lorenzot otsima. Charlie suhtumine Sophiesse oli väga kriitiline. Ta ei kiitnud üldse heaks, et ta vanaema sõitis Itaaliasse otsima meest, kes võib olla enam ei elagi või on abielus või mis kõik iganes. Mulle meeldib Sophie enesekindlus ja siiras soov koos Claire´ga otsingute teekonda alustada ja see tee eduka lõpuni käia.

Super ilus linn on see Verona.  Kõige rohkem mulle meeldiski selle koha arhitektuur - kujutage ette, et on olemas selline väike armas ja romantiline linn. Ei ühtegi pilvelõhkujat!Sai kuulata kuulsaid Itaalia lugusid ja näha kitsaid tänavaid. Inimesed on sõbralikud ja abivalmid. Süüakse koos suure perekonnaga õhtusööki, mis kestab tunde. Väga palju näeb kaadreid Itaalia imeilusast loodusest. Maastik täis veiniistandusi. Seda peab lihtsalt näegema. Film oli nii hästi tehtud, et mul tekkis soov ise sinna linna varsti minna. Film jättis südamesse hästi sooja ja hea enesetunde. Nagu ei tahtnudki, et see lõpeks. Ma ei mäletagi, et oleksin nii head armastusfilmi näinud.
Vaata ise lähemalt: http://www.youtube.com/watch?v=yP2V4mt4XWQ&feature=PlayList&p=D811701B15621018&playnext=1&index=18

Selle suve kõige parem film - Inception

Ma teadsin, et lähen seda filmi vaatama juba siis, kui võitsin "The Cove- mere verine saladus"  filmi režissööri Louie Psihoyose´i autogrammiga plakati. Nimelt sisaldas kingitus veel kahe uue filmi postrit, millest ühte nüüd eile vaatamas käisingi. Ausalt öeldes ma polnud üldse kursis, et tegemist on aasta oodatuima linateosega!

Aga filmist lähemalt - esimene asi, mis kõrvu jäi oli võimas heli, mida sai nautida terve seansi kestel. Coca Cola Plaza 1. saal oli äärest ääreni rahvast täis ja kui tavaliselt eksib kinno inimesi, kes teiste filmielamust ühel või teisel moel segavad, siis eile olid kõik süvenenud filmi vaatamisele.

Huvitav fakt on see, et Christopher Nolan, filmi looja, alustas stsenaariumi kirjutamisega juba 10 aastat tagasi. Loo idee pärineb lavastaja enda isiklikust kogemusest teadvusel unega. See oli ilmselgelt nii inspireeriv ja meelierutav kogemus, et ta ei saanud seda jätta ainult enda teada, vaid otsustas kõike jagada kogu maailmaga.

Peategelase Dom Cobb´i, keda kehastab Leonardo Dicaprio, tööks on siseneda inimeste alateadvusesse sel ajal kui nad magavad, just siis on inimese alateadvus kõige haavatavam, ja varastada väärtuslikku informatsiooni, mida muidu kuidagi kätte saada poleks võimalik. Tema erakordsed võimed on talle väga kalliks maksma läinud, sest ta on kaotanud kõik, mis talle kallis, kaasaarvatud võimaluse naasta riiki, kus on tema kodu. Kuid talle avaneb võimalus koos spetsialistidest meeskonnaga teha ära üks tööots, mis on erinev tema senistest töödest - varastamise asemel hoopis istutada energiahiiu ettevõtte omaniku poja Robert Fischer´i (Cillian Murphy), pähe idee, mis lammutaks kogu võimsa impeeriumi laiali. Nii saaks Saito (Ken Watanabe),töö tellija, vabaneda pidevast võitlemisest oma põhikonkurendiga. See ongi filmi tuum, mille ümber kogu tegevus käib. Kuid Dom´il endal on üks saladus, mis muudab nende tegevuses nii mõndagi. Ta pole suutnud unustada oma naist, Mal´i (Marion Cotillard ), kes figureerib igas unenäo(tasandi)s, kuhu nad lähevad. Tema saladusest saab teadlikuks ainult Ariadne (Ellen Page), kes kannab nende meeskonnas unenägude maailma arhidekti rolli.

