Jooksmine on lahe !

Sellise tõdemuseni, et jooksmine on tõeliselt lahe tegevus, olen jõudnud viimastel nädalatel. Kunagi ammu olen jooksmisega tegelenud päris palju ja ka midagi saavutanud sel alal, aga mida aeg edasi läks, seda tagasihoidlikumaks on jäänud jooksuelamused ja muidugi ka tulemused.

Kõige tipp oli muidugi selle aasta SEB Sügisjooks, kus saavutasin 10 km distantsil aja 1:03. Kui arvestada fakti, et olen parematel aegadel läbinud 10 km ajaga 34:30 ja maratoni 2:48-ga, siis hakkas oma "suurepäraste" tulemuste puhul ikka piinlik küll. Kõigele lisaks ei ole jooks juba aastaid enam mitte mingisugust head enesetunnet tekitanud - jäi valida kahe variandi vahel - kas lõpetada jooksmine üldse ära või teha suurem muutus eesmärgiga järgmisel aastal 10 km ikka uuesti alla 40 minuti joosta. Eesmärgid on mul muidugi alati suured olnud:)

Muudatused, mida ette võtsin kuu aega tagasi:
- hakkasin jälgima Mette Blochi treeningkava, mille tulemusena jõuan 12-nädalase algajatele mõeldud kava alusel 12 nädala pärast joosta vabalt järjest 15 km;
- treening on muutunud regulaarseks - vastavalt eesolevale kavale, mis kirjutab täpselt igaks päevaks ette, mida teha;
- kavast olen kõrvale kaldunud ainult niipalju, et päevadel, kus on kirjas jalutuskäik, olen teinekord rulluisutanud;
- trennid on toimunud ilmast sõltumata;
- teen venitusi ja kerget jõutrenni peale jooksmist;
- trennis ei kasuta enam pulsikella. Mõte on selles, et jooksen rahulikult ja püüan hoida head enesetunnet; kui see ära minema hakkab, siis langetan tempot.

Esimesed 4 nädalat on kava edukalt täidetud ja selle tulemused on tänaseks:
- jooksmine on uuesti täiega meeldima hakanud;
- tempo treeningul, kui jooksen nii aeglaselt kui oskan (pulss on vast 120 ringis), on sarnane kuu aja taguse võistlustempoga;
- jooksmisest on saanud igapäevaelu lahutamatu osa ja treeningkava paneb paika ülejäänud tegevused;

Kõige tähtsam on loomulikult kannatus. Muidugi on juba praegu trennis aeg-ajalt nii hea tunne, et tahaks tempot tõsta ja 10 km või rohkemgi joosta, soovitavalt veel ka mägisemal maastikul. Aga selleni jõuame alles detsembri alguses. Ja ega tegelikult kevadenigi enam väga kaua aega pole - ja siis ootavad ees juba poolmaratonid:) Aga sellest kunagi hiljem, kui algajate kava on asendunud poolmaratoni kavaga !

PS. Treeningkava leiab siit:
http://www.maximsport.ee/treeningprogrammid/jooksmine-15km

Selleks korraks uisud nurka visatud / Rulluisuihooaeg 2010 hakkab lõppema

"Ma viskan need uisud peale selle võistluse lõppu kohe prügikasti; siis ei ole vaja ennast enam edaspidi nädalavahetustel piinata rullivõistlustel; ja eriti muidugi sellel Tartu Maratonil" - see oli muidugi kõige eredam emotsioon lõppevast rulluisuhooajast - 10 km enne finishit 35-kraadises kuumuses sõidetud Tartu Maratonil:)

Kõrvalolev pilt peale finishit näitab emotsioone muidugi palju paremini kui sõnades kirjeldada oskan.

Muidu oli rullusiuhooaeg minu jaoks väga huvitav. Algas see Tallinna Rulluisumaratoniga juuni alguses. Olin enne seda sõitu rullitanud 10 km ja eelmisel päeval oli ka Tallinna Olümpiajooks, aga võistlus oli suhteliselt kerge - kui ainult seda tõusu poleks rajal olnud:)

Pärnu Rulluisumaratonil juuli alguses osalesin esmakordselt. Peaaegu oleks välja tulnud väga hea sõit harrastsussportlase kohta ja oleksin saanud ka aja alla 50 minuti 20 kilomeetris, aga mingil kummalisel põhjusel sain täieliku "haamri" natuke enne distantsi lõppu ja olin enda üle väga uhke, et üldse finishisse jõudsin. Lahe oli, et teised võistlejad, kes aru said, et mind täielik väsimus on tabanud, ergutamisega viitsisid vaeva näha - see aitas igal juhul kiiremini finishisse jõuda.

Ülemiste Ühetunnisõit. Siin võistlusel osalesin esmakordselt juba 2 aastat tagasi, nüüd siis uuesti. See võistlus meeldib mulle ainult sellepärast, et toimub Tallinnas. Kõik muu on äärmiselt ebamugav - rada tagasihoidlik, pidevad möödasõidud, peaaegu mitte ühtegi pealtvaatajat (kuigi seal võiks ju ometi mõni olla). Kuna kohe alguses sain aru, et täna üldse ei jõua, sõitsin rahulikuma tempoga ja võibolla lähen isegi järgmisel aastal:)

Tartu Maraton. Ootused olid igatahes suuremad kui lõpuks välja tuli. Sain lõplikult selgeks, et kuumus ei ole minu jaoks. Lihtsalt ei jõua sellise kuumusega ja kõik. Hea, et üldse ellu jäin. Järgmisel aastal lähen kindlasti uuesti ja saavutan viimase 4 aasta parima aja ja koha !

