Selleks korraks uisud nurka visatud / Rulluisuihooaeg 2010 hakkab lõppema

"Ma viskan need uisud peale selle võistluse lõppu kohe prügikasti; siis ei ole vaja ennast enam edaspidi nädalavahetustel piinata rullivõistlustel; ja eriti muidugi sellel Tartu Maratonil" - see oli muidugi kõige eredam emotsioon lõppevast rulluisuhooajast - 10 km enne finishit 35-kraadises kuumuses sõidetud Tartu Maratonil:)

Kõrvalolev pilt peale finishit näitab emotsioone muidugi palju paremini kui sõnades kirjeldada oskan.

Muidu oli rullusiuhooaeg minu jaoks väga huvitav. Algas see Tallinna Rulluisumaratoniga juuni alguses. Olin enne seda sõitu rullitanud 10 km ja eelmisel päeval oli ka Tallinna Olümpiajooks, aga võistlus oli suhteliselt kerge - kui ainult seda tõusu poleks rajal olnud:)

Pärnu Rulluisumaratonil juuli alguses osalesin esmakordselt. Peaaegu oleks välja tulnud väga hea sõit harrastsussportlase kohta ja oleksin saanud ka aja alla 50 minuti 20 kilomeetris, aga mingil kummalisel põhjusel sain täieliku "haamri" natuke enne distantsi lõppu ja olin enda üle väga uhke, et üldse finishisse jõudsin. Lahe oli, et teised võistlejad, kes aru said, et mind täielik väsimus on tabanud, ergutamisega viitsisid vaeva näha - see aitas igal juhul kiiremini finishisse jõuda.

Ülemiste Ühetunnisõit. Siin võistlusel osalesin esmakordselt juba 2 aastat tagasi, nüüd siis uuesti. See võistlus meeldib mulle ainult sellepärast, et toimub Tallinnas. Kõik muu on äärmiselt ebamugav - rada tagasihoidlik, pidevad möödasõidud, peaaegu mitte ühtegi pealtvaatajat (kuigi seal võiks ju ometi mõni olla). Kuna kohe alguses sain aru, et täna üldse ei jõua, sõitsin rahulikuma tempoga ja võibolla lähen isegi järgmisel aastal:)

Tartu Maraton. Ootused olid igatahes suuremad kui lõpuks välja tuli. Sain lõplikult selgeks, et kuumus ei ole minu jaoks. Lihtsalt ei jõua sellise kuumusega ja kõik. Hea, et üldse ellu jäin. Järgmisel aastal lähen kindlasti uuesti ja saavutan viimase 4 aasta parima aja ja koha !

Kalevipoja maraton. Üks minu lemmiksõite. Ühelt poolt nagu nö. külavõistlus, teiselt poolt päris arvukalt osalejaid. Siin toimus Triinu esimene võistlus - ega see väga kerge talle ei olnud - loodetavasti saavad võistlused kunagi ka järje ! Esimene kord sel aastal, kus tundsin ennast suurepäraselt - sain oma vanuseklassis lühimal distantsil auhinnalise 3-da koha - see oli küll ka ühtlasi viimane koht, aga tühja sellest- ikkagi esimest korda oma rulluisukarjääri jooksul esikolmikus:)

Oli tore hooaeg, mida jäävad eelkõige meenutama kuumus, väga hästi korraldatud võistlused, väga eredad emotsioonid ärakukkumise momentidel ja soov järgmisel aastal vähemalt ühel võistlusel - Tartu Maratonil - osaleda ja väga hea tulemus teha !

Ma oskan nüüd vapustavalt ilusaid kõrvarõngaid teha!

Septembrikuus olen nüüdseks käinud kahel ehete valmistamise koolitusel. Saadud kogemustega olen väga rahul! Juba suvel hakkasid mind huvitama isetehtud ehted, täpsemalt siis kõrvarõngad. Esimest korda nägin Riia turul ühte naist, kes kauples kõikvõimalike helmeste, pärite ja muude ehete valmistamiseks vajaminevate komponentidega. Vaatasingi siis, et ise saaksin ka kõrvarõngaste tegemisega hakkama, kui keegi mind natukene juhendaks. Kui leidsin internetis surfates sobiva koolituse, panin ennast kursusele kirja ja nüüd siis enam tagasiteed polnud :)

Esimene koolitus kestis 2 tundi ja selle ajaga sain valmis kolm paari erinevaid kõrvarõngaid.


Kolm paari, kolmeks elujuhtumiks.



Teine kursus toimus kaks nädalat hiljem ja sel korral õppisin tegema rippuvaid kõrvarõngaid. Pean tunnistama, et siin on võimalik kasutada palju rohkem loomingulisemalt lähenemist. Võimalikke kombinatsioone on palju-palju.

                                                                                 

Pärlitega kõrvarõngad. Must ja roheline sobivad üksteisega imehästi!



Ka litrite ja klaaspärlite kombinatsioon tuleb hästi huvitav.



Isetehtud ehted on minu jaoks hoopis midagi muud, kui poest ostetud eksemplarid. Väga armas on