Ostetud sõbrad

Minu arvamus Marie Claire jaanuarikuu numbris ilmunud loole "Rendime sõpru, pulmarahvast ja matuselisi":

Selles loos sain tuttavaks Jaapani kultuuri omapäradega, mis erinevad oluliselt Eesti elust. Meil ei kujutaks ilmselt keegi ette “renditud sõpru” - seda nii kultuurilisest aspektist kui ka rahvaarvust tingituna. Väikses riigis ei saaks säilitada anonüümsust.

Minu jaoks oli uus avastus, et jaapanlased osutavad nii suurt tähelepanu välisele ilule – külaliste hulgale, kõnedele, sobivatele „sõpradele“... Ilmselt tunnevad sellise teenuse kasutajad ennast küll sisemiselt veel halvemini võrreldes olukorraga, kus „sõpru“ ei oleks renditud, aga väliselt on kõik ju hästi. Kindlasti on olemas ka keerulisi situatsioone, kus anonüümsed sõbrad saavad olukordi palju paremini lahendada – sellistel juhtumitel rendiks isegi sellise „sõbra“, kui see Eestis võimalik oleks.

Artikkel meenutab meile ühte olulisimat asja elus üldse – tõelisi sõpru ei saa raha eest osta. Küll aga saab raha eest osta kõike välist – külalisi, üritusi, vestluskaaslasi. Samas on see igaühe enda teha, et ta sellise olukorrani, kus sõpru tuleb „rentima“ hakata üldse ei jõuaks. Tänapäeva kõige suurem oht on see, kui suhtlemine kolib internetti ja sõbrad muutuvad virtuaalseteks. Hingega suhtlemist ja emotsioone tahab aga igaüks kogeda. Eelkõige tuleks keskenduda sõpradele, kes juba olemas on ja kui neisse järjepideva hoolivusega suhtuda, tekib uusi sõpru kindlasti juurde.

pildi allikas: http://wfn.typepad.com/.a/6a0105364cdc73970c0112790cb40c28a4-800wi

Dokumentaalfilm "The Cove" - Mere verine saladus

Eile õhtul käisin Coca Cola Plazas vaatamas dokumentaalfilmi delfiinidest. Tegemist oli päris tõsist probleemi käsitleva looga, mille olemasolust sain teada alles siis, kui lugesin filmi tutvustust. Esialgu ma ei uskunud, et selline asi üldse võimalik on! Nii tekkis mul kindel soov seda filmi vaatama minna.

Mulle meeldis see, kuidas film oli üles ehitatud. See oli must valgelt avalikkuse ette toodud lugu sügav-süngest saladusest, mis peidab end Jaapani linna Taiji Rahvuspargi lahes. Filmi peategelasteks on muidu armsad, kuid selles situatsioonis kaitsetud delfiinid, kes aprillist septembrini Taiji vetes ringi rändavad. Sellel ajal vangistavad Taiji kalurid nad lahsoppi ja seal nende elu viimased tunnid ka lõppevad, sest sinna koopa taga olevasse lahte keegi ei näe ega kuule. Seal pannakse toime ränk tapatöö. Tapetakse väga palju delfiine ja nende lihaga tehakse äri. Ühe delfiini hinnaks on umbes 1,5 miljonit krooni. Ja selliste summade nimel on inimesed valmis kõike tegema. Kusjuures enamus Jaapani elanikest ei tea, mis nende riigis toimub, sest meedia takistab seesuguse "uudise" avalikuks tulemist vere hinnaga, kui nii otse välja öelda.

Igal aastal tapetakse Jaapanis kokku 23 000 delfiini. Jaapani valitsus töötab selle nimel, et saaks delfiinide tapmisega jätkata. Nende üheks argumendiks on see, et delfiinid vähendavad Jaapani kalavarusid. Fakt on hoopis see, et kalavarude vähenemises on süüdi inimesed ise.

Üldjuhul on nii, et valitsus ei tee sellistel juhtudel midagi, siin saab tegusid korda saata aktivististidest indiviidid, kelle eesmärgid viivad sihile.

Rick O´Barry tahab selle terrori Jaapanis lõpetada ja selleks salaoperatsiooniks on ta kaasanud professionaalse meeskonna, kellega koos seda teha. Tegevus peab toimuma varjatult, sest muidu nurjaksid selle valitsuse palgal olevad kalamehed, kes "verist" lahte valvavad.

