Euroopa suurimas raamatupoes

Londoni reisi planeerides oli üks meie eesmärk külastada korralikke raamatupoode, et osta ärialast kirjandust ja tutvuda muu kirjanduse valdkonnas pakutavaga. Käisime ka mõnes väiksemas raamatupoes, aga põhilise ja pika poeskäigu tegime Waterstones`i raamatukaubamajja Regent Street`il. Waterstone on viiekordne raamatukaubamaja, kus neli korrust on täis raamatuid (kokku ca. 250 000 raamatut) ja viiendal korrusel on suur kohvik. Meie põhihuvi oli suunatud neljandale korrusele, kus on ärialane kirjandus, et vaadata välja oma töö jaoks vajalikud raamatud - kuidas efektiivsemalt müüa telefoni ja e-maili kasutades (peab ütlema, et nendest raamatutest loetu on juba tänaseks tulemusi andnud) ja osta ka mõned Londonis täna kõige populaarsemad ärialased raamatud. Kõik ostud on ka nüüd pildile saanud.

Ärialase kirjanduse poolelt vaadates on vahe võrreldes Eesti raamatupoodidega tohutu - eelkõige valiku poolelt, mis on loomulikult kordades suurem, aga ka hindade poolest. Nii odavaid raamatuid, kui ostsime Londoni kesklinnast, ei ole ma Eestis vähemalt viimase viie aasta jooksul kindlasti näinud. Raamatute keskmine hind tuli 170 krooni kanti. Hindadega oli ka enamuse muude teenuste ja kaupade puhul nii, et need on märgatavalt odavamad kui Eestis. Kusjures keskmine töötasu on Londonis ca 45 000 krooni kuus. Seda fakti teades, tasub mõelda kui palju on mõistlik Eestis raamatute eest maksta.


Soovitan kõigil raamatuhuvilistel Londonisse sattudes kindlasti Waterstone`i raamatukaubamajast läbi astuda - olen kindel, et pettuda raamatute valikutes ja hindades ei tule.

London - meie reis 2010

Reisi planeerimine

Juba suve lõpus oli meil soov minna Londonisse. Suurest huvist vaatasime reisi juba mitu kuud varem valmis. See tähendab, et ostsime lennukipiletid ja broneerisime interneti kaudu majutuse. Kuna Londoni kesklinnas on väga palju erinevaid hotelle, siis valiku lihtsustamiseks tegin päringu ühte Eesti reisibüroosse. Palusin välja pakkuda mõned kolme tärni hotellid, mis asuksid kesklinnast mitte rohkem kui 2 kilomeetri kaugusel. Nii oli lihtne valida endale meeldivaim majutuskoht. Kui lennupiletid ostetud ja hotellituba broneeritud, siis hakkasin uurima, milliseid kohti tasuks Londonis viibimise ajal külastada. Enamus infot Londoni vaatamisväärsuste kohta leidsin http://www.daysoutguide.co.uk/. Kes ei tea, mida vaatama minna, siis siit lehelt saab palju häid ideid. Hea uudis on see, et turistidele mõeldud atraktsioonide eest ei pea alati palju maksma :) Meie kasutasime 2FOR1 LONDON vouchereid, mida saab internetis ära täita ja siis välja printida. Need pakkumised kehtivad sellistes kohtades nagu näiteks Madame Tussauds vahakujude muuseum, London Zoo, Sea Life London Aquarium jne. Days Out Guide kodulehelt saab oma valiku teha sadade pakkumiste vahel. Aga 2FOR 1 voucherid saab kasutada ainult siis, kui on olemas kehtiv London Travel Card (info hindade kohta leiab siit: http://www.londontoolkit.com/briefing/travelcard.htm), mille meie ostsime Victoria metroojaamast.

Transport - Estonian Air lendab Gatwick´i lennujaama neljapäeviti ja pühapäeviti. Hea oli see, et hotelli kodulehel oli täpne kirjeldus, kuidas erinevaid transpordi liike kasutades kohale jõuab. Lihtsuse, kiiruse ja mugavuse huvides sõitsime Victoria jaama Gatwick Expressiga (https://www.gatwickexpress.com/). Rong väljub iga 15 minuti tagant ja sõidab 30 minutit. Kasulik on osta edasi-tagasi pilet (kehtib üks kuu). Nii tuleb odavam. Et võimalikult otse hotelli jõuda, otsisin Googel Map´st välja teekonna kaardi.

