Eesti ajalehed on igavad

Eelmisel aastal oli meil palju vaba aega. Lisaks muudele uutele tegevustele hakkasime ka ajalehti paberkandjal lugema. Olen seda ka varasematel aastatel teinud, aga tavaliselt olen vastu pidanud ca. pool aastat ja siis on jälle pikem vahe tulnud. Selle aasta alguses, kui tööd on jälle väga palju, jõudsime väga kiirelt tagasi olukorrani, kus ajalehed jäävad valdavalt lugemata. Oleme selle üle mõelnud - miks see nii on ? - ja jõudnud, ka tänu oma katsetustele - ühtpidi jahmatavale, teistpidi loogilisele järeldusele. Kõik suuremad ajalehed, mida oleme regulaarselt lugenud - Postimees, Äripäev, Eesti Päevaleht - on väga igavad. Ajalehti regulaarselt lugedes muutub leht tihtipeale etteaimatavaks - kirjutajad ja teemad korduvad lehest lehte, midagi uut tuleb väga harva.
Otsustasime katsetada mõnede tuttavatega ja pakkuda enda artikleid päevakajalistel teemadel juhtivatesse ajalehtedesse. Katsetasime kahel viisil - väga huvitava ja hästi kirjutatud artikli saatis ajalehe toimetusele isik, keda seal ei teatud - tulemus üks ja sama - ei avaldatud ja isegi üleküsimisi peale ei antud mitte mingisugust tagasisidet. Teise variandi puhul saatis ajalehele artikli lehe peatoimetaja tuttav; artikkel oli täiesti teemast mööda kirjutatud - avaldati väga heal asukohal ajalehes.

Peale neid katsetusi meie omalt poolt ilmselt pikemat aega Eesti ajalehtede tellijate hulka ei kuulu.

„Kulda“ väärt Tiibeti käsitöö

Veebruarikuu Marie Claire „Pilk maailma“ rubriigis oli kirja pandud väga õpetlik lugu sellest, kuidas kaugel teises maailma otsas, on võimalik teha äri, mis nüüdseks annab tööd juba 70. kohalikule inimesle ja rõõmustab moegurusid kõikjal maailma paigus. Mulle meeldib Dechen Yeshi julgus riskida ja teha samm, mis viis ta lähemale esivanemate juurtele ja unistuste täitumisele. Tema äriidee on tegelikult lihtne, kuid väga unikaalne ja see võimaldab tal suuri tegusid korda saata. Tean omast kogemusest, et kõigepealt peab olema „kulda“ väärt idee, millega (äri)tegevust alustada. Aga veel tähtsam on see, kellega koos seda ideed ellu viima hakata. Töökojas ketravate naiste töö on imetlust väärt – selleks, et 300. kilogrammist toormaterjalist kedrata 2 kg kvaliteetset jakivillast lõnga, kulub ühel töötajal selleks täpselt kuu aega.

Äramärkimist väärib ka asjaolu, et sellised huvitavad lood, mis Eesti lugejateni tuuakse, panevad mind automaatselt nende lugude kohta veel rohkem informatsiooni otsima. See on suurepärane võimalus avardada oma silmaringi. Kui ma ostaksin jakivillase salli või reisiksn Tiibetisse, siis oskaksin seda lugu ka teistele reisikaaslastele jutustada ning nüüd mõistan jakkide väärtust tiibetlaste elus kordades paremini. Norlha kudumisateljee loomine tõestab, et (Tiibeti) käsitööd hinnatakse kõrgelt, sest inimene panustab sellesse midagi endast, oma maa kultuurist ja nii tekib tunne nagu oleks see toode justkui „elus“ ja jutustab sulle oma lugu.

Minu kiri on osaliselt üleval ka Marie Claire ´i kodulehel: http://www.marieclaire.ee/?p=930

pildi allikas: archer10

Parimat kohvi saab ...

... Starbucks`ist. Vähemalt meile tundub nii:) Puutusime esimest korda Starbucks`iga kokku Copenhageni lennujaamas - seal jäi sellest enam kui tagasihoidlik mulje kehvapoolse teeninduse ja ülikõrgete hindade tõttu:( Aga üle-eelmisel nädalal toimus uus Starbucks`i avastamine - sedakorda siis meie lemmiksuurlinnas Londonis.