Kalevipoja maraton. Üks minu lemmiksõite. Ühelt poolt nagu nö. külavõistlus, teiselt poolt päris arvukalt osalejaid. Siin toimus Triinu esimene võistlus - ega see väga kerge talle ei olnud - loodetavasti saavad võistlused kunagi ka järje ! Esimene kord sel aastal, kus tundsin ennast suurepäraselt - sain oma vanuseklassis lühimal distantsil auhinnalise 3-da koha - see oli küll ka ühtlasi viimane koht, aga tühja sellest- ikkagi esimest korda oma rulluisukarjääri jooksul esikolmikus:)

Oli tore hooaeg, mida jäävad eelkõige meenutama kuumus, väga hästi korraldatud võistlused, väga eredad emotsioonid ärakukkumise momentidel ja soov järgmisel aastal vähemalt ühel võistlusel - Tartu Maratonil - osaleda ja väga hea tulemus teha !

Jooksmine või rulluisutamine ?

Nii mitmedki harrastussportlased on ilmselt tihtipeale olnud dilemma ees, millistele spordialadele rohkem panustada ja millistele vähem, sest kes tegeleb juba kestvusspordiga, jõuab nii joosta, rattaga sõita, rullitada, suusatada ja tegeleda kindlasti veel nii mõnegi alaga.

Mina olen alates kevadest vaheldumisi tegelenud ja võistelnud nii rulluisutamise kui jooksmisega. Nüüd, kui algamas ettevalmistusperiood uueks hooajaks, tahan ära valida, kumma alaga edaspidi rohkem tegelen - et saaks lõpuks ka selliseid tulemusi, milleks peaksin võimeline olema, kui korralikult harjutada on võimalik.

Valik langes kindlalt jooksmise kasuks. Miks ?
- suhteliselt liikuva eluviisi tõttu on lihtsam leida võimalusi jooksutrennideks;
- joosta saab igal aastaajal, iga ilmaga, igal pool. Rullitada saab ainult kevadel-suvel, kuiva ilmaga;
- jooksuvõistlusi on kordades rohkem;
- pikamaajooks on kogu maailmas väga populaarne ja seega ka palju võistlusvõimalusi väljaspool Eestit;
- jne. jne.

Eriti meeldib mulle see otsus sellepärast, et kui treenin end kasvõi kunagiste parimate tulemuste lähistele, hakkan saavutama superhäid kohti ka teistel vastupidavusaladel, sest jooksmise on vastupidavusaladest konkurentsitult raskeim ja siin head taset omades on tase väga hea automaatselt ka kõigil teistel vastupidavusaladel (eeldusel, et valdad nende alade tehnikat ja on olemas korrralik varustus).

Seega, järgmisel aastal jookseme ja siis vaatame, mis edasi:)

Jooksus head taset saavutama hakkame Mette Blochi treeningkavade järgi.

SEB Sügisjooks

Selle aasta SEB Sügisjooksule panime end kirja varakult - juba juuni lõpus. Siis tundus, et võistluseni on veel aega palju ja mis see 10 kilomeetrit siis ikka joosta on. Juhtus aga nii, et suvi oli vjooksmiseks liiga palav ja juuni lõpust kuni 12. septembrini käisin jooksmas täpselt 3 korda - neist kõige pikem jooks oli 5-kilomeetrine.

Nii et starti asudes ei olnudki tunne enam sama kindel, nagu oli see juunikuus end võistlusele registreerides. SEB Sügisjooksul meeldib mulle kõige rohkem see, et võistlejaterivi keskelt startides ei ole võimalik joosta muudmoodi kui hästi aeglaselt. Seekord see sobis väga hästi :)

Jooks kulges üllatavalt kergelt - esimesed 8 kilomeetrit olid väga kerged, viimased 2 natuke raskemad, aga arvestades selle aasta olematut ettevalmistust jooksmise alal, läks ikka väga kergelt ja hästi. Tunne peale võistlust oli kohe nii hea, et sai otsustatud - sel sügisel on võimalik isegi praeguse tagasihoidliku vormi pealt osaleda veel vähemalt viiel jooksuvõistlusel. Ja kuna need kõik on lühemad, kui oli SEB Sügisjooks, ei tohiks seal üldse mingeid raskeid momente tekkida.

Võistlus ise oli korraldatud muidugi suurepäraselt, nagu Eesti esindusvõistlusele ikka kohane. Piisavalt joogipunkte, bändid, isegi pealtvaatajaid oli raja ääres ...

Kui nüüd jooksmine peakski meeldima hakkama, osalen võibolla ka järgmisel aastal !

Gea soovis ka paar sõna kirja panna:

Kiidan laupäeval korraldatud EXPO, kust õnnestus osta Nike´i 2in1 dressipluus, mida saab lisaks kasutada ka jooksuvestina. Super! Sellest sai minu Sügisjooksu vorm :)

Peale rohket kalorite põletamist, suundusime peale võistlust Statoili hamburgerit ostma, et seda tohutut energiakulu tagasi võita :) Olen rahul, et osalesin ja saavutasin parema aja kui kaks aastat tagasi! 