Londoni kesklinnas on kõige parem sõita bussiga ja kasutada London Travel Card´i, millega saab piiramatult sõita. Pileti ostmisel tuleb valida tsoonid, kus sõita tahetakse. Enamasti asuvad hotellid ja vaatamisväärsused tsoonides 1 ja 2. Kui väljas kallab vihma, siis mugavam on bussiga mööda linna ringi tiirutada ja nii näeb ka rohkem kui muidu jala kõndides. Bussiühendus on väga hea. Panen kirja ka mõned bussiliini numbrid, mis väljuvad Victoria jaamast. Buss nr 73 viib Hyde Park´i ja Oxford Street´le, bussiga nr 38 saab sõita Regent Street´il asuvasse Euroopa suurimasse raamatupoodi Waterstones ja buss nr 24 viib Westminster Abbey, Big Ben´i, London Eye ja Sea Life London Aquarium juurde. Metroojaamas on alati väljas nii metroode, rongide kui ka bussiliinide marsruutide kaardid. Niiet ära eksida pole praktiliselt võimalik. Aga kui see siiski juhtuma peaks, siis kohalikud inimesed aitavad meelsasti. Meie saime alati head juhised.

Majutus - Meie viibisime Huttons Hotellis, mis asus Victoria jaamast umbes 800m. See oli väike ja tagasihoidlik kolmetärni hotell. Meie eesmärk oli võimalikult palju majast väljas olla ja seetõttu ei pidanud vajalikuks ööbida kaks korda kallimas hotellis. Meie tuba oli pisike, vannituba veel pisem, aga saime ilusti hakkama. Kuna inglased on ju suured teesõbrad, siis toast ei puudunud veekann ja teevalik. Oluline on see, et öösel oli hotell vaikne ja uni pikkadest jalutuskäikudest sügav. Hommikusöök oli keskmine kui nii võib öelda. Pakuti corn flakes´e, röstsaia erinevate marmelaadidega, ube tomatikastmes, munaputru ja vorstikesi ning joogiks muidugu teed, lahustuvat kohvi, apelsini mahla ja vett.

Hotellist pidi lahkuma juba hommikul kell 10. Meie lennuk väljus alles õhtul, seega kasutasime võimalust ja jätsime oma pagasi niikauaks kuni linnas ringi vaatasime hotelli .

Vaatamisväärsused

Nüüd silmaringi avardavate tegevuste juurde :) Alguses vaatasin vähemalt viis kohta välja, kus kolme päeva jooksul ära tahaksime käia. Esimene koht, kus me käisime oli Madame Tussauds vahakujude muuseum. Ütlen ausalt, et pidime selles kohas natukene pettuma. Nimelt lasti korraga liiga palju inimesi sisse ja nii oli suhteliselt raske kujudega pilte teha :( Aga kujud ise olid lahedad. Samuti meeldis rongisõit läbi tunneli, mis tutvustas Inglismaa ajalugu. Uudishimu filmistaaride ja lauljate vastu sai rahuldatud.

Big Ben nägime ära ja samuti ka London Eye. Järjekord vaaterattaga sõitmiseks oli pikk, sest päike paistis ja ilm oli ilus. Meile piisas lihtsalt selle nägemisest juba ja kuna sõiduhuvilisi oli palju, siis ei hakanud seal sabas külmetama. Väljast vaadataes tundus, et ühte kuplisse mahtus ikka päris palju inimesi ja ei tea, kas sealt olekski ilusti välja näinud ?

Veel nägime Hyde Park´i, National Gallery´d, Marbel Arch´i, Westminster Abbey´d ja Trafalgar Square´i.

Söögikohad

Meie vaieldamatud lemmikud oli Itaalia restoranid:D Kõige rohkem meeldis restoran Zizzi (http://www.zizzi.co.uk/), mis asus 35-38 Paddington Street´il. Teine meeldiv koht oli Tootsies (http://www.tootsiesrestaurants.com/index.html), mis asub 35 James Street´il ja kolmas restoran oli Prezzo (http://www.loveprezzo.co.uk/)asukohafa 22 Terminus Place.

Kõige lahedam küsimus, mis me Inglismaal olles kuulsime oli: "A glass of Time?"

