Ma usun, et paljudel meist on liiga palju asju, millest me tegelikult kasutame vaid murdosa. Ma arvasin, et minul pole väga palju asju (tegelikult ei olegi). Aga kui oli vaja kolida, siis tundus ka neid väheseid asju kuidagi liiga palju :) Tihtipeale kipume asjade näol mälestusi koguma. Jätame alles kalliks saanud riided või siis näiteks kaisuloomad, kuigi mitte midagi ei juhtuks kui me need näiteks ära viskaks või ära annaks. Me lihtsalt kogume oma kapid asju täis ja ostame uusi muudkui juurde. Mõttetu...
Üks viis ebavajalikke oste vältida, on see raha hoopis annetada Aafrika lastele, kes oskavad väikestest asjadest suurt rõõmu tunda. Head eeskuju on selleks näidanud tublide eestlastepoolt loodud MTÜ Mondo (http://muudamaailma.ee/).
Miks on näiteks Aafrika sportlased pikamaajooksus edukamad kui ühegi teise riigi sportlased? Mina tean – sellepärast et võrreldes kasvõi keskmise euroopa sportlasega elavad nad kehvemates tingimustes. See asjaolu “sunnib” neid rohkem pingutama. Meie oleme langemas või juba langenud liigse mugavuse lõksu. Näiliselt on meil kõik justkui olemas, aga tegelikult ei viitsi me piisavalt pingutada, et täituskid meie kõige suuremad soovid. Samuti ei mängi asjad nende elus tähtsat rolli ja tänu sellele saavad nad keskenduda eesmärkide seadmisele ning suurema tõenäosusega täituvad ka nende unistused. Miski ei suudaks asendada olümpia kuldmedalit.
Need mõtted tekkisid kui lugesin aprillikuu naisteajakirja Marie Claire. Loo nimi oli "Kalleimad aarded. Kameruni laste unistused". Loo autor on poolatar Olga Szederkényi. Fotograafidel on välja tulnud väga hea seeria Kameruni lastest ja nede kõige kallimast asjast.
pildi allikas: http://www.soschildrensvillages.org.uk/images/migrated-images/douala_cameroon_kids.jpg
No comments:
Post a Comment