Teistsugune jooksuvõistlus Tõrvas!

Oleme sel aastal mõlemad käinud päris paljudel võistlustel - alustades jooksust, vahepeale jääb veel kepikõnd ja lõpetades rulluisutamisega. Seekordne sündmus väärib aga kajastamist hoopis teistsuguses võtmes kui seda varem oleme teinud :)

Lugu algas siis nii, et Andres vaatas Kergejõustiku Liidu kodulehelt, kas sel nädalal Lõuna-Eesti kandis spordivõistlusi on. Ja näed toimubki - Tõrva 28. Kolme järve jooks. Ajaliselt sobis see imehästi, sest stardi algus oli tööpäeva lõpus kell 17.30.

Kui toimumiskohta kohale jõudsime oli kõik veel normaalne oleks vist õige sõna siinkohal. Panime ennast kirja kepikõnni 5,4 km distantsile. Kuna peale võistlust pidime veel Tallinnasse sõitma, siis ei olnud soovi 9 km jooksuringiga ennast liigselt väsitama hakata. Jõudsime varem kohale ja vaatasime tund aega varem toimuvaid lastejookse. Rahvast oli Tõrva Linnavalitsuse ees kesiselt... Varsti nägime, et jooksjatele jagatakse kaarte. Tekkis huvi, et mida täpselt jagatakse ja kiiresti jõudis ka meile kohale, et rada on tähistamata! Ossa poiss, mõtlesime. Polnudki vaja rohkem mõelda, otsustasime, et viime numbrid tagasi ja ei osale sellel orienteerumisvõistlusel, sest me ei tunne linna ja ei taha võõras linnas seiklema hakata. See polnud meie eesmärk.

Oleme seni käinud väga hästi korraldatud spordiüritustel ja seetõttu oli võib olla isegi hea, et sellele "küla"võistlusele sattusime. Isegi tagasihoidlikumalt korraldatud üritused tundusid nüüd kuidagi täitsa sobivad :) Võistlusvaim oli piisavalt suur ja sellepärast oli muidugi kahju, et ei saanud osaleda. Aga kohalikud inimesed näisid sellest õhtupoolikust suurt rõõmu tundvat. Olime nagu kuskile ära eksinud :)

Aga mis seal ikka vähemalt saime ilusat sügisilma nautida ja võtame teadmiseks, et ennem teeme tummisema taustatöö kui kohale tormame!

Kahe Silla Jooks - Pärnumaa populaarseim spordisündmus

Eelmise nädalavahetuse pärliks spordi poolelt oli kahtlemata Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks Pärnus. Tegemist oli juubeliüritusega - juba 10-s kord. Meie olime üritusel esimest korda ja nii korraldus kui võistlus ise jätsid kustumatu mulje - sellist üritust ikka annab järgi teha !

Kuna sügisene jooksuvõistluste hooaeg tuleb pikk, ulatudes novembrini välja, siis soenduseks tegime sel üritusel kepikõndi. Kokku osales üldse 1100 jooksjat ja 350 kepikõndijat. Kui kepikõndi on üldiselt peetud kergeks alaks, mis sobib rohkem vanematele inimestele, siis oma kogemustest saan küll väita vastupidist. Neil vähestel kordadel, kui olen osalenud kepikõnni üritustel, olen peale distantsi läbimist olnud isegi rohkem väsinud kui sama pikka distantsi joostes läbides. Ja kogu keha on suhteliselt valus veel 3 päeva peale võistlust.

Eriti meeldis mulle võistlusraja vaheldusrikkus - esimene pool asfaldil ja teine pool maastikul. Tänu Jüri Jaansonile algab ilmselt ka silla teise kalda kordategemine - lõpp lahe oleks küll, kui see jääks ilma asfaldita maastikurajaks - arvan, et mind toetavad paljud tervisesportlased:)

Väga suur roll ürituse õnnestumisel on alati muidugi publikul. Ja publikut oli raja ääres palju, väga palju. Tekkis täiesti suurvõistluse tunne:) Minu subjektiivne arvamus - Pärnus oli publiku kaasaelamine oluliselt tuntavam kui tänasel SEB Tallinna Sügisjooksul, kuigi osalejaid oli Tallinnas vähemalt 6 korda rohkem.

Võistluse võitis muidugi Pavel Loskutov ja seda selge vahega. Mul oleks tõeliselt kahju, kui ta koos selle hooajaga tippspordiga lõpu teeks. Selliseid alasid, kus eesotsas on väga pühendunud sportlased, ei meenugi peale suusatamise kohe rohkem.

Jüri Rulluisumaraton

Jüri Rulluisumaratonil osalesin seekord pealtvaatajana. Tuleb kohe ette ära öelda, et see oli väga omapärane kogemus:)


Eelmisel laupäeval oli ilm ilusalt sügisene - sooja 10 kraadi ringis, päris korralik tuul, vahepeal päikest ka natuke. Mis seal ikka, hommikul peale ärkamist Statoilist läbi - üks kohvi ja võileib kaasa - suusamüts pähe ja terveks päevaks Jürisse.

