Tartu Rulluisumaraton

Tartu Rullimaraton on juba mitmendat suve minu jaoks kõige oodatum spordisündmus. Mis teeb selle võistluse nii lummavaks ? Eelkõige kindlasti superkorraldus ja suur osalejate arv - tekib suure spordivõistluse tunne, mida muudel rulluisuvõistlustel Eestis, osalejate vähesuse tõttu, ei saagi tekkida .

Selle aasta märksõna oli kahtlemata ilm. See on iseenesest kahel viimasel aastal ilus olnud, aga sel aastal oli liiga ilus, mis sai ka paljudele osalejatele saatuslikuks:(  Palav, liiga palav oli. Selleks, et higi jooksma hakkaks, polnud vaja isegi liigutada. Kogu nädalavahetus Tartus oli lõunamaiselt palav - seda oli selgelt tunda juba reedel ja laupäeval Raadil uisutades, aga maratonil said kõik palavust nautida täies ilus:)

Sõit võistlejaterivi teises pooles on mulle alati meeldinud - ei ole mingit tõuklemist, sõidetakse rahulikult, kukkumisi üldjuhul ei ole; ka finishisse tullakse küllaltki rõõmsate nägudega. Seekord tegi leiliruumi meenutav päev oma töö ja suurt rõõmu said sõidust tunda ainult väga hästi treenitud ja hea kuumataluvusega osalejad; teistel oli raske - kellel rohkem, kellel vähem. Kiirabiautodel tööd jätkus - suhteliselt palju oli neid, kes ennast raja kõrvale maha "viskasid", sest jõud oli otsas. Rajal sõitis ka buss, mis maratonist loobujad stardipunkti tagasi sõidutas.

Minul isiklikult oli väga suur soov teise ringi poole peal sõit lõppenuks kuulutada - lihtsalt ei jaksanud rohkem. Õnneks tuli appi üks möödasõitja, kes 10 km enne lõppu minust mööda sõites mulle sõbralikult otsa vaatas ja hüüdis: "Ei tohi alla anda, kurat!" Ja nii ma siis saingi jõudu lõpuni veereda:)

Superhästi oli korraldatud teenindus rajal - juua oli piisavalt igas joogipunktis; eriti lahe oli enne viimast joogipunkti see, et raja ääres korraldasid pealtvaatajad võistlejate kastmist - mulle valati kastekannust vett pähe + voolikust korraliku survega kogu keha üle - see aitas igal juhul kaasa edukale finisheerimisele sel raskel rajal.

Igal juhul olen ka järgmisel aastal stardis !