Starbucks`i kohvikuid on siin muidugi palju, väga palju. Mis mulle meeldib Starbucks`i juures ? Väga hea kohvi, palju parem kui teistes kohvikutes, kus käinud olen; peaaegu sama hea kui kodus:) Hea, kiire teenindus. Väga head hinnad, arvestades kohvi kvaliteeti ja koguseid.

Starbucks`is käimiste järel on sama efekt nagu Waterstone`i raamatukaubamajaga - kui peale Waterstone`i Eestis enam raamatupoodidesse niipea ei lähe, siis ka peale Starbucks`i Eestis enam kohvikute poole ei kisu mingi jõuga.

Liiga palju head ei ole ka hea - pärast on liiga raske uue ümbrusega kohaneda:( Et pidevalt head kohvi juua, tuleb ilmselt ka elama kolida kohta, kus Starbucks on esindatud.

Madame Tussauds vahakujudemuuseumid - Amsterdam vs London

Madame Tussauds vahakujude muudeumid Amsterdamis ja Londonis. Mis on neil ühist ja mille poolest erinevad ? Kas läheksin tagasi kui võimalus avaneks ?
Amsterdamis käisin Madame Tussauds muuseumis 2005 aasta suvel ja Londonis üle-eelmisel nädalal. Amsterdami muuseum oli hea rahulik - inimesi oli, aga sai rahulikult vaadata ja pildistada; Londonis oli inimesi nii palju, et suurte raskustega said pildid küll tehtud, aga närvilise õhkkonna tõttu suutsime seal vastu pidada vaevalt tund aega.
Vahakujud on väga tõetruud - näevad välja täpselt sellised, nagu need inimesed päriselus. Tegelikult olid mõlemad muuseumid oma eksponaatide poolest nii lahedad, et seal oleks saanud ringi vaadata vähemalt 3-4 tundi, aga - Amsterdamis polnud aega ja Londonis oli liiga palju publikut:(

Miks käiakse vahakujude muuseumides ? Et näha staare nende elusuuruses ja selles, kui palju sarnasusi on võrreldes teleekraanilt nähtuga; et pildistada end koos staaridega (päriselus seda võimalust enamusel ilmselt kunagi ei tule).

Londonis meeldis mulle kõige rohkem rongiga sõitmine läbi Inglismaa ajaloo. Kui aus olla, siis see päästiski kogu selle muuseumis käimise.

Itaalia restoranid Londonis

Üheks meie lemmikköögiks võib kindlasti pidada Itaalia kööki. Ükskõik millistes kohtades maailmas ringi reisime (v.a. Kreeka) külastame kõige enam üldjuhul just Itaalia restorane. Nii oli ka seekord Londonis. Itaalia restoranides söömise/joomisega alustasime kohe kohale jõudes ja lõpetasime enne lennukisse minekut.


Kui jätta välja Starbucks`i kohvikud, siis kõik ülejäänud korrad tegime tutvust Itaalia köögiga Londonis.

Itaalia restorane on Londoni kesklinnas loomulikult palju. Eriti positiivne on see, et nendes tekkis mul kohe tunne, nagu olekski Itaalias - lärmakas publik, emotsionaalsed kelnerid, suhteliselt kitsas, loomulikult ülihead toidud ja veinid :)

Kuidas on Itaalia restoranide hinnad Londonis ? Vein on odavam kui enamuses Tallinna ja Tartu kesklinna söögikohtades, söökide hinnad enam-vähem samad mis siin. Olles siin Eestis harjunud väga kõrgete hindadega, tundusid hinnad Londonis väga odavad.

Mis veel erilist silma jäi ? Õhtust süüakse suhteliselt vara. Kui ise läheme õhtust sööma kella 9 paiku, siis enamus Itaalia restoranide külastajatest saabub isegi reedel-laupäeval 7-8 ajal ja kella 10-ks on restoranid üldjuhul tühjad. See oli meie jaoks natuke üllatav, aga ju siis me enda teadmised Londoni kesklinna-elust olid veel liiga väikesed:)

Kokkuvõttes jäi mulle Londoni kesklinnas asuvatest Itaalia restoranidest väga hea mulje - head veinid, mõistliku hinnaga head toidud, väga hea teenindus, lahe publik. Suurepärased kohad õhtuseks ajaviitmiseks enne ööklubidesse minekut.