DELOITTE RAHVATRIATLONI 3. etapp Pirita Rahvatriatlon

Eile, 20.augustil toimus Pirita Rahvatriatlon, kus oli kavas kaks starti - kell 11 ja kell 13. Meie sattusime juhuslikult vaatama teist starti, kus osalesid Sparta spordiklubi treenerid ja kliendid. Alad, mis enne finishisse jõudmist tuli edukalt läbida olid järgmised:  ujuda Pirita jões 100m, sõita maastikul rattaga 7,5 km ja lõpetuseks joosta 3 km.

Triatlonis astusid võistlusse eri alade endised või praegused Eesti koondislased, tiitlivõistluste medalivõitjaid ning tegevsportlased. Stardis olid kulturistid Argo Ader, Marek Morozov, Taavi Koovit, endine rattaproff Peep Mikli, endine Eesti koondise liige võrkpallis Rando Soome, 10 kordne Eesti meister rulluisutamises Kert Keskpaik jne.
Päris põnev oli jälgida, kuidas täiskasvanud mehed enne vette minekut varvastega vett katsusid ja siis erutusega kilkasid, sest vesi polnud kõige soojem, kõigest16-17 kraadi. Kusjuures ujumisega said kõik edukalt hakkama. Lahe oli see, et kogu aeg oli midagi ja kedagi vaadata. Kuidas esimesed veest välja ronisid ja ratta sadulasse hüppasid, et järgmisel alal oma positsiooni parandada. Pole varem ühelgi võistlusel näinud, et osavõtjad nii heas tujus on. Tavaliselt on kõik nii keskendunud, et asi on siis nalja tegemisest kaugel.

Eriti meeldis mulle üks emotsionaalne kaasaelaja (Marius Unt), kes kõiki võistlejaid ergutas ja kursis hoidis, mis positsioonil keegi parasjagu on. Väga kahju oli, et meil ei juhtunud kaasas olema fotoaparaati - oleks väga palju lahedaid pilte saanud.

Mul pole ühelgi spordivõistlusel nii lõbus olnud kui tänasel minitriatlonil. Selle võistlusformaadi juures on kõige kaasakiskuvam see, et võistlejaid näeb pidevalt ja lühikese ajaga on ka võitjad selged.

28 Rahvajooks Tallinnas

28 Rahvajooks toimus sel aastal Rocca al Mares. Olen Rahvajooksudel ka varasemalt osalenud - aastatel 1990-1992; võrreldes tol ajal osalenud inimeste hulgaga oli sel korral tegemist muidugi väikse üritusega, aga tore jooks sellegi poolest.

Ürituse üks peamisi märksõnu oli, nagu sel suvel juba tavaks saanud, ilm. Ilmateade lubas väga palavat ilma võistluse ajaks, isegi kuni +34; õnneks üle 30 küll ei läinud, aga õhk oli umbne ja kui ka enne starti päike välja tuli, oli ikka enamuse jaoks väga palav.

5 km jooks oli mõnusalt kergel rajal ja taaskord sai kinnitust, et vähemalt Tallinnas käivad jooksuvõistlustel osalemas ka tõelised rahvasportlased. Mina oma selle suve olematu (0 km) jooksukilometraaziga jäin ainult natuke võistlejaterivi keskmisest tahapoole:)

Eriti meeldis ka see, et peale oma jooksu lõpetamist lühemal distantsil, oli hea võimalus jälgida Eesti parimate jooksjate finishit poolmaratoni distantsil.

Võistluse korraldus oli suurepärane - kõik toimis, alates numbrite kättejagamisest ja autasustamistega lõpetades; ega seda liiga tihti jooksuvõistlustel ei kohtagi. Ja osavõtjatele mõeldud medalid olid ka väga ilusad:)

Tartu Rulluisumaraton

Tartu Rullimaraton on juba mitmendat suve minu jaoks kõige oodatum spordisündmus. Mis teeb selle võistluse nii lummavaks ? Eelkõige kindlasti superkorraldus ja suur osalejate arv - tekib suure spordivõistluse tunne, mida muudel rulluisuvõistlustel Eestis, osalejate vähesuse tõttu, ei saagi tekkida .