Unenägude maailm on tehtud nii reaalseks nagu see meile endilegi und nähes tundub. Efektid ja tegevuspaikade valik on mitmekesine. On nii päikest, tuult, paduvihma, lund kui ka äikest. Filmil on tõsine mõte sees. See tegi Inception´i minu jaoks väga huvitavaks. Sai palju mõelda ja harjutada just kiiret kaasa mõtlemist ja seostest arusaamist. Väga hea film!!! Eriti huvitavalt on lahendatud filmi lõpp - õhku jääb küsimus kas Cobb´s näeb und või....

Ülemiste Ühetunnisõit

See nädal oli väga sündmusterohke - Calvin Harrise kontsert, ilusad päevad Käsmus ja Haapsalus, palju tööd - ja nädala lõpetuseks täna Ülemiste Ühetunnisõit rulluiskudel.

Tänase võistluse üks olulisemaid teemasid oli ilm. Kui tund aega enne võistluse algust sadas 10 km kaugusel Ülemiste Keskusest paduvihma, tundus, et täna saab võistelda märjal rajal. Ka enne võistlusklassi starti sadas kergelt, aga koos stardiga lõppes ka vihm ja kogu võistlus toimus kuival rajal. Päike oli varjunud pilvede taha, aga see ei päästnud võistlejaid veel palavusest.

Ülemiste võistluse puhul on tegemist täiesti erineva formaadiga võistlusega võrreldes rullimaratonidega - tuules sõita ei tohi, võistlus toimub lühikesel ringil (465m), kus mingis mõttes on kõigil vist natuke ebamugav - kes peab pidevalt vaatama, kuidas eesolijatest mööda saada, kes peab masendusega vaatama, kui palju temast mööda sõidetakse :)  Hoiatusi tuules sõitmise eest jagati võistlejate konkurentsis paljudele.

Võistlejate sõit oli kõrgetasemeline. Eesti rekordist jäi küll natuke puudu, aga arvestades, palju oli rajal võistlejaid, kellest liider pidi pidevalt mööduma - siia jäi päris palju meetreid. Pealtvaatajatel oli muidugi natuke igav - kohe sõidu alguses oli selge, kes võidab :)

Harrastajate sõit oli seltskonna keskel sõites mõnusalt rahulik - keegi kellegi tuules ei sõitnud, kõik said omal jõul hakkama. Kui harrastajad said rajale, siis ei olnud neil pääsu tugevast tuulest, mis tegi sõidu suhteliselt raskeks.

Mul on tõeliselt hea meel, et koos selleaastase EMT Rullituuriga on ka rulluisuharrastajatel oma korralik võistlussari, kus väga viisakas seltskonnas võistelda saab ! On mille nimel trenni teha!
JVHNGQWU

Kõik on lihtsalt suurepärane!

Nüüd on vist õige aeg panna kirja oma mõtted ja teadmised sellest, kuidas elada nii, et oleks hea nii minul kui ka teistel minu ümber. Oh (rõõmus ohe)... asju, millest kirjutada ja mida jagada, neid on nii palju. Proovin siis neist olulisemad hästi lihtsalt kirja panna, et keegi veel mõne hea idee kasutusse saaks võtta. Ma ei keskendu väga detailselt ühelegi konkreetsele juhtumile või loole oma elus, ma räägin sellest, mida olen näinud ja õppinud.

