Minu vaade Marie Claire detsembrikuu numbris ilmunud loole "Pealesunnitud paksus":
Prantsusmaa endise koloonia Mauritaania peale esimest korda mõeldes, kerkib silme ette midagi kauget ja ebamaist- metsik loodus, ilusad loomad ja kõrbe safari. Ma poleks isegi unes osanud näha seda, missuguseid traditsioone peavad Mauritaania noored tüdrukud elus hoidma. Võib olla saadavad emad oma tütred “sundsöötmiskursustele” sellepärast, et nad on muutunud sellisteks inimesteks nagu nad ei tahtnud saada ja isad tahavad näha sama ilusaid tütreid kui on nende ideaalnaised. Kui 7-12-aastased lapsed on kolm kuud ainult õginud ja maganud, siis tulemused on kindlasti väga jubedad. Neist tahetakse „vormida“ naised, et populaarsus meeste seas oleks tagatud või veel parem - ületatud. Aga võib olla väikesed tüdrukud ei tahagi abielluda ja äkki nad polegi viljakad ? Kahjuks ei ole neil selles küsimuses sõnaõigust, et normaalsest lapsepõlve tahta. Aafrika manner on suur ja lai ning kõik me teame, et seal virelevad miljonid lapsed näljas ja kannatavad massiliselt alakaalulisuse all. ÜRO rahvastikufondi UNPF andmetel on selleks aastaks Aafrika rahvaarv ületanud ühe miljardi piiri! Noored maurid ei tea, mis tunne on elada näljas, nemad peavad sööma rohkem kui jaksavad. Piisab kursis olla kasvõi ainult selle looga ja on selge, et Eesti lapsed elavad justkui paradiisis. Vanemad hoolitsevad pigem sellepärast, et lapsed korralikult ja tervislikult toituksid. Tundub, et mitte keegi ja mitte miski ei saa kuidagi sajandeid kestnud traditsioonide vastu. Aga selliste traditsioonide pidamise eest tuleb maksta kõrget hinda – 90. protsendil lastel, kellel on HIV, elavad just Aafrikas. Kas sealsesse Islamivabariiki elamisväärne elu üldse kunagi jõuab? Ilmselt tuleb leppida tõsiasjaga, et nii oli, on ja jääb. Sealses maailmas seisab aeg paigal, sest protestiks viimase sõjalise riigipöörde vastu 2008. aastal külmutas rahvusvaheline üldsus igasuguse arenguabi.
No comments:
Post a Comment