Kuna ma ei suutnud piisavalt kiiresti otsustada, mida ma juua tahan, siis kelner pakkus mulle just sellise joogi välja :)

Loodame, et meie tähelepanekutest on kasu ka teistele, kel plaanis Inglismaale Londonisse minna. Igatahes meile meeldis seal nii väga, et tahame juba varsti tagasi minna...

Ostetud sõbrad

Minu arvamus Marie Claire jaanuarikuu numbris ilmunud loole "Rendime sõpru, pulmarahvast ja matuselisi":

Selles loos sain tuttavaks Jaapani kultuuri omapäradega, mis erinevad oluliselt Eesti elust. Meil ei kujutaks ilmselt keegi ette “renditud sõpru” - seda nii kultuurilisest aspektist kui ka rahvaarvust tingituna. Väikses riigis ei saaks säilitada anonüümsust.

Minu jaoks oli uus avastus, et jaapanlased osutavad nii suurt tähelepanu välisele ilule – külaliste hulgale, kõnedele, sobivatele „sõpradele“... Ilmselt tunnevad sellise teenuse kasutajad ennast küll sisemiselt veel halvemini võrreldes olukorraga, kus „sõpru“ ei oleks renditud, aga väliselt on kõik ju hästi. Kindlasti on olemas ka keerulisi situatsioone, kus anonüümsed sõbrad saavad olukordi palju paremini lahendada – sellistel juhtumitel rendiks isegi sellise „sõbra“, kui see Eestis võimalik oleks.

Artikkel meenutab meile ühte olulisimat asja elus üldse – tõelisi sõpru ei saa raha eest osta. Küll aga saab raha eest osta kõike välist – külalisi, üritusi, vestluskaaslasi. Samas on see igaühe enda teha, et ta sellise olukorrani, kus sõpru tuleb „rentima“ hakata üldse ei jõuaks. Tänapäeva kõige suurem oht on see, kui suhtlemine kolib internetti ja sõbrad muutuvad virtuaalseteks. Hingega suhtlemist ja emotsioone tahab aga igaüks kogeda. Eelkõige tuleks keskenduda sõpradele, kes juba olemas on ja kui neisse järjepideva hoolivusega suhtuda, tekib uusi sõpru kindlasti juurde.

pildi allikas: http://wfn.typepad.com/.a/6a0105364cdc73970c0112790cb40c28a4-800wi

Dokumentaalfilm "The Cove" - Mere verine saladus

Eile õhtul käisin Coca Cola Plazas vaatamas dokumentaalfilmi delfiinidest. Tegemist oli päris tõsist probleemi käsitleva looga, mille olemasolust sain teada alles siis, kui lugesin filmi tutvustust. Esialgu ma ei uskunud, et selline asi üldse võimalik on! Nii tekkis mul kindel soov seda filmi vaatama minna.

Mulle meeldis see, kuidas film oli üles ehitatud. See oli must valgelt avalikkuse ette toodud lugu sügav-süngest saladusest, mis peidab end Jaapani linna Taiji Rahvuspargi lahes. Filmi peategelasteks on muidu armsad, kuid selles situatsioonis kaitsetud delfiinid, kes aprillist septembrini Taiji vetes ringi rändavad. Sellel ajal vangistavad Taiji kalurid nad lahsoppi ja seal nende elu viimased tunnid ka lõppevad, sest sinna koopa taga olevasse lahte keegi ei näe ega kuule. Seal pannakse toime ränk tapatöö. Tapetakse väga palju delfiine ja nende lihaga tehakse äri. Ühe delfiini hinnaks on umbes 1,5 miljonit krooni. Ja selliste summade nimel on inimesed valmis kõike tegema. Kusjuures enamus Jaapani elanikest ei tea, mis nende riigis toimub, sest meedia takistab seesuguse "uudise" avalikuks tulemist vere hinnaga, kui nii otse välja öelda.

Igal aastal tapetakse Jaapanis kokku 23 000 delfiini. Jaapani valitsus töötab selle nimel, et saaks delfiinide tapmisega jätkata. Nende üheks argumendiks on see, et delfiinid vähendavad Jaapani kalavarusid. Fakt on hoopis see, et kalavarude vähenemises on süüdi inimesed ise.