Selle aasta märksõna oli kahtlemata ilm. See on iseenesest kahel viimasel aastal ilus olnud, aga sel aastal oli liiga ilus, mis sai ka paljudele osalejatele saatuslikuks:(  Palav, liiga palav oli. Selleks, et higi jooksma hakkaks, polnud vaja isegi liigutada. Kogu nädalavahetus Tartus oli lõunamaiselt palav - seda oli selgelt tunda juba reedel ja laupäeval Raadil uisutades, aga maratonil said kõik palavust nautida täies ilus:)

Sõit võistlejaterivi teises pooles on mulle alati meeldinud - ei ole mingit tõuklemist, sõidetakse rahulikult, kukkumisi üldjuhul ei ole; ka finishisse tullakse küllaltki rõõmsate nägudega. Seekord tegi leiliruumi meenutav päev oma töö ja suurt rõõmu said sõidust tunda ainult väga hästi treenitud ja hea kuumataluvusega osalejad; teistel oli raske - kellel rohkem, kellel vähem. Kiirabiautodel tööd jätkus - suhteliselt palju oli neid, kes ennast raja kõrvale maha "viskasid", sest jõud oli otsas. Rajal sõitis ka buss, mis maratonist loobujad stardipunkti tagasi sõidutas.

Minul isiklikult oli väga suur soov teise ringi poole peal sõit lõppenuks kuulutada - lihtsalt ei jaksanud rohkem. Õnneks tuli appi üks möödasõitja, kes 10 km enne lõppu minust mööda sõites mulle sõbralikult otsa vaatas ja hüüdis: "Ei tohi alla anda, kurat!" Ja nii ma siis saingi jõudu lõpuni veereda:)

Superhästi oli korraldatud teenindus rajal - juua oli piisavalt igas joogipunktis; eriti lahe oli enne viimast joogipunkti see, et raja ääres korraldasid pealtvaatajad võistlejate kastmist - mulle valati kastekannust vett pähe + voolikust korraliku survega kogu keha üle - see aitas igal juhul kaasa edukale finisheerimisele sel raskel rajal.

Igal juhul olen ka järgmisel aastal stardis !

Ämblikute linn...

on Haapsalu. Sellise avastuse tegin sellel suvel kui seal viimati pikemalt peatusin. Ämblikud olid absoluutselt igal pool - hotelli rõdul, promenaadi  pinkidel ja laternatel, majade seintel, tooli jala küljes, isegi toas laes. See oli selline huvitav avastus, millest tahtsin rääkida. Mulle pole kuskil varem nii palju ämblikuid korraga silma hakanud. Miks nad kõik just Haapsallu on kogunenud - mine sa tea. Need loomad toovad õnne, ju siis nii see ongi.

Kuna suvekuurort Haapsalu on nii meeldima hakanud, siis oli lausa kohustuslik ammutada värskeid emotsioone ja maitseelamusi sealsetest kohvikutest. Külastasime kahte uut kohvikut - Epp Maria Galeriid ja Wiigi kohvikut.

 

Epp Maria Galerii on nagu 2in1. See koosneb kahest osast - esimesel korrusel asub Koogituba, kus saab juua kohvi ja süüa kooki. Teisel korrusel asub Veinituba (avatud suvehooajal), kus saab keha kinnitada Anni Arro retseptide järgi valminud roogadega ja nautida veini. Meie alustasime algusest ehk esimeselt korruselt. Kohv oli tõesti hea ja kohupiimakook valge šokolaadiga ka. Eriti hea oli koogi serveering - värskete punasesõstardega. Kohvikus viibimise tegid mõnusaks Epp Maria Kokamägi maalid, mis olid nii seintele joonistatud kui ka imetlemiseks pildiraamide sees ootamas, et keegi need ostaks ja endale koju viiks:) . Minu meeli köitis kohviku vanaaegses stiilis mööbel ja kaunid serviisid. Kui järgmine kord meie uude lemmiklinnakesse satume, siis käime ära ka teisel korrusel ja jagame oma muljeid. Kohviku- ja kunstihuvilistele peaks see koht eriline maiuspala olema! Kindlasti ei tohi mainimata jätta, et teenindajad olid rõõmsameelselt abivalmid ja väga viisakad.

Wiigi kohvik asus imeilusas kohas Väikese viigi kaldal. Väliterrassil süües tekkis palava ilmaga selline tunne justkui oleksime olnud unustamatul Korfu saarel. Meid tabas väga välismaa tunne ja see on positiivne, et ka Eestis selliseid kohti leidub. Kellel huvi, siis peab kiirustama, sest see ainulaadne kohvik on avatud ainult suvel. Täpselt nii nagu paljud söögikohad lõunamaades. Toidud olid head. Eriti maitses aga Latte kohv. Lõpetades kohvisõõmu, oli suus tunda natuke nagu šokolaadi maitset. Võibolla aitas kaasa ka see, et ma ei lisanud kohvile suhkrut :) Tegime selles kohas uue teeavastuse. Nimelt saab seal endale tellida orgaanilisi London Tea Company teesid. Ausalt, väga hea ja puhta maitsega. Tee oli nii hea, et nüüd lähen Tallinnas ühte ökotoodete poodi seda otsima! Teenindaja oli nii lahke ja ütles, et neile tuuakse seda teed Tallinnast. Aitäh!
Selleks, et saada üks või miks mitte ka mitu mõnusat kohvikuelamust, pole vaja teha muud kui sõita Haapsallu!

