Restoran52 =52 tasuta pearooga

Täna sain hakkama ühe tõeliselt vahva ostuga. Käies Stockmannis, sattus mu pilk enne kaubamajast lahkumist täitsa juhuslikult peaukse juures asuvale väljapanekule, kus müüdi midagi. Selleks, et teada saada mida, astusin lähemale ja tegin pakutava tootega tutvust.

Tegemist on kaardipakiga, milles on 52 kaarti, igaüks pühendatud ühele restoranile. Söögikohad, kus sooduskaardid kehtivad, asuvad Tallinnas, Mäos, Tartus ja Pärnus. Einestades koos kaaslasega, saab kõigis nendes restoranides ostes ühe pearoa, teise roa saab TASUTA! No super ju, iga kaart annab õiguse vastavas restoranis tasuta teisele roale, mille väärtus on väiksem või võrdne esimese pearoa väärtusega, mille eest makstakse täishinda. Kui kaaslane valib pearoa, siis mina võin võtta näiteks salati või pasta, vastavalt siis oma soovile :)

Kõik kaardid kehtivad kuni 14.november 2011.

Alguses natukene kõhklesin, et kas osta see kaardipakk või mitte. Aga õnneks ei võtnud otsuse tegemine kaua aega. Paar minutit võib olla. Hullude Päevade ajal müüakse kaardipakki kõigest 6 euro eest. See on täiesti normaalne hind, arvestades seda, et kokkuhoid tuleb igal juhul. Niiet süües ei pea mõtlema kui suur arve esitatakse :D

Mulle meeldib see, et söögikohtade valikus on nii minu lemmikuid kui ka täiesti uusi söögikohti. See annab hea võimaluse minna lõunale/õhtusöögile vanasse heasse järeleproovitud kohta või siis hoopiski avastada uusi maitseid kohas, kus varem käinud pole.

Huvitav ainult et ma varem sellisest toredast projektist kuulnud polnud ? Aga nüüd on aega veel üle poole aasta, et kaarte maitsvate roogade vastu vahetada.

Kui suutsin kelleski huvi tekitada, siis koduleht asub siin.

Miks mulle meeldivad vene rahvusest teenindajad

Sellel nädalal käisin tööasjus Narvas. Kui juba seal linnas olin, siis käisin ka Fama Keskuses. Olen seal ükskord varem ka käinud ja mulle väga meeldis seal. Poodide valik on täitsa ok ja eriti meeldivad mulle sealsed klienditeenindajad.


Ideaalne müük on see,
kui rahul on nii klient kui ka müüja. Pildi allikas

Kohe rõõm on poes käia. Ükskõik millisesse kauplusesse sisse astudes öeldakse viisakalt tere ja keegi ei vaata imelikult, "et mida sina veel siit tahad." Sellist suhtumist lihtsalt ei ole. Ühes poes valisin endale teksapükse. Ning kui klienditeenindaja mind nägi, siis ei pööranud ta oma pilku kuskile kapi taha vaid vaatas mulle sõbralikult otsa ja küsis kas ma vajan abi. Tegelikult ma jõudsin natuke ennem juba mõelda, et kui ma näen kedagi, siis küsin abi :)

Ta leidis mulle soovitud suuruse. Ma tänasin ja suundusin proovikabiini. Võtsin ikka mitu paari pükse ja olin vähemalt 8 minutit juba proovinud. Mõtlesin, et huvitav kas ma pean kõik oma asjad kaasa võtma ja veel ühte paari pükse endale tooma minema. Igaks juhuks piilusin kardina vahelt välja, et äkki märkan teenindajat, kes enne nii abivalmis oli. Ja voilaa, ta seisiski kabiinide juures, et vajadusel mind aidata. Nii tore. Naeratus tema näolt ei olnud kadunud. Ta tõi mulle uue paari pükse. Kui olin proovimise lõpetanud, küsis ta kas mulle sobis midagi. Mul oli hea meel, et sain öelda jah! Mulle meeldis see, et ta ei ilmunud kardina taha ja küsinud, no kas sobib ka midagi. Eelmisel nädalal ühes teksapoes käis müüja niimoodi mitu korda küsimas. Vahepeal tekkis kül selline tunne, et äkki tõmbab veel kardina ka eest ära. Kui mul midagi vaja on, siis ma saan selle küsimisega väga hästi hakkama.

Ta oskas mind kui klienti kuulata ja mulle jäi sellisest teenindusest väga hea tunne. Mingis mõttes oli ta nagu väike nähtamatu abiline.

Millegipärast on mulle vene rahvusest teenindajad alati meeldivat teenindust pakkunud, mida ei saa aga öelda... kohta.

Klienti leida on raske, aga kaotada no nii lihtne. Millegipärast poodi, kus on saadud halva teeninduskogemuse osaliseks, nii lihtsalt enam tagasi ei minda. Huvitav, miks see nii on ?

ABMGFFDV

Kukruse Polaarmõis, -muuseum

Ühel kaunil talvepäeval külastasime Kukruse Polaarmõisa ehk polaaruurija Eduard von Tolli kunagist kodumõisa, mis nüüd on ainus omataoline muuseum maailmas. Varem ei olnud seda kohta sellisel kujul võimalik külastada nagu see täna on, sest külastajatele avati mõisahoone ja ekspositsioonid alles 2010.a. oktoobris.