Üldjuhul on nii, et valitsus ei tee sellistel juhtudel midagi, siin saab tegusid korda saata aktivististidest indiviidid, kelle eesmärgid viivad sihile.

Rick O´Barry tahab selle terrori Jaapanis lõpetada ja selleks salaoperatsiooniks on ta kaasanud professionaalse meeskonna, kellega koos seda teha. Tegevus peab toimuma varjatult, sest muidu nurjaksid selle valitsuse palgal olevad kalamehed, kes "verist" lahte valvavad.

Samas linnas on kujutatud delfiine igal pool ja igas variandis, seal asub ka vaalamuuseum koos delfinaariumiga. Sajad inimesed, kes delfiinide etendust vaatavad, ei tea seda, kuidas need imetajad sinna sattunud on. Just täpselt sealt samast verisest lahest, kes on delfiinide koolitajate poolt välja valitud ja pääsevad eluga, et lõbustada turiste ja kohalikku rahvast.

Kõik, kes loomi armastavad, võiksid seda filmi vaatama minna, et näha kui julmad mõned inimesed võivad olla. Samuti on see väga hea silmaringi avardamise kogemus. Teinekord kui tuleb mõte delfinaariumisse minna, siis mõtled enne kui seda karm äri toetad. Kõige vapustavam kogemus on ikka see, kui näed vabas looduses ujuvaid delfiine, kes on päriselt õnnelikud.

Forum Cinemas võiks rohkem dokumentaalfilme näidata, mul oleks selle üle väga hea meel. See on suurepärane vaheldus Hollywoodi linateoste vaatamisele.

Filmi lühitutvustus (tekst pärineb siit: http://www.forumcinemas.ee/movie/5419/)
"1960ndatel aastatel oli Richard O'Barry maailma juhtiv asjatundja delfiinide koolitamise alal, töötades ülipopulaarse teleseriaali “Flipper” võtteplatsil, tegeledes selle sarja nimiosalist mänginud viie delfiiniga. Päevast päeva hoolitses O’Barry selle eest, et delfiinid teeks trikke ning et televaatajate näod üle maailma püsiks naerul. Ent ühel päeval leidis see kõik traagilise lõpu.
“The Cove – mere verine saladus”, mille autoriks mainekas dokumentalist Louie Psihoyos, jutustab vapustava loo sellest, kuidas Psihoyos, O'Barry ning aktivistidest, filmitegijatest ja sukeldujatest koosnev tiim viisid läbi salaoperatsiooni, et tungida varjatud lahesoppi Taiji väikelinnas Jaapanis. Sünge saladus, mis seal paljastub, on tegelikult vaid jäämäe veepealne osa."

pildi allikas:http://imagecache5.art.com/p/LRG/15/1543/LMQBD00Z/himani-dolphin-kiss.jpg

Aasta täis võistlusi

Eesti Naine küsis detsembrinumbris: "Mida ootad uuelt aastalt?".

Minu vastus: "Järgmisel aastal teen midagi sellist, mis toob minu ellu palju emotsioone, huvitavaid inimesi, kohti ja sündmusi. Olen harrastanud erinevaid spordialasid, aga nüüd tahaksin midagi enamat kui lihtsalt trenni teha. Olen alustanud ettevalmistustega, et hakata tegelema jalgrattaspordiga. See on midagi sellist, mis mulle tõeliselt meeldib ja mida tahan päriselt teha. Saan olla võimalikult palju looduse keskel värskes õhus ja käia sellistes kohtades, kuhu muidu ealeski ei satuks. Näiteks üks minu unistus on see, et kui ma saavutan rattasõidus piisavalt hea taseme, siis sõidan kevadel kaheks nädalaks Lõuna-Euroopasse rattalaagrisse. Kõige lahedam on see, et jalgrattaga saan sõita igal pool ja aastaringselt, kas siis metsas või jõusaalis. Head pinget hoiavad üleval kevadest sügiseni toimuvad võistlused. Seal saan võistelda koos sadade teiste harrastajate ja sportlastega– ületada stardijoon ja lõpetada finišhisirgel. Väga raske on leida midagi sellist, mis nii positiivseid mõtteid tekitaks. Lisas sellele, et sport hoiab meele rõõmsa, on see ideaalne hobi aastateks. "

pildi allikas: http://www.allbanta.com/