Põhja-Eesti kõrgeimal tipul

Põhja-Eesti kõrgeima mäe, Emumäe, jooks toimus juba kuuendat korda. Emumägi asub Pandivere kõrgustikul ja mäe kõrgeima tipu absoluutne kõrgus on 166 meetrit. Esialgne idee minna Emumäe jooksule tuli sellest, et käesoleval nädalavahetusel ei ole mujal Eestis ühtegi arvestatavat jooksu- ega rulluisuüritust; olles aga Emumäel ära käinud, siis järgmisel aastal samal ajal saab see jooksuüritus olema kindlalt kalendris, hoolimata sellest, millised üritused samal ajal veel toimuvad:)

Emumäe jooksu peamine tõmbenumber on muidugi mägi ise - tegemist on teadaolevalt Eestis ainsa mäejooksuga, mille trass kulgeb ümber Emumäe ja suurim kõrguste vahe on 50 meetrit; nii lühemal kui eriti pikemal distantsil oli tegemist vägagi arvestatavate tõusudega distantsil.

Seekord osalesime kepikõnnil. Kuigi tegemist ei olnud võistlusega, toimub kepikõnnil osalejate vahel tihtipeale suuremgi rebimine esimeste kohtade pärast ja pingutus oli ka peaaegu sama tugev võrreldes jooksuvõistlustel osalemisega.

Väiksemate võistluste eripära toimis ka Emumäe jooksul väga hästi - superhea korraldus, osavõtutasu puudumine, kõigile osalejatele ilusad diplomid. Usun, et väikeste jooksuürituste korraldamisest oleks päris palju õppida ka suuremate ürituste korraldajatel - mind tõmbab millegipärast aina rohkem nö. külavõistlustele -emotsioonid tulevad kuidagi ehedamad ja tunne jääb pikaks ajaks suurepärane peale võistlust.

Mehena Naistejooksul ehk pealtvaataja SEB 23. Maijooksul

Huvitav kogemus on rahvaspordiüritust kõrvalt jälgida. Täna oli selleks suurepärane võimalus 23 SEB Maijooksu näol. Viimati jälgisin rahvaspordiüritust pealtvaatajana 2001 aastal, kui olin raja ääres Tartu jooksumaratoni vaatamas; täna siis uuesti.

Tegemist oli ajaloolise sündmusega - nii palju (8800) naisi pole kunagi varem Eestis võistlusrajal olnud. Ja kuigi suurem enamus osalejatest võistles peamiselt iseendaga, jääb fakt faktiks võistlejate arvu osas.

Pealtvaatajaks olemise eelis oli muidugi see, et ei pidanud ise distantsi läbima ja end ära väsitama; aga kes omab kogemusi võistlustel vaatamas käimiselt, teab, et pool päeva väljas olles ja kõike kõrvalt jälgides, oled lõpuks üldiselt sama väsinud kui osalejad. Ainult et väsimus on erinev jooksul osaleja väsimusest.

Pealtvaatajale jäävad tänast ilusat ja ajaloolist päeva kõige enam meenutama suurepärane Maijooksu korraldus, ilus ilm ja rõõmsad osalejad. Kuidas Maijooksu veel paremaks teha ? Variante on muidugi mitmeid, aga ... kui üritus jätkub ka järgnevatel aastatel samades raamides, on tegemist kindlasti maailmatasemel korraldatud spordiüritusega !

SEB 23. Maijooks - nagu naistesummer 2010

Täna oli see päev kui kõik sportlikud naised said kokku Tallinna Lauluväljakul, kus juba 23. korda toimus SEB Maijooks. Tänasel kevadisel spordiüritusel oli rekordarv osalejaid - üle 8800 naise. Kes jooksis, kes kõndis keppidega või ilma - tundus, et kõik õrnema soo esinajad olid kohal. Käisin sellel üritusel esimest korda ja sain väga laheda päeva osaliseks. Ei saa kuidagi mainimata jätta, et Maijooksu korraldus oli väga hea. Mina käisin oma stardimaterjalidel sekretariaadis üks päev varem kohal, et vältida võistluspäeval järjekorras seismist.