Eelmisel aastal, oma sünnipäeval, otsustas minu elukaaslane viia läbi eksperimendi – elada aasta aega koos teise naisega. Stopp!!! Tuleb julgeda ka selliseid nalju teha. Eksju :) See ei olnud nii, vaid hoopis nii: et elada aasta aega endale midagi ostmata. Loomulikult ei kuulunud siia nimekirja toit ja hügieenitooted ning muu eluks vajalik. Põhirõhk oli riietel, jalanõudel ja muudel vidinatel, ilma milleta saab vabalt hakkama. Enamus naistele tundub puhas mõte sellest kauge utoopiana.Täiesti vastuvõtmatu. Kas pole mitte naised need, kes ei saa ilma shoppamiseta elada? Vaatasin kõrvalt, kuidas ta ei ostnud endale midagi ja mõtlesin, et ka mina saan sellega hakkama. Ja saingi! Polnud üldse raske. Mõned erandid tuli mul siiski teha.

Positiivne oli see, et minuga hakkasid minu mõttemaailmas juhtuma hoopis uued lood. Tundub huvitav? Nii see ongi. Hakkasin nägema seda, millele varem polnud tähelepanu pööranud ja tundma uusi tundeid. Järgides temaga samu põhimõtteid asjade ostmise osas sain aru, et tegelikult on mul ju kõik olemas ja nüüd ma naudin seda kui käin kohvikus või kinos või sõbrannal külas... Mulle “jõudis lõpuks kohale”, et ma ei pea elama nii nagu ühiskond minult seda ootab. Ja kas tegelikult keegi tahabki teiste loodud maailmas elada? Kui valida saaks (ja muuseas saab küll), siis ma arvan, et mitte. Kui valida, kas osta järjekordne uus kleit, moekad teksad või minna kontserdile, siis missuguse valiku teeksid Sina? Sinu vastust ma ei tea, aga ma võin öelda, mille mina valin – kontserdi. Teksad kannad Sa ära ja kleidi heal juhul ka, aga mälestus kontserdist jääb igaveseks! Mõelda vaid, milline on nende lihtsate asja vahe.

Selleks, et elada ilusat elu, tuleb vaadata enese hinge ja kuulata südant (võta selleks aega) ning küsida, mida ma tahan ja vajan ning mida ma selle saamiseks teha saan? Ma tean, et nii on lihtne öelda. Kuid tõeliselt õnnega koos on need, kes astuvad ka teise sammu. Nad pingutavad, alla andmata ja nii need unistused täituvadki... Üks asi veel. Kui juba hingemaailmast juttu tegin, siis soovitan vaadata, kas seal on kõik korras. Kas Sa oled positiivne või kaldud palju muretsema ja lööd kergesti käega kui Sinu teele satub takistuskivi või näiteks veel hullem - ütled oma parimale sõbrale halvasti. Mis tunne võis tal siis olla? Sa ju ise ei tahaks tema asemel olla. Õigus?! Õpi olema positiivne ja heatahtlik. Usu mind, nii on kergem elu nautida. Mõttejõud on võimsam kui arvata osatakse. On ju nii, et kui mõtled häid mõtteid, läheb harva teisti. Kuid kui oleme “mustas pilves” on selline tunne nagu päike ei hakkagi enam paistma. Heast sünnib armastus, ilu, rõõm, sõbralikkus ja halvast saab alguse kurbus, viha, depressioon ja lisaks see muudab inimese vanaks, pahatahtlikuks ja kadedaks. Millegipärast ei meeldi näiteks kurjategijad kellegile meist. Negatiivsus on nagu maailm ilma puhta õhuta :( Kusjuures kõige mõttetumana tundub mulle nüüd vihastamine asjade peale, mis ei sõltu minust. Näiteks teiste inimeste tegude peale. See ainult ärritab mind ja olukord vihastamise tõttu ju ei muutu.