Kuna ma ei ole varem ühelgi rulluisutamise võistlusel pealtvaataja olnud, siis oli mul ekslikult tekkinud tunne, et pealtvaatajatel võib päris huvitav olla sedasorti võistlusi vaadata. Natuke pani kahtlema muidugi see, et tavaliselt on keskmiselt paarkümmend pealtvaatajat võistlustel :) Siiani olen isegi teisi agiteerinud kaasa tulema, et huvitavatele võistlustele kaasa elada.

Olles nüüd ise terve päeva rulluisutamise võistluseid kõrvalt jälginud, ei julge enam ühelegi tuttavale soovitada, et tulge ka kaasa huvitavaid võistlusi jälgima. Sest kõrvalt vaadates pole väga huvitav - kõik on monotoonselt sarnane. Kui ise rajal olles tundub, et juhtub päris palju, siis kõrvalt vaadates seda tunnet millegipärast ei tekkinud:) Ühesõnaga - mõnus külm oli - ja juba võistluse ajal hakkasin ootama järgmist päeva, mil Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksul ka stardis olen !

Võistlus ise oligi täpselt selline, nagu viimaste kuude rulluisutamise võistlused olnud on - võitja on sama, esikolmikus ka sportlased, kes seal enamasti olnud on. Fotole tabasin ilmselt ühe päris hea momendi, kus Indreku seljataga lepitakse kokku, kuidas ta viimasel ringil üle mängitakse.

Kalevipoja Rulluisumaraton

Kalevipoja Rulluisumaraton on Eestis suhteliselt lühikese rulluisuajaloo kohta juba suurte traditsioonidega üritus, toimudes viiendat korda; väike juubel seega:) Võistlus iseenesest mulle meeldib - see on paljuski erinev meie teistest rulluisumaratonidest.

Siin on kavas kolm distantsi - 7,3; 21,9 ja 43,7 km - igaüks leiab omale jõukohase distantsi. Ei jagata suurematel spordiüritustel nii tavaliseks saanud kõikvõimalikke reklaamflaiereid. Ka peale võistlust tuled ära tühjade kätega - ei midagi peale hernesupi:)

Hea oli see, et ilmaga järjekordselt vedas - algas võistlus ilusas päikesepaistes, võistluste käigus läks ilm pilvisemaks ja lõpupoole hakkas vihmalegi kiskuma; kui sõitsime hiljem edasi Tartu poole, siis natuke peale Mustveed oligi vihmapiir ja edasi sadas kuni Tartuni välja. Nii et seekord läks õnneks - rulluisutamise pidev küsimärk ilm oli sportlaste poolel!

Võistluse üks suurimaid tõmbenumbreid on muidugi päevajuht (kahjuks ei tea tema nime, aga ta oli ametis ka eelmise aasta võistlusel). Tema katkematu jutuvada andis väga hea ülevaate nii võistlusel toimuvast kui varasematest Kalevipoja Rulluisumaratonidest kui rulluisuvõistlustest Eestis üldse.

Siin võistlusel on tore see, et 21,9 km distantsil on palju osalejaid ja see annab tõelise rahvaspordiürituse mõõdu välja rulluisutamise kohta. Kõik osalejad tunnevad ennast hästi, mitte ainult tipus sõitjad.

Lõpetuseks sobib tuua võistlustel osalenud 12-aastase uisutaja kommentaar ürituse kohta:

"Esimesed kilomeetrid olid kerged, lõpp oli väga raske. Muidu oli hästi korraldatud sündmus, aga kahju, et midagi ei saanud. Vähemalt ei jäänud viimaseks."

DELOITTE RAHVATRIATLONI 3. etapp Pirita Rahvatriatlon

Eile, 20.augustil toimus Pirita Rahvatriatlon, kus oli kavas kaks starti - kell 11 ja kell 13. Meie sattusime juhuslikult vaatama teist starti, kus osalesid Sparta spordiklubi treenerid ja kliendid. Alad, mis enne finishisse jõudmist tuli edukalt läbida olid järgmised:  ujuda Pirita jões 100m, sõita maastikul rattaga 7,5 km ja lõpetuseks joosta 3 km.

Triatlonis astusid võistlusse eri alade endised või praegused Eesti koondislased, tiitlivõistluste medalivõitjaid ning tegevsportlased. Stardis olid kulturistid Argo Ader, Marek Morozov, Taavi Koovit, endine rattaproff Peep Mikli, endine Eesti koondise liige võrkpallis Rando Soome, 10 kordne Eesti meister rulluisutamises Kert Keskpaik jne.
Päris põnev oli jälgida, kuidas täiskasvanud mehed enne vette minekut varvastega vett katsusid ja siis erutusega kilkasid, sest vesi polnud kõige soojem, kõigest16-17 kraadi. Kusjuures ujumisega said kõik edukalt hakkama. Lahe oli see, et kogu aeg oli midagi ja kedagi vaadata. Kuidas esimesed veest välja ronisid ja ratta sadulasse hüppasid, et järgmisel alal oma positsiooni parandada. Pole varem ühelgi võistlusel näinud, et osavõtjad nii heas tujus on. Tavaliselt on kõik nii keskendunud, et asi on siis nalja tegemisest kaugel.

