Minu Kopenhaagen

Peaaegu terve see nädal on möödunud Kopenhaagenis ning täna õhtul Tallinna tagasi jõudes tundub, nagu oleks jõudnud kuhugi valesse kohta. Kõik, mida Kopenhaagenist leida lootsin, sealt ka leidsin ja palju rohkemgi.

Milline siis näeb välja Kopenhaagen läbi minu silmade?

Kopenhaagen näeb välja nagu ideaalne suur linn - inimesi on piisavalt palju, et suurlinna tunne tekiks; linn on väga rahulik ja kohati tekib tunne, nagu ei olekski suures linnas vaid pigem hõreda liiklusega väiksemas kohas; ilmad vahetuvad tõesti kiiresti ning korraga oleks mõtet kaasas kanda päikseprille ja vihmavarju; KÕIK inimesed, kellega kokku puutusime, olid sõbralikud; esialgu natuke kõrgena tundunud hinnad said mõne päevaga harjumuspäraseks ning viimastel päevadel tundus pigem, et kas "nii vähe maksabki"; SUUREPÄRANE teenindus kõigis kohtades, kus käisime; ... ... ...
Seda rida võiks veel pikalt jätkata, aga kõigest pikemalt juba järgmistes lugudes.

Aga miks siis ikkagi Tallinn tundus peale Kopenhaagenist tulekut vale sihtkohana? Lisaks mitmetele muudele põhjustele oli tegemist otseses mõttes reisiga "tulevikust minevikku" ja ajas tagasi minek ei saa ju liiga suuri emotsioone tekitada.

Mulle meeldis Kopenhaagenis. Väga meeldis. Sõit sinna kestab ka ainult 1 tund ja 10 minutit. Varsti lähme tagasi.

Teel Kopenhaagenisse

Olen viimasel ajal tähele pannud, et mida vanemaks inimesed saavad, seda kiiremini hakkavad ideed saama reaalsuseks. Kui noorena tundub, et aega on küll ja küll, siis aastate möödudes hakkad üks hetk aru saama, et see ei pruugi niimoodi igavesti jätkuda ja vaja oleks hakata tegutsema. Kiiremini. Minu vanus ei ole küll veel nii suur, et peaks kõik pähetulevad head ideed homme realiseerima, nagu teevad asjalikud 60-aastased inimesed, aga kuu aja jooksul peaks hea idee olema ellu viidud küll!

Seega siis - Kopenhaagen. Idee külastada Kopenhaagenit sündis 10. detsembri õhtul kella 19 paiku kui sõitsin läbi suure lumesaju hotellist "Olümpia" Viimsi poole. Mingi seletamatu reisitunne oli juba mitu päeva sees olnud ning siis sai selgeks ka reisisiht. Tegelikult ei ole Kopenhaagen päris uus sihtkoht - oleme seal juba korra viibinud paar tundi 2009.a. mai lõpus - ning kohalikus lennujaamas oma senise elu kõige kallima kohvi joonud ning võileiva söönud. Aga seekord lähme pikemaks ajaks - tõsi küll, mitte väga pikaks, sest ostetud on ka tagasisõidu piletid :)

Uude kohta minnes on minu jaoks alati üks huvitavamaid asju ettekujutamine, milline see koht tegelikkuses on. Et seda ettekujutust natuke lihtsustada, kingiti mulle jõuludeks "Minu Kopenhaagen." Olles selle raamatu lugemisega praeguseks peaaegu poole peale jõudnud, tundub mulle, nagu oleksin ise ka natuke taanlane - kuidagi väga suur äratundmisrõõm on!  Mõned lihtsad asjad: nagu taanlasedki, ei tõmba ka mina kodus akendele ruloosid ette; õhtuti panen küünlad põlema; meeldib rattaga sõita, ... ja loomulikult hygge; headest veinidest ja õlledest rääkimata :)

Üks minu seniseid lemmiklinnu, kus käinud olen, on Amsterdam. Kopenhaagenil pidavat Amsterdamiga päris palju ühist olema. Kas Kopenhaagenist ka minu jaoks linn saab, kuhu edaspidigi reisida või mitte, see selgub juba õige varsti.

PS. Pildid selle loo juurde tulevad pärast koju tagasijõudmist, kuna mul praegu veel endatehtud pilte Kopenhaagenist ega Taanist ei ole :)

Alkeemik

Paulo Coelho "Alkeemik" on üks nendest vähestest raamatutest, mida ma olen lugenud palju kordi - no nii vähemalt 5 korda kindlasti :) Viimati lugesin selle raamatu kaanest kaaneni läbi eile.

"Alkeemik" on raamat, mida on lihtne lugeda, eriti kui lugeja on kasvõi mingil määral raamatus kirjeldatuga isiklikult kokku puutunud. Kui üldse ei ole, siis ei jõua ka raamatu mõte ilmselt väga hästi kohale.

Aga mis siis minule "Alkeemikust" kõige rohkem meelde jäi - peale 5-dat lugemist viimase 6 aasta jooksul?