Auto parkisime Pirita Selveri parklasse. See oli strateegiliselt hea koht, sest siis sain soojenduseks käia 2,5 km. Inimesi oli kohale tulnud ikka tohutult palju ja kõigil oli hea tuju. Esimesena startisid ajavõtuga jooksjad, keda oli umbes 2000 ja 5 minutiti hiljem sama palju ajavõtuta jooksjaid. Kõige lõpuks said jalad käima kõige suurema osalejate arvuga grupp - käijad ja kepikõndijad. Neid oli kohale tulnud ligi 5 000! Pole siis ime, et kepikõnd muutub igal aastal populaarsemaks. Tore oli näha, et inimesed endast nii palju hoolivad ja seda ka teistele näitama tulevad.

Rada oli lihtne. Algas Mere väravast ja kulges mööda Pirita tee äärset kõnniteed kuni Lillepi pargini ja sealt edasi, kuni keerasime Urva tänavasse ja suundusime tagasi Lauluväljaku poole. Kuigi käijate ja kepikõndijate jaoks polnud tegu võistlusega st paremusjärjestust ei selgitatud, siis sellegipoolest oli näha, kuidas naised pingutasid ja rebisid kiiresti käia, et ikka mõnest kiiremini kohale jõuda.

Finishisse jõudsin tunni ajaga ja tunne oli mega hea. Nii kiiresti saigi 7 km pikkune distants läbitud. Pärast sai süüa väga head salatit ja kõht oli pingutusest tõesti tühi.

Järgmisel aastal olen kindlasti Maijooksul osaleja, aga võibolla juba jooksjate rivis :)

Kõrvemaa kutsub

Üldiselt on seostatud ilusaid metsi koos mägede ja väikeste järvedega Lõuna-Eestiga, aga vähemalt sama ilus ala matkamiseks asub Tallinnale märksa lähemal - kõigest 60 km kaugusel linnast, Kõrvemaal.

Valikuid, kus matkata, on Kõrvemaal tohutult palju - metsaala on suur ja loodus fantastiliselt ilus ! Eriti muidugi kevade saabudes, kui puud lehte lähevad.


Üks äärmiselt kaunis koht matkamiseks on Paukjärve matkarada - ca. 5 km, väga vahelduva trassiga - on nii tasast maastikku, korralikke mägesid; tee peale jääb mitmeid järvi; lisaks veel Paukjärve ääres olev vaatetorn, kust avaneb rabamaastikule ilus vaade. Muideks Paukjärv on üks Eesti puhtamaid ja ilusamaid järvi. vesi on nii puhas, et võimalik on näha kuni 6 meetri sügavusele. Oma nime on ta saanud siinse mitmekordse kaja järgi. Männikuga kaetud liivaküngaste vahel paiknev järv toitub vaid sademeteveest ning on seetõttu elustikuvaene, kuid hea liivapõhjaga.


Matkahuvilisel jätkub tegevust Kõrvemaal kindlasti terveks päevaks - ja selle ajaga jõuab ainult väikse osa võimalikest Kõrvemaa radadest läbida. Väga hea on see, et rajal on mitmeid lõkkeplatse, kus saab endale mõnusa lõunasöögi valmistada.

Matkamise teeb lihtsamaks RMK poolne radade tähistus (erinevat värvi täpid puudel)- lihtne on aru saada, kuhu minema peab. See ei ole mitte igas metsas ja rajal nii olnud.

Soovitus kõigile pealinlastele - väga puhas õhk ja fantastilised loodusrajad asuvad linnast kõigest 45 minuti kaugusel Kõrvemaal !

Rannametsa Luitejooks 2010

Samal päeval ühe meie aasta suursündmusega jooksmises - Tartu jooksumaratoniga - toimus Pärnumaal väga hästi organiseeritud jooksuüritus - Rannametsa Luitejooks. Kui üldjuhul on väiksema osavõtjaskonnaga spordiüritused ka organiseerimiselt tuntavalt tagasihoidlikumad võrreldes suurte üritusetega, siis siin nii ei olnud - pigem vastupidi ! Kõik oli suurepärane - alustades parkimisest ja lõpetades toitlustamisega.

Kõige vingem oli muidugi rada ise. Suurepärane jooksjale, kes on heas vormis ja üliraske neile, kelle vorm on tagasihoidlikum. Fantastiline maastik, mis oma raskusastmelt ei jäänud millegipoolest alla ka Lõuna-Eesti kuppelmaastikule.

Meeldivalt palju oli auhindu ja loosiauhindu - korraldajatel on õnnestunud kaasata väärt sponsorid. Usun, et kes korra on siia jooksma tulnud, tuleb kindlasti ka järgmistel kordadel !