Eriti meeldis mulle üks emotsionaalne kaasaelaja (Marius Unt), kes kõiki võistlejaid ergutas ja kursis hoidis, mis positsioonil keegi parasjagu on. Väga kahju oli, et meil ei juhtunud kaasas olema fotoaparaati - oleks väga palju lahedaid pilte saanud.

Mul pole ühelgi spordivõistlusel nii lõbus olnud kui tänasel minitriatlonil. Selle võistlusformaadi juures on kõige kaasakiskuvam see, et võistlejaid näeb pidevalt ja lühikese ajaga on ka võitjad selged.

28 Rahvajooks Tallinnas

28 Rahvajooks toimus sel aastal Rocca al Mares. Olen Rahvajooksudel ka varasemalt osalenud - aastatel 1990-1992; võrreldes tol ajal osalenud inimeste hulgaga oli sel korral tegemist muidugi väikse üritusega, aga tore jooks sellegi poolest.

Ürituse üks peamisi märksõnu oli, nagu sel suvel juba tavaks saanud, ilm. Ilmateade lubas väga palavat ilma võistluse ajaks, isegi kuni +34; õnneks üle 30 küll ei läinud, aga õhk oli umbne ja kui ka enne starti päike välja tuli, oli ikka enamuse jaoks väga palav.

5 km jooks oli mõnusalt kergel rajal ja taaskord sai kinnitust, et vähemalt Tallinnas käivad jooksuvõistlustel osalemas ka tõelised rahvasportlased. Mina oma selle suve olematu (0 km) jooksukilometraaziga jäin ainult natuke võistlejaterivi keskmisest tahapoole:)

Eriti meeldis ka see, et peale oma jooksu lõpetamist lühemal distantsil, oli hea võimalus jälgida Eesti parimate jooksjate finishit poolmaratoni distantsil.

Võistluse korraldus oli suurepärane - kõik toimis, alates numbrite kättejagamisest ja autasustamistega lõpetades; ega seda liiga tihti jooksuvõistlustel ei kohtagi. Ja osavõtjatele mõeldud medalid olid ka väga ilusad:)

Tartu Rulluisumaraton

Tartu Rullimaraton on juba mitmendat suve minu jaoks kõige oodatum spordisündmus. Mis teeb selle võistluse nii lummavaks ? Eelkõige kindlasti superkorraldus ja suur osalejate arv - tekib suure spordivõistluse tunne, mida muudel rulluisuvõistlustel Eestis, osalejate vähesuse tõttu, ei saagi tekkida .

Selle aasta märksõna oli kahtlemata ilm. See on iseenesest kahel viimasel aastal ilus olnud, aga sel aastal oli liiga ilus, mis sai ka paljudele osalejatele saatuslikuks:(  Palav, liiga palav oli. Selleks, et higi jooksma hakkaks, polnud vaja isegi liigutada. Kogu nädalavahetus Tartus oli lõunamaiselt palav - seda oli selgelt tunda juba reedel ja laupäeval Raadil uisutades, aga maratonil said kõik palavust nautida täies ilus:)

Sõit võistlejaterivi teises pooles on mulle alati meeldinud - ei ole mingit tõuklemist, sõidetakse rahulikult, kukkumisi üldjuhul ei ole; ka finishisse tullakse küllaltki rõõmsate nägudega. Seekord tegi leiliruumi meenutav päev oma töö ja suurt rõõmu said sõidust tunda ainult väga hästi treenitud ja hea kuumataluvusega osalejad; teistel oli raske - kellel rohkem, kellel vähem. Kiirabiautodel tööd jätkus - suhteliselt palju oli neid, kes ennast raja kõrvale maha "viskasid", sest jõud oli otsas. Rajal sõitis ka buss, mis maratonist loobujad stardipunkti tagasi sõidutas.

Minul isiklikult oli väga suur soov teise ringi poole peal sõit lõppenuks kuulutada - lihtsalt ei jaksanud rohkem. Õnneks tuli appi üks möödasõitja, kes 10 km enne lõppu minust mööda sõites mulle sõbralikult otsa vaatas ja hüüdis: "Ei tohi alla anda, kurat!" Ja nii ma siis saingi jõudu lõpuni veereda:)

Superhästi oli korraldatud teenindus rajal - juua oli piisavalt igas joogipunktis; eriti lahe oli enne viimast joogipunkti see, et raja ääres korraldasid pealtvaatajad võistlejate kastmist - mulle valati kastekannust vett pähe + voolikust korraliku survega kogu keha üle - see aitas igal juhul kaasa edukale finisheerimisele sel raskel rajal.

Igal juhul olen ka järgmisel aastal stardis !

Ülemiste Ühetunnisõit

See nädal oli väga sündmusterohke - Calvin Harrise kontsert, ilusad päevad Käsmus ja Haapsalus, palju tööd - ja nädala lõpetuseks täna Ülemiste Ühetunnisõit rulluiskudel.

Tänase võistluse üks olulisemaid teemasid oli ilm. Kui tund aega enne võistluse algust sadas 10 km kaugusel Ülemiste Keskusest paduvihma, tundus, et täna saab võistelda märjal rajal. Ka enne võistlusklassi starti sadas kergelt, aga koos stardiga lõppes ka vihm ja kogu võistlus toimus kuival rajal. Päike oli varjunud pilvede taha, aga see ei päästnud võistlejaid veel palavusest.