Ma küll ei tea, missugune nägi see maja ennem välja, aga ma olen üsna kindel, et ära on tehtud suur-suur töö.
Tegemist on väga omapärase ja innovatiivse muuseumiga. Vaadata on samapalju kui imestada. Kusjuures tavaliselt muuseumis käies oleme harjunud, et võime kõike vaadata, aga katsuda mitte. Kukrusel sellist reeglit ei tunta. Katsuda võib kõike, lausa on soovitatav ja proovida on võimalik lausa 18.- 19. sajandi riideid. Aga seda viimast saavad teha ainult julgemad :)

Kui arvatakse, et muuseumid on igavad, siis Kukruse Polaarmõis tõestab vastupidist. Ühes saalis on võimalik vaadata ja kuulata puutetundliku ekraaniga telekast erinevaid mõisaga seotud lugusid. Aeg lausa lendab seal ringi uurides ja kui ring majale peale tehtud, siis on kahju, et peab lahkuma. Kuid kõiki külastajaid oodatakse lahkelt tagasi.

See on suurepärane elamuskogemus nii lastele, teismelistele poistele ja tüdrukutele kui ka täiskasvanud inimestele siit maalt ja mujalt maailmast.

Kelgukoerterakend, taga on näha polaarkajaki.

mõisa hiirepoiss, kui seda esimest korda hämaras
ruumis nägin, siis ehmatasin korraks ära küll :)

Kaks kõige armsamat jääkaru,
kindlasti paljude külastajate lemmikud.

Siin saigi laua taha istuda ja lühikesi filmiklippe vaadata.
Sellist luksust pole küll varem näha saanud.

Meile meeldis väga muuseumi administraator. Ta oli väga sõbralik, viisakas ja abivalmis. Muideks oma nimeks ütles ta olevat Kaja :)

Veinipööning Viru tänaval

Tänu Cherry.ee-le saime tuttavaks Veinipööninguga Viru tänaval. Kuna vein on olnud nii pikalt meie üks lemmikjook kui ma üldse mäletan, siis meeldivad ka loomulikult head veinijoomise kohad, mille hulka Veinipööning kahtlemata kuulub.

Käisime Veinipööningul eelmise nädala neljapäeval. Ilm oli selle talve üks külmemaid. Selle ilmaga läks eriti hästi kokku veinijoomine kaminasaalis. Kuna oli nädalasisene aeg, siis oli külastajaid loomulikult vähem kui nädalavahetustel - enamus tööinimestest ei saa ju endale lubada, et järgmisel päeval pole võibolla kõige värskem olek ...

Vein, mis kaasnes Cherry.ee pakkumisega, oli superhea vein Itaaliast. Kuna ma suur veiniekspert ei ole, siis täpsemalt sellest veinist kirjutama ei hakka, aga vein oli tõesti hea - enamusest poodidest küll sellisel tasemel veini osta ei saa, ma arvan. Head olid ka erinevad juustud, mida veini juurde pakuti.

Ainuke asi, mis olemata oleks võinud olla, oli lisaks veinile pakutud kohvi - aga arvestades, et me ei tulnud siia kohvi jooma, ei oma see ka liiga suurt tähtsust. Aga üllatusena lõpuks pakutud Põltsamaa Tõmmu oli tõeliselt hea. Kuna me pidime ise ära arvama, millega tegemist oli, oli üllatusmoment veel suurem - tundus küll kuidagi tuttav nii maitselt kui lõhnalt, aga et tegemist oleks Põltsamaa veiniga, selle peale küll ei tulnud (:

Veinipööningu kasuks räägib ka väga hea asukoht. See koht sobib ideaalselt ka nö. "soojenduseks" - et edasi järgmistesse kohtadess ja uute jookide juurde siirduda. Nii, nagu ka eelmisel neljapäeval juhtus ...

Vaba kui lind

Novembrikuu Marie Claire persoonilugu oli seekord Carmen Kassist. Panin oma mõtted ja emotsioonid kirja nii:

Ühel täitub unistus siis kui ta saab välismaale elama või tööle minna ning teisel hoopis siis kui saab kodumaale tagasi tulla ja siin tööd teha. Mulle avaldas muljet kui siiralt, ausalt ja lausa kaasakiskuvalt Carmen Kass kõikidele küsimustele vastas, osadele veel väga originaalselt. Positiivne on see, et ta jälgib tarbimisel keskkonnasõbralikku ja tervislikku joont. Ta teeb väga õigeid tähelepanekuid - näiteks selle kohta, et hammaste pesemise ajal ei pea vesi tarbetult jooksma. Ma tean, et esmapilgul väikestest muutustest sünnivad lõpuks suured muutused! Tundub natuke uskumatu, et naine, kes töötab moemaailmas, ei ole langenud mõttetu ostlemise lõksu. See vajab kaljukindlat iseloomu ja kuna ta on nii hästi modellina läbi löönud, siis Carmenil peab seda kuhjaga jaguma.

Mulle meeldib kui kellelgi on hobi, see annab inimesele nii palju juurde ja kõigele lisaks ei hakka ka kunagi igav. Carmen on hea näide sellest, kuidas julge pealehakkamine, enesekindlus ja terved põhimõtted, toovad õnnetunde koju kätte. Ta tuletab meelde äärmiselt olulist asja, mida me unustama kipume või siis ei teadvustagi seda endale – tähtis on olla realistlik. Pole ju mõtet loota, et 150 cm pikkune tüdruk modellagentuuris tööd saab. Kui me ei loo kättesaamatuid eesmärke, siis ei pea ka ebaõnnestumise korral pettuma. Arvan, et eestlasest supermodelli kaubamärk on tõsine olek. Carmen Kass oskab enese eest seista. See on üks põhjustest, mis on tema edukale karjäärile tublisti kaasa aidanud, luues vabaduse, mida ta nautida saab ja oskab. Ma sain veellkord kinnitust, et tähtis pole see kust sa tuled, vaid see kes sa oled!