kommentaar oktoobrikuu Cosmopolitani loole "Ma šoppasin ennast võlapõrgusse":
Mulle tundub küll, et inimesed, kes hullumeelse ostlemisega oma elu raskeks oskavad muuta, on silmitsi tõsise probleemiga. Üldjuhul on tegemist ennast üksikuna tundvate naistega, kes asjade omamisega oma enesetunnet parandada loodavad. See isegi õnnestub, aga ainult hetkeks ning kui see hetk läbi saab, on vaja jälle midagi osta, et tujul mitte langeda lasta. Kellel on sõltuvus kerge tekkima võivadki ennast leida surnud ringist, kust pääseteed leida on võimatu. On neid, kes saavad halvale harjumusele kohe lõpu peale teha ja on ka neid, kes lükkavad krediitkaardi võlgade maksmist lõputult edasi. Selle asemel hoopis võtavad vastu järgmise panga krediitkaardi pakkumise ja satuvad samasse lõksu, kuid veel sügavamale kui varem. Ma pole ühegi panga krediitkaardi pakkumist vastu võtnud. Kõigepealt tuleks ikka iseenda rahaliste vahenditega hakkama saada ja alles siis muid võimalusi kaaluda. Aga nagu kõik teavad, siis Ameerika on võimaluste maa ja inimesed armastavad üle kõige mugavust. Nad ei tea aga seda, kui palju neil selle mugavuse eest lõpuks maksta tuleb :(
No comments:
Post a Comment