Ülemiste võistluse puhul on tegemist täiesti erineva formaadiga võistlusega võrreldes rullimaratonidega - tuules sõita ei tohi, võistlus toimub lühikesel ringil (465m), kus mingis mõttes on kõigil vist natuke ebamugav - kes peab pidevalt vaatama, kuidas eesolijatest mööda saada, kes peab masendusega vaatama, kui palju temast mööda sõidetakse :)  Hoiatusi tuules sõitmise eest jagati võistlejate konkurentsis paljudele.

Võistlejate sõit oli kõrgetasemeline. Eesti rekordist jäi küll natuke puudu, aga arvestades, palju oli rajal võistlejaid, kellest liider pidi pidevalt mööduma - siia jäi päris palju meetreid. Pealtvaatajatel oli muidugi natuke igav - kohe sõidu alguses oli selge, kes võidab :)

Harrastajate sõit oli seltskonna keskel sõites mõnusalt rahulik - keegi kellegi tuules ei sõitnud, kõik said omal jõul hakkama. Kui harrastajad said rajale, siis ei olnud neil pääsu tugevast tuulest, mis tegi sõidu suhteliselt raskeks.

Mul on tõeliselt hea meel, et koos selleaastase EMT Rullituuriga on ka rulluisuharrastajatel oma korralik võistlussari, kus väga viisakas seltskonnas võistelda saab ! On mille nimel trenni teha!
JVHNGQWU

Pärnu Rullimaraton

Pärnu Rullimaratonile sõitsime suurte ootustega. Rulluisusarja esimene etapp Tallinnas oli toimunud niivõrd suurepärase korraldusega, et hakkasin juba peale Tallinna-sõidu lõppu Pärnu võistlust ootama:) Pärnus toimunud võistlus oli muidugi paljuski erinev Tallinna-võistlusest - alates sellest, et rada oli väga erinev - sõideti ühte 2,5 km sirget edasi-tagasi kuni ilmastikuoludeni - oli päris palav. Võistlus pikemal distantsil kulges nii, nagu tavaliselt ikka sellistel radadel - vähemalt pool distantsist sõidetakse suures grupis ja siis hakkab keegi üritama äraminekut või tullakse suure grupiga lõpuni ja kõik jääb finishisrige otsustada. Seekord toimis variant nr. 1 - Indrek Tobreluts sõitis eest ära. Kõigi väheste pealtvaatajate jaoks oligi tema võitja, aga hiljem selgus, et esitati protest, kuna ta sõitis teadmatusest natuke aega mootorratta tuules. Vaadates võistlust raja kõrvalt, olen kindel, et ka ilma kogemata kasutatud kõrvalise abita oleks võit Indrekule kindlalt ära tulnud - samm oli sedavõrd kerge ja minek väga võimas võrreldes ülejäänud võistlejatega. Aga reeglid kehtivad kõigi jaoks ühtemoodi ja seekord tuli siis Indrekul leppida teise kohaga. Raja kõrvalt vaadates jäi silma suhteliselt riskantne ümberpöördekoht stardi-finishi alas. See oli paljudele osalejatele tõeline katsumuste rada igal ringil ja lõppes päris paljudel juhtudel kukkumistega. Ilmselt said nii mõnedki osalejad võistluselt suure inspiratsiooni kurvitehnika õppimiseks:)

 Lühemal distantsil oli sõit muidugi rahulikum, eriti võistlejaterivi teises pooles. Võistlejal number 52 oli kindel plaan läbida distants alla 50 minuti ja lõpetada võistlejaterivi esimeses pooles. Kahjuks rikkus head plaanid ära teadmata põhjusel öösel alanud tugev peavalu ja haiglane olek. Esimesed 12 km läbisin küll soovitud tempos, edasine oli aga väga raske. Kui oleks kogemusi võistluste katkestamisega, oleks kindlasti katkestanud 15 km läbimise järel. Samas, kui 12 km kohal võtsin tempo täiesti maha, jõudsin viimase ringi päris talutava enesetundega läbida.

Järgmine etapp siis juba 2 nädala pärast !

Ümber Harku järve jooks 2010

Kevade viimane suurem jooksuüritus toimus eile. Tegemist oli ümber Harku järve jooksuga. Kui varasematest Harku järve jooksudest (viimati osalesin vist 1992 a.-l) on meelde jäänud hästi soojad ja ilusad ilmad ning enda suhteliselt head tulemused protokollis (rekord jääb kusagil 22-23 minuti kanti), siis seekord oli kõik vastupidi - ilm väga tagasihoidlik ja koht - hea, et medali napilt kätte sain:)

Ümber Harku järve jooks oli minu jooksuvõistlustest sel kevadel esimene, kus osalejad ilmselgelt ei mahtunud rajale ära. Juba peale starti tekkis selline ummik, kus mul õnnestus kohapeal seista ca. 2-3 minutit; raja peale tuli veel mitmeid päris pikki lõike, kus sai kas joosta väga aeglaselt või tuli käia. Seega, vale stardipositsiooni valik maksis seekord kätte umbes 5-minutilise ajalise kaotusena.