Samas linnas on kujutatud delfiine igal pool ja igas variandis, seal asub ka vaalamuuseum koos delfinaariumiga. Sajad inimesed, kes delfiinide etendust vaatavad, ei tea seda, kuidas need imetajad sinna sattunud on. Just täpselt sealt samast verisest lahest, kes on delfiinide koolitajate poolt välja valitud ja pääsevad eluga, et lõbustada turiste ja kohalikku rahvast.

Kõik, kes loomi armastavad, võiksid seda filmi vaatama minna, et näha kui julmad mõned inimesed võivad olla. Samuti on see väga hea silmaringi avardamise kogemus. Teinekord kui tuleb mõte delfinaariumisse minna, siis mõtled enne kui seda karm äri toetad. Kõige vapustavam kogemus on ikka see, kui näed vabas looduses ujuvaid delfiine, kes on päriselt õnnelikud.

Forum Cinemas võiks rohkem dokumentaalfilme näidata, mul oleks selle üle väga hea meel. See on suurepärane vaheldus Hollywoodi linateoste vaatamisele.

Filmi lühitutvustus (tekst pärineb siit: http://www.forumcinemas.ee/movie/5419/)
"1960ndatel aastatel oli Richard O'Barry maailma juhtiv asjatundja delfiinide koolitamise alal, töötades ülipopulaarse teleseriaali “Flipper” võtteplatsil, tegeledes selle sarja nimiosalist mänginud viie delfiiniga. Päevast päeva hoolitses O’Barry selle eest, et delfiinid teeks trikke ning et televaatajate näod üle maailma püsiks naerul. Ent ühel päeval leidis see kõik traagilise lõpu.
“The Cove – mere verine saladus”, mille autoriks mainekas dokumentalist Louie Psihoyos, jutustab vapustava loo sellest, kuidas Psihoyos, O'Barry ning aktivistidest, filmitegijatest ja sukeldujatest koosnev tiim viisid läbi salaoperatsiooni, et tungida varjatud lahesoppi Taiji väikelinnas Jaapanis. Sünge saladus, mis seal paljastub, on tegelikult vaid jäämäe veepealne osa."

pildi allikas:http://imagecache5.art.com/p/LRG/15/1543/LMQBD00Z/himani-dolphin-kiss.jpg

Aasta täis võistlusi

Eesti Naine küsis detsembrinumbris: "Mida ootad uuelt aastalt?".

Minu vastus: "Järgmisel aastal teen midagi sellist, mis toob minu ellu palju emotsioone, huvitavaid inimesi, kohti ja sündmusi. Olen harrastanud erinevaid spordialasid, aga nüüd tahaksin midagi enamat kui lihtsalt trenni teha. Olen alustanud ettevalmistustega, et hakata tegelema jalgrattaspordiga. See on midagi sellist, mis mulle tõeliselt meeldib ja mida tahan päriselt teha. Saan olla võimalikult palju looduse keskel värskes õhus ja käia sellistes kohtades, kuhu muidu ealeski ei satuks. Näiteks üks minu unistus on see, et kui ma saavutan rattasõidus piisavalt hea taseme, siis sõidan kevadel kaheks nädalaks Lõuna-Euroopasse rattalaagrisse. Kõige lahedam on see, et jalgrattaga saan sõita igal pool ja aastaringselt, kas siis metsas või jõusaalis. Head pinget hoiavad üleval kevadest sügiseni toimuvad võistlused. Seal saan võistelda koos sadade teiste harrastajate ja sportlastega– ületada stardijoon ja lõpetada finišhisirgel. Väga raske on leida midagi sellist, mis nii positiivseid mõtteid tekitaks. Lisas sellele, et sport hoiab meele rõõmsa, on see ideaalne hobi aastateks. "

pildi allikas: http://www.allbanta.com/

Sajandeid kestev piin

Minu vaade Marie Claire detsembrikuu numbris ilmunud loole "Pealesunnitud paksus":

