Kevad Riias

Kevade tulek on igal aastal eriline aeg ja eriti hea on see, kui saad selle tuleku ka jäädvustatud. See meil paar nädalat tagasi Riias ka õnnestus kui oli selle aasta esimene tõeliselt soe (+10) ja päikesepaisteline ilm. Kuigi Riia on koht, mis on ilus ka kehvemate ilmadega, siis ilusate ilmadega kevadel ja suvel muutub Riia eriliselt ilusaks ja ilmselt ka turistidele aasta-aastalt aina ligitõmbavamaks. Aga eks pildid räägivad enda eest ise:

Pingevaba elu

Milline elu on pingevaba elu ja kas pingevaba elu üldse on hea elu, mille poole oleks mõtet püüelda? Raske küsimus - oleme ju enamasti harjunud sellega, et väga normaalne ja hea on elada vastupidist - igas mõttes pinget täis elu. Rabada tööl täiega hommikust õhtuni, teha täie hooga trenni, õiendada ja panna paika oma lapsi, teada täpselt, kuidas peavad oma elu (ikka täie pingega) elama kõik meie tuttavad, ... ... :) Pingevaba elu ei tundu enamasti mitte mingi alternatiiv vaid midagi sellist, mis meile ei sobi.

Aga kui paljud inimesed, kes elavad (väga) pingelist elu, on oma eluga tegelikult rahul? Kas pidev rabelemine on kedagi kunagi õnnelikuks teinud? Kas olete kunagi kokku puutunud mõne rikka inimesega, kes on õnnelik?

Milline aga näeb välja teistsugune elu, kirjeldab Leo Babauta oma raamatus "Pingevaba elu." Lugesin selle raamatu peaaegu et järjest läbi. Tundsin paljudes kohtades ära iseennast, leidsin põhimõtteid, mida ei planeeri vähemalt lähemas tulevikus rakendama hakata ning leidsin mitmeid häid põhimõtteid, mida võiks küll kasutusele võtta.

Milline on minu meelest pingevaba elu?
- rahulik, aga samas mitte uimane;
- pigem aeglane, aga läbi selle palju efektiivsem kui liiga kiirelt asju tehes;
- lihtne - ei ole vaja elu ise keeruliseks elada tekitades endale kunstlikke vajadusi;
- mitte liiga planeeritud - siis jääb rohkem ruumi loomingulisusele.

Ja veel sain ma raamatut lugedes teada, miks ei ole mõtet endale liiga detailseid päevaplaane teha. See oli küsimus, mille üle olin varem pikalt mõelnud. Ja nüüd sain ammendava vastuse.

Minu Kopenhaagen

Peaaegu terve see nädal on möödunud Kopenhaagenis ning täna õhtul Tallinna tagasi jõudes tundub, nagu oleks jõudnud kuhugi valesse kohta. Kõik, mida Kopenhaagenist leida lootsin, sealt ka leidsin ja palju rohkemgi.

Milline siis näeb välja Kopenhaagen läbi minu silmade?

Kopenhaagen näeb välja nagu ideaalne suur linn - inimesi on piisavalt palju, et suurlinna tunne tekiks; linn on väga rahulik ja kohati tekib tunne, nagu ei olekski suures linnas vaid pigem hõreda liiklusega väiksemas kohas; ilmad vahetuvad tõesti kiiresti ning korraga oleks mõtet kaasas kanda päikseprille ja vihmavarju; KÕIK inimesed, kellega kokku puutusime, olid sõbralikud; esialgu natuke kõrgena tundunud hinnad said mõne päevaga harjumuspäraseks ning viimastel päevadel tundus pigem, et kas "nii vähe maksabki"; SUUREPÄRANE teenindus kõigis kohtades, kus käisime; ... ... ...
Seda rida võiks veel pikalt jätkata, aga kõigest pikemalt juba järgmistes lugudes.

Aga miks siis ikkagi Tallinn tundus peale Kopenhaagenist tulekut vale sihtkohana? Lisaks mitmetele muudele põhjustele oli tegemist otseses mõttes reisiga "tulevikust minevikku" ja ajas tagasi minek ei saa ju liiga suuri emotsioone tekitada.

Mulle meeldis Kopenhaagenis. Väga meeldis. Sõit sinna kestab ka ainult 1 tund ja 10 minutit. Varsti lähme tagasi.

Teel Kopenhaagenisse

Olen viimasel ajal tähele pannud, et mida vanemaks inimesed saavad, seda kiiremini hakkavad ideed saama reaalsuseks. Kui noorena tundub, et aega on küll ja küll, siis aastate möödudes hakkad üks hetk aru saama, et see ei pruugi niimoodi igavesti jätkuda ja vaja oleks hakata tegutsema. Kiiremini. Minu vanus ei ole küll veel nii suur, et peaks kõik pähetulevad head ideed homme realiseerima, nagu teevad asjalikud 60-aastased inimesed, aga kuu aja jooksul peaks hea idee olema ellu viidud küll!