- Oma suured unistused tuleb ellu viia võimalikult kohe kui selleks kasvõi väiksemgi võimalus avaneb. Uut võimalust ei pruugi enam mitte kunagi tulla. Eriti kehtib see näiteks kaugele reisimise kohta. Pidime ju isegi eelmisel suvel San Franciscosse minema - siis tundus see nii reaalne, väga lihtsal põhjusel jäi käimata ja täna ei tundu see reis enam üldsegi nii lähedal olevat ...

- Väga hea elu on nendel, kellel on võimalik (s.t. kes seda ise tahavad) pidevalt ringi rännata ühest kohast teise. Esiteks saab läbi selle inimene palju targemaks kui ta palju maailmas ringi vaatab, aga teiseks - ja see on veelgi olulisem - ei kujune inimese ümber püsivalt suurt seltskonda teisi inimesi, kes kõik teavad, kuidas konkreetne inimene elama peaks ja proovivad teda igapäevaselt õpetada. Kui ringi reisida, siis ju sellist "kaaskonda" ei ole ja kõigi elu on lihtsam ja lõbusam.

- Kõige paremini õpib tegutsedes. Muidugi on ka raamatute lugemine oluline teadmiste täiustamiseks, aga kõige paremini õpib reaalselt tegutsedes. Eks tegutsemine on ju ka ebamugavam kui raamatutest tarkuste kogumine ja seetõttu muidugi efektiivsem!

- Vaimustumine. Minu meelest on see lausa omaette nähtus - inimesed, kes teevad oma tegevusi (ka tööd) suure vaimustusega - tulemused on eranditult alati suurepärased. Neid näiteid ei saagi olla palju, kus vaimustus on väga suur, aga seda enam need "hallist massist" eristuvad. Mina olen oma pika elu jooksul kohtunud ühe inimesega, kes teeb oma tööd erakordselt suure vaimustusega.

"Alkeemik" on väga hea raamat. Ega teda muidu ju nii suur hulk inimesi lugenud ei oleks ... ja loen minagi teda varsti 6-dat, 7-dat .... jne jne korda.

Trumani Show

Üks ettevõte on kuulsam kui teine.

Ühelt ettevõttelt tellitakse pidevalt ja palju, teiselt harva.

Ühte blogi vaadatakse 1000, teist 12 korda päevas.

Kuigi seda blogi, mida vaadatakse 12 korda päevas, toimetab palju targem ja elukogenum isik.

Miks see kõik nii on ? Tundub ju ebaloogiline ?

Vaatasin täna filmi Trumani Show ja minu jaoks on pilt selge.

Soovitan vaadata kõigil, kes tunnevad eelpool toodud küsimuste vastu huvi. See film teeb palju asju väga kiirelt väga selgeks. Kui tõsiselt süveneda.

Coccodrillo - Itaalia pizzeria & ristorante

Pitsa, mida pakuti meile Kreeta reisil.
Nagu pildilt näha, siis maitses see imeliselt.

"Päevas on mingit salapära – õhus hõljub justnagu mingi ootus. See kõik tekitab sinus tunde: peaks õhtul välja minema ja mine tea…" selline oli minu tänane horoskoop. Tavaliselt loen horoskoopi päeva lõpus, sest siis on lihtsam vaadata, kas ja kui palju üldse midagi täppi läks :)


Täna õhtul plaanisimegi välja sööma minna. Esialgne plaan oli ühte Kadrioru kohvikusse minna. See aga ei õnnestunud, sest absoluutselt kõik lauad olid kinni :( A pakkus välja, et lähme sinna, kus ta kaks nädalat tagasi lõunat söömas käis. Ma olin ettepanekuga loomulikult nõus. 


Kohale jõudes olid ka mõned lauad veel vabad, niiet saime lauda istuda ja menüüga tutvuda. Kuna kõht väga tühi ei olnud, siis võtsime kahe peale ühe pitsa. Mina tellisin Caffee Latte ja A musta kohvi. Pean kohe mainima, et meie teenindaja(mees) oli sõbralikult viisakas. See mulle meeldis. Mingisugust pikka ootamist ei olnud, sest kuigi teenindaja oli üksinda, liikus ta väga kiirelt ja mis peamine - nähtamatult. Tavaliselt kui olen mõnes kohvikus kohvi tellinud, siis mu kõrvad kuulevad juba kaugelt, et jube müristamine ja toksimine läheb lahti, kui see kohvi tegemine peale hakkab. Oehhh, kohvi saab ju vaikselt ka teha või mis? 
Igatahes ma ütlesin meie teenindajale, et me tellime pitsa kahe peale. See tal kindlasti kõrvust mööda ei läinud. Pitsa serveeriti meile mõlemale eraldi taldriku peal. Super! 
Täna õhtune einestamine jättis meile väga positiivse tunde. Coccodrillos oleme paar korda ka Viimsis söömas käinud ja seal meeldis meile ka. Söögid ja joogid on soovitamist väärt. Astuge julgelt sisse kui olete kesklinnas või Viimsis ja te ei kahetse.
Külastada saab neid Tallinna kesklinnas Tartu mnt 7 ja Viimsis Pargi tee 12.