Õnnelikuna tundmiseks pole vaja kuldketti kaela, suurt maja, ilusat autot ja kõike palju ja rohkemgi veel. Hinge teeb rahulikuks positiivne mõte, naeratus näol ja klaas veini koos kallimaga :) Ühesõnaga absoluutselt kõik hea, mis toob Sinus esile Sinu parimad küljed. Boonuseks on see, et Sa näed välja ilus ja võib juhtuda, et isegi kortsukesi silmanurgas ei ole nii palju kui ehk varem.

Mul on välja pakkuda üks lihtne hea enesetunde retsept:

Vali välja päev (ükskõik milline), ole sõbralik, positiivne (kõigiga) ja unusta kõik kehva maitsega mõtted. Lõpeta või siis vähenda korralikult muretsemist ja naudi seda päeva. Lisaks lõpeta suhtlemine inimestega, kes Sulle üldse ei meeldi. Vaata, kas midagi juhtub. Kas maailm on ilma roosade prillidetagi roosa? Vean kihla, et see juhtub. Elu ongi väga-väga ilus, oluline, et igaüks sellest aru saaks ja seda mõistaks. Kas keegi mitte ei öelnud, et positiivsus on nakkav!

Igas päevas, iga ilm, iga inimene on kuidagi moodi hea – see on nii ja see jääbki sedasi.Keskenduge heale ja mured haihtuvad iseenestest õhku või siis kuhu iganes.


Nautige elu, sest see on nii ilus!!!

Pärnu Rullimaraton

Pärnu Rullimaratonile sõitsime suurte ootustega. Rulluisusarja esimene etapp Tallinnas oli toimunud niivõrd suurepärase korraldusega, et hakkasin juba peale Tallinna-sõidu lõppu Pärnu võistlust ootama:) Pärnus toimunud võistlus oli muidugi paljuski erinev Tallinna-võistlusest - alates sellest, et rada oli väga erinev - sõideti ühte 2,5 km sirget edasi-tagasi kuni ilmastikuoludeni - oli päris palav. Võistlus pikemal distantsil kulges nii, nagu tavaliselt ikka sellistel radadel - vähemalt pool distantsist sõidetakse suures grupis ja siis hakkab keegi üritama äraminekut või tullakse suure grupiga lõpuni ja kõik jääb finishisrige otsustada. Seekord toimis variant nr. 1 - Indrek Tobreluts sõitis eest ära. Kõigi väheste pealtvaatajate jaoks oligi tema võitja, aga hiljem selgus, et esitati protest, kuna ta sõitis teadmatusest natuke aega mootorratta tuules. Vaadates võistlust raja kõrvalt, olen kindel, et ka ilma kogemata kasutatud kõrvalise abita oleks võit Indrekule kindlalt ära tulnud - samm oli sedavõrd kerge ja minek väga võimas võrreldes ülejäänud võistlejatega. Aga reeglid kehtivad kõigi jaoks ühtemoodi ja seekord tuli siis Indrekul leppida teise kohaga. Raja kõrvalt vaadates jäi silma suhteliselt riskantne ümberpöördekoht stardi-finishi alas. See oli paljudele osalejatele tõeline katsumuste rada igal ringil ja lõppes päris paljudel juhtudel kukkumistega. Ilmselt said nii mõnedki osalejad võistluselt suure inspiratsiooni kurvitehnika õppimiseks:)

 Lühemal distantsil oli sõit muidugi rahulikum, eriti võistlejaterivi teises pooles. Võistlejal number 52 oli kindel plaan läbida distants alla 50 minuti ja lõpetada võistlejaterivi esimeses pooles. Kahjuks rikkus head plaanid ära teadmata põhjusel öösel alanud tugev peavalu ja haiglane olek. Esimesed 12 km läbisin küll soovitud tempos, edasine oli aga väga raske. Kui oleks kogemusi võistluste katkestamisega, oleks kindlasti katkestanud 15 km läbimise järel. Samas, kui 12 km kohal võtsin tempo täiesti maha, jõudsin viimase ringi päris talutava enesetundega läbida.

Järgmine etapp siis juba 2 nädala pärast !