Kolm linna ja kolm kohvikut

Juulikuus sattusime nii Haapsalu, Jõhvi kui ka Tallinna kohvikutesse, kus me polnud varem käinud. Kui keegi peaks nendesse linnadesse sattuma, siis neid kohti julgeme sooja südamega soovitada!





Müüriääre kohvik asub imeilusas kuurortlinnas Haapsalus (Karja 7). Kui linnas jalutada, siis see kohvik ei saa kuidagi kahe silma vahele jääda. Maja on väljast huvitavalt kaunistatud ja uks on pärani avatud. Lihtsalt paneb kohvikusõpru sisse astuma. Nii läks ka meiega - suurte kohvikusõpradega. Sisse astudes olid kõik lauad rahvast täis - nii sees kui ka väljas, hoovipoolses osas. Õnneks vabanes üks laud väljas ja me saime end mõnusalt sisse seada. Kohviku interjöör on väga hubane ja vanamoeliselt kunstihõnguline. Toas saab istuda mugavas diivanis ning lisaks söögile saab nautida seinal olevaid pilte, mis ei tohiks kedagi külmaks jätta.

Menüüs on valik mitmekesine - valida on erinevaid salateid, võileibu, ahjupirukaid, suupisteid ja maiustusi.
Jookide valik oli selline nagu kohvikutes ikka. Tellida sai vastavalt oma maitsele. Söökidst tellisime lõhe-suvikõrvitsapiruka rohelise salatiga ja jookidest ühe Eviani vee ja masinakohvi. Pirukad olid väga maitsvad ja just sellise suurusega, et kõht sai täis (see ei ole mõeldud põhiroaks).

Haapsalus hakkas silma väga palju erinevaid kohvikuid, niiet kui sinna uuesti lähen käin ka teistes kohvikutes, et kogemusi ja muljed juurde ammutada. Igatahes ma armastan Haapsalu linna. See on armas ja omapärane. Kui on valida, kas minna Pärnusse või Haapsallu, siis minu valik on viimane.


Linnaisa kohvik

"Linnaisa kohvik on Jõhvi kesklinnas peatänava ääres olev 30 kohaline söögikoht. Pakume oma hubases kohvikus kodust euroopalikku kööki hea hinna-kvaliteedi suhtega. " Nii nad endast räägivad :)
Teenindus oli sõbralik ja kiire. Ei pidanud kaua ootama, et saaks sööma hakata. Andres tellis pannkoogid singi ja juustuga ning mina kreeka salati. Pannkoogid olid üpriski suured ja rammusad. Kõhu sai juba ühest koogist täis. Võib olla mõjutas isu ka 30-kraadine kuumus, mis pole Eesti suve kohta tavaline. Kreeka salat oli samuti maitsev. Hinnad olid sellised: pannkoogid 45 krooni ja kreeka salat 55 krooni.


 
Silk Sushi Bar

Hea maitseelamuse saime eile sushit süües. Silk rikkalikus menüüs on tohutu suur valik erinevaid sushisid ja teisi toite. Hinnad on sushi puhul üle keskmise. Kui tahad kvalieetselt süüa, siis tundub õiglane selle eest ka natuke rohkem maksta. Koht ise oli ilus. Väga meeldis mööbel ja selle värvilahendus. Baari tagaosas olid pikad helerohelise ja türkiissinise triibulised diivanid ja pruunid seinad, kuhu oli käsitsi maalitud pildid. Ilus! Lisaks heale söögile ja joogile, peab olema ka söögikoht vähemalt sama hea "maitsega" tehtud.

Üllatuslikult heaks osutusid OKONOMIJAKI jaapani soolased pannkoogid. Valisime juurviljade ja tofuga ning juurviljade ja mereahvenaga. Tõesti väga maitsvad. Ainuüksi juba nende pannkookide pärast tasub sinna sööma minna. Magustoit oli selline, mida me varem pole proovinud - kirsi-kaneeli Gyoza taskud kirsikastmega. Need olid nagu magusad pelmeenid. Ka väga mõnusad hõrgutised.

Okonomijaki pannkook

Menüü juures oli positiivne see, et ära olid märgitud road, mis sobivad ka lastele ja taimetoitlastele.
Mulle meeldis see, kuidas Silk´is apelsinitükkidega teed serveeriti. Teekann oli läbipaistvast klaasist ja see asetati alusele, millel olev teeküünal ei lasknud teel ära jahtuda. Niiet iga kord kui teed valasime oli see auravalt kuum. Lihtne aga geniaalne!