Prantsusmaa endise koloonia Mauritaania peale esimest korda mõeldes, kerkib silme ette midagi kauget ja ebamaist- metsik loodus, ilusad loomad ja kõrbe safari. Ma poleks isegi unes osanud näha seda, missuguseid traditsioone peavad Mauritaania noored tüdrukud elus hoidma. Võib olla saadavad emad oma tütred “sundsöötmiskursustele” sellepärast, et nad on muutunud sellisteks inimesteks nagu nad ei tahtnud saada ja isad tahavad näha sama ilusaid tütreid kui on nende ideaalnaised. Kui 7-12-aastased lapsed on kolm kuud ainult õginud ja maganud, siis tulemused on kindlasti väga jubedad. Neist tahetakse „vormida“ naised, et populaarsus meeste seas oleks tagatud või veel parem - ületatud. Aga võib olla väikesed tüdrukud ei tahagi abielluda ja äkki nad polegi viljakad ? Kahjuks ei ole neil selles küsimuses sõnaõigust, et normaalsest lapsepõlve tahta. Aafrika manner on suur ja lai ning kõik me teame, et seal virelevad miljonid lapsed näljas ja kannatavad massiliselt alakaalulisuse all. ÜRO rahvastikufondi UNPF andmetel on selleks aastaks Aafrika rahvaarv ületanud ühe miljardi piiri! Noored maurid ei tea, mis tunne on elada näljas, nemad peavad sööma rohkem kui jaksavad. Piisab kursis olla kasvõi ainult selle looga ja on selge, et Eesti lapsed elavad justkui paradiisis. Vanemad hoolitsevad pigem sellepärast, et lapsed korralikult ja tervislikult toituksid. Tundub, et mitte keegi ja mitte miski ei saa kuidagi sajandeid kestnud traditsioonide vastu. Aga selliste traditsioonide pidamise eest tuleb maksta kõrget hinda – 90. protsendil lastel, kellel on HIV, elavad just Aafrikas. Kas sealsesse Islamivabariiki elamisväärne elu üldse kunagi jõuab? Ilmselt tuleb leppida tõsiasjaga, et nii oli, on ja jääb. Sealses maailmas seisab aeg paigal, sest protestiks viimase sõjalise riigipöörde vastu 2008. aastal külmutas rahvusvaheline üldsus igasuguse arenguabi.

Kundalini jooga

Avaldatud ajakirjas Üks oktoober/november 2009 numbris:

2009 aasta alguses proovisin ära mind ammu huvitanud treeningliigi - jooga. Olen sellest palju kuulnud ja ka selleteemalisi artikleid lugenud. Pikemat taustatööd tegemata, valisin välja kundalini jooga kursuse algajatele. Kuna koos on lõbusam uusi asju proovida, siis haarasin käest ka oma elukaaslasel ja nii me alustasimegi. Internetist sain teada, et tegu on kõikide joogade emaga. Sellepärast siis arvasingi, et see jooga stiil võiks mulle sobida, et kindlasti on tegemist lihtsa trenniga. Kursus koosnes kaheksast joogatunnist ja ühest sadhanaga algavast intensiivpäevast. Pean tunnistama, et minu jaoks ei olnud need trennid kõige kergemad, tuli ikka päris korralikult pingutada, et kõiki harjutusi ilusti kaasa teha. Aga huvi oli nii suur, et meie pingutused tasusid ära. Omaette väljakutse oli kell 04.30 algav intensiivpäev, mis lõppes päeval kell üks. Nii vara pole ma kunagi trenni teinud! Aga mul on hea meel, et me selle päeva edukalt läbi tegime.
Soovitan kindlasti kõigil, kellel on samuti huvi jooga trenni minna, enne kursusele registreerimist uurida konkreetse jooga stiili kohta, millega tahetakse tegelema hakata. Kui minna trenni kohale täis positiivseid ootusi, lootusi ja sellest jooga stiilist eriti midagi ei tea, siis võib saada pettumuse osaliseks. Võib tekkida tunne, et see kõik ei ole ikka minu jaoks. Minul nii juhtuski, et pooleks aastaks peale intensiipäeva kadus minu isu joogaga niipea tegeleda. Aga ei tasu nii kiiresti alla anda. Olen otsustanud, et kunagi proovin joogat uuesti. Kui on olemas tahe ja soov oma elus midagi positiivsemaks muuta, siis jooga on selleks väga hea viis.
Tahan, et joogast saaks minu jaoks positiivne sõltuvus, mis muudab mind hingeliselt tugevamaks ja rahulikumaks ning füüsiliselt tervemaks ja ilusamaks inimeseks. Lahe on see, et mulle piisab ainult jooga põhimõtete lugemisest ja ma hakkan juba asju teises valguses nägema. Mis on veel hea – joogalik elustiil ei ole seotud ühegi reliooniga.
Head inspiratsiooni saan ajakiri Üks ´st Jocke Salokorpi mõtisklustest jooga teemadel. Need on lühikesed ja nii lihtsalt kirjutatud, aga väga tabavad ja mõtlema panevad.