Seega siis - Kopenhaagen. Idee külastada Kopenhaagenit sündis 10. detsembri õhtul kella 19 paiku kui sõitsin läbi suure lumesaju hotellist "Olümpia" Viimsi poole. Mingi seletamatu reisitunne oli juba mitu päeva sees olnud ning siis sai selgeks ka reisisiht. Tegelikult ei ole Kopenhaagen päris uus sihtkoht - oleme seal juba korra viibinud paar tundi 2009.a. mai lõpus - ning kohalikus lennujaamas oma senise elu kõige kallima kohvi joonud ning võileiva söönud. Aga seekord lähme pikemaks ajaks - tõsi küll, mitte väga pikaks, sest ostetud on ka tagasisõidu piletid :)

Uude kohta minnes on minu jaoks alati üks huvitavamaid asju ettekujutamine, milline see koht tegelikkuses on. Et seda ettekujutust natuke lihtsustada, kingiti mulle jõuludeks "Minu Kopenhaagen." Olles selle raamatu lugemisega praeguseks peaaegu poole peale jõudnud, tundub mulle, nagu oleksin ise ka natuke taanlane - kuidagi väga suur äratundmisrõõm on!  Mõned lihtsad asjad: nagu taanlasedki, ei tõmba ka mina kodus akendele ruloosid ette; õhtuti panen küünlad põlema; meeldib rattaga sõita, ... ja loomulikult hygge; headest veinidest ja õlledest rääkimata :)

Üks minu seniseid lemmiklinnu, kus käinud olen, on Amsterdam. Kopenhaagenil pidavat Amsterdamiga päris palju ühist olema. Kas Kopenhaagenist ka minu jaoks linn saab, kuhu edaspidigi reisida või mitte, see selgub juba õige varsti.

PS. Pildid selle loo juurde tulevad pärast koju tagasijõudmist, kuna mul praegu veel endatehtud pilte Kopenhaagenist ega Taanist ei ole :)

Alkeemik

Paulo Coelho "Alkeemik" on üks nendest vähestest raamatutest, mida ma olen lugenud palju kordi - no nii vähemalt 5 korda kindlasti :) Viimati lugesin selle raamatu kaanest kaaneni läbi eile.

"Alkeemik" on raamat, mida on lihtne lugeda, eriti kui lugeja on kasvõi mingil määral raamatus kirjeldatuga isiklikult kokku puutunud. Kui üldse ei ole, siis ei jõua ka raamatu mõte ilmselt väga hästi kohale.

Aga mis siis minule "Alkeemikust" kõige rohkem meelde jäi - peale 5-dat lugemist viimase 6 aasta jooksul?

- Oma suured unistused tuleb ellu viia võimalikult kohe kui selleks kasvõi väiksemgi võimalus avaneb. Uut võimalust ei pruugi enam mitte kunagi tulla. Eriti kehtib see näiteks kaugele reisimise kohta. Pidime ju isegi eelmisel suvel San Franciscosse minema - siis tundus see nii reaalne, väga lihtsal põhjusel jäi käimata ja täna ei tundu see reis enam üldsegi nii lähedal olevat ...

- Väga hea elu on nendel, kellel on võimalik (s.t. kes seda ise tahavad) pidevalt ringi rännata ühest kohast teise. Esiteks saab läbi selle inimene palju targemaks kui ta palju maailmas ringi vaatab, aga teiseks - ja see on veelgi olulisem - ei kujune inimese ümber püsivalt suurt seltskonda teisi inimesi, kes kõik teavad, kuidas konkreetne inimene elama peaks ja proovivad teda igapäevaselt õpetada. Kui ringi reisida, siis ju sellist "kaaskonda" ei ole ja kõigi elu on lihtsam ja lõbusam.

- Kõige paremini õpib tegutsedes. Muidugi on ka raamatute lugemine oluline teadmiste täiustamiseks, aga kõige paremini õpib reaalselt tegutsedes. Eks tegutsemine on ju ka ebamugavam kui raamatutest tarkuste kogumine ja seetõttu muidugi efektiivsem!

- Vaimustumine. Minu meelest on see lausa omaette nähtus - inimesed, kes teevad oma tegevusi (ka tööd) suure vaimustusega - tulemused on eranditult alati suurepärased. Neid näiteid ei saagi olla palju, kus vaimustus on väga suur, aga seda enam need "hallist massist" eristuvad. Mina olen oma pika elu jooksul kohtunud ühe inimesega, kes teeb oma tööd erakordselt suure vaimustusega.

"Alkeemik" on väga hea raamat. Ega teda muidu ju nii suur hulk inimesi lugenud ei oleks ... ja loen minagi teda varsti 6-dat, 7-dat .... jne jne korda.