Lahe oli see, et tulenevalt eelmisel päeval sadama hakanud vihmast oli tegemist tõelise krossijooksuga - rada oli suuresti märg ja porine.
Minu ettepanek korraldajatele oleks järgmisel aastal, kas:
- panna registreerimisel limiit peale - nt. osaleda saab kuni 800 jooksjat
- rakendada stardigruppide vahel vähemalt 1-2 minuti pikkuseid intervalle
Sel juhul saaksid kõik osalejad jooksust parema elamuse ja ei peaks suur osa distantsist tegelema trügimise ja endale koha otsimisega kus joosta.

Üldiselt jääb jooksust positiivne elamus - eriti meeldib mulle see, et järgmise jooksuvõistluseni on nüüd 1,5 kuud aega ja vahepeal saab oma võimeid proovida rulluisutamises ja jalgrattal.

Tallinna Rulluisumaraton

Selle rulluisuhooaja suurem avalöök leidis aset täna toimunud Tallinna Rulluisumaratoniga Lillepi pargis. Kohal oli kogu Eesti paremik, lisaks veel võistlejaid erinevatest riikidest; naiste võit läkski Rootsi ja meeste arvestuses teine koht Argentiinasse. Uus Maa/ Bont Team Estonia esindajad tegid muidugi pealtvaatajetele võistluse kiirelt "igavaks" - juba poolel maal oli selge, et väga suure tõenäosusega võetakse vähemalt kolmikvõit - ja nii läkski.

Lühem (20 km), peamiselt harrastussportlastele mõeldud distants algas kerge vihmasaju saatel ja taevasse vaadates tundus, et poolmaraton tuleb läbida märjal rajal; aga imekombel jätkus vihmavaba ja küllaltki päikselist ilma kuni poolmaratoni lõpuni; rullsuusatajad said küll vähemalt osa distantsist vihma saatel sõita.

Isiklikud muljed lühemast distantsist - vähem treenitud sportlastele (nagu mina) muutus ring-ringilt aina raskemaks raja ainuke tõus ja kui viimasel, 8. ringil sain tõusust üles, oli tunne selline, nagu oleksin juba finishis:) Väga hästi oli korraldatud jootmine - peale igat ringi oleks olnud võimalus juua võtta.

Tänasest rullisõidust jääb tegelikult kõige eredamalt meelde Tõnis Paalme, kes läbis 42 kilomeetrit tagurpidi sõites - annab ikka järgi teha, eriti veel sellise suhteliselt kiire tempoga. Imeline uiskude valitsemine !

Tallinna Olümpiajooks

Tallinna Olümpiajooks Pirita tervisekeskuse radadel - oluliselt erinev kogemus võrreldes minu varasemate - paarikümne aasta taguste Olümpiajooksu kogemustega, kus distants kulges Raekoja platsilt Piritale. Tänane rada on muidugi rahvajooksu jaoks oluliselt sobivam - ei ole autodega koos jooksmist ja rada kulgeb väga ilusal ja vaheldusrikkal maastikul.

Tänasel jooksul oli positiivne kahe keenlanna osalemine - nende tase näitas väga selgelt ära Eesti naisjooksjate taseme. Ootan, et ka Keenia (või mõne muu Aafrika jooksuriigi) meesjooksjad leiaksid tee Eestisse - see elavdaks oluliselt siinset jooksuelu !

Kui tavaliselt on suurematel jooksuüritustel osalejatele mõeldud auhinnad (diplomid jm.) olematule tasemele taandunud (ise võimalus endale internetist diplom välja printida jm. analoogne), siis Tallinna Olümpiajooksul on säilinud ilus traditsioon, kus kõik osalejad saavad diplomi ROK-i presidendi allkirjaga. Võistlus jääb seetõttu osalejale paremini meelde küll:)

Põhja-Eesti kõrgeimal tipul

Põhja-Eesti kõrgeima mäe, Emumäe, jooks toimus juba kuuendat korda. Emumägi asub Pandivere kõrgustikul ja mäe kõrgeima tipu absoluutne kõrgus on 166 meetrit. Esialgne idee minna Emumäe jooksule tuli sellest, et käesoleval nädalavahetusel ei ole mujal Eestis ühtegi arvestatavat jooksu- ega rulluisuüritust; olles aga Emumäel ära käinud, siis järgmisel aastal samal ajal saab see jooksuüritus olema kindlalt kalendris, hoolimata sellest, millised üritused samal ajal veel toimuvad:)

Emumäe jooksu peamine tõmbenumber on muidugi mägi ise - tegemist on teadaolevalt Eestis ainsa mäejooksuga, mille trass kulgeb ümber Emumäe ja suurim kõrguste vahe on 50 meetrit; nii lühemal kui eriti pikemal distantsil oli tegemist vägagi arvestatavate tõusudega distantsil.

Seekord osalesime kepikõnnil. Kuigi tegemist ei olnud võistlusega, toimub kepikõnnil osalejate vahel tihtipeale suuremgi rebimine esimeste kohtade pärast ja pingutus oli ka peaaegu sama tugev võrreldes jooksuvõistlustel osalemisega.

Väiksemate võistluste eripära toimis ka Emumäe jooksul väga hästi - superhea korraldus, osavõtutasu puudumine, kõigile osalejatele ilusad diplomid. Usun, et väikeste jooksuürituste korraldamisest oleks päris palju õppida ka suuremate ürituste korraldajatel - mind tõmbab millegipärast aina rohkem nö. külavõistlustele -emotsioonid tulevad kuidagi ehedamad ja tunne jääb pikaks ajaks suurepärane peale võistlust.

Mehena Naistejooksul ehk pealtvaataja SEB 23. Maijooksul

Huvitav kogemus on rahvaspordiüritust kõrvalt jälgida. Täna oli selleks suurepärane võimalus 23 SEB Maijooksu näol. Viimati jälgisin rahvaspordiüritust pealtvaatajana 2001 aastal, kui olin raja ääres Tartu jooksumaratoni vaatamas; täna siis uuesti.

Tegemist oli ajaloolise sündmusega - nii palju (8800) naisi pole kunagi varem Eestis võistlusrajal olnud. Ja kuigi suurem enamus osalejatest võistles peamiselt iseendaga, jääb fakt faktiks võistlejate arvu osas.

Pealtvaatajaks olemise eelis oli muidugi see, et ei pidanud ise distantsi läbima ja end ära väsitama; aga kes omab kogemusi võistlustel vaatamas käimiselt, teab, et pool päeva väljas olles ja kõike kõrvalt jälgides, oled lõpuks üldiselt sama väsinud kui osalejad. Ainult et väsimus on erinev jooksul osaleja väsimusest.

Pealtvaatajale jäävad tänast ilusat ja ajaloolist päeva kõige enam meenutama suurepärane Maijooksu korraldus, ilus ilm ja rõõmsad osalejad. Kuidas Maijooksu veel paremaks teha ? Variante on muidugi mitmeid, aga ... kui üritus jätkub ka järgnevatel aastatel samades raamides, on tegemist kindlasti maailmatasemel korraldatud spordiüritusega !

SEB 23. Maijooks - nagu naistesummer 2010

Täna oli see päev kui kõik sportlikud naised said kokku Tallinna Lauluväljakul, kus juba 23. korda toimus SEB Maijooks. Tänasel kevadisel spordiüritusel oli rekordarv osalejaid - üle 8800 naise. Kes jooksis, kes kõndis keppidega või ilma - tundus, et kõik õrnema soo esinajad olid kohal. Käisin sellel üritusel esimest korda ja sain väga laheda päeva osaliseks. Ei saa kuidagi mainimata jätta, et Maijooksu korraldus oli väga hea. Mina käisin oma stardimaterjalidel sekretariaadis üks päev varem kohal, et vältida võistluspäeval järjekorras seismist.

Auto parkisime Pirita Selveri parklasse. See oli strateegiliselt hea koht, sest siis sain soojenduseks käia 2,5 km. Inimesi oli kohale tulnud ikka tohutult palju ja kõigil oli hea tuju. Esimesena startisid ajavõtuga jooksjad, keda oli umbes 2000 ja 5 minutiti hiljem sama palju ajavõtuta jooksjaid. Kõige lõpuks said jalad käima kõige suurema osalejate arvuga grupp - käijad ja kepikõndijad. Neid oli kohale tulnud ligi 5 000! Pole siis ime, et kepikõnd muutub igal aastal populaarsemaks. Tore oli näha, et inimesed endast nii palju hoolivad ja seda ka teistele näitama tulevad.

Rada oli lihtne. Algas Mere väravast ja kulges mööda Pirita tee äärset kõnniteed kuni Lillepi pargini ja sealt edasi, kuni keerasime Urva tänavasse ja suundusime tagasi Lauluväljaku poole. Kuigi käijate ja kepikõndijate jaoks polnud tegu võistlusega st paremusjärjestust ei selgitatud, siis sellegipoolest oli näha, kuidas naised pingutasid ja rebisid kiiresti käia, et ikka mõnest kiiremini kohale jõuda.

Finishisse jõudsin tunni ajaga ja tunne oli mega hea. Nii kiiresti saigi 7 km pikkune distants läbitud. Pärast sai süüa väga head salatit ja kõht oli pingutusest tõesti tühi.

Järgmisel aastal olen kindlasti Maijooksul osaleja, aga võibolla juba jooksjate rivis :)

Rannametsa Luitejooks 2010

Samal päeval ühe meie aasta suursündmusega jooksmises - Tartu jooksumaratoniga - toimus Pärnumaal väga hästi organiseeritud jooksuüritus - Rannametsa Luitejooks. Kui üldjuhul on väiksema osavõtjaskonnaga spordiüritused ka organiseerimiselt tuntavalt tagasihoidlikumad võrreldes suurte üritusetega, siis siin nii ei olnud - pigem vastupidi ! Kõik oli suurepärane - alustades parkimisest ja lõpetades toitlustamisega.

Kõige vingem oli muidugi rada ise. Suurepärane jooksjale, kes on heas vormis ja üliraske neile, kelle vorm on tagasihoidlikum. Fantastiline maastik, mis oma raskusastmelt ei jäänud millegipoolest alla ka Lõuna-Eesti kuppelmaastikule.

Meeldivalt palju oli auhindu ja loosiauhindu - korraldajatel on õnnestunud kaasata väärt sponsorid. Usun, et kes korra on siia jooksma tulnud, tuleb kindlasti ka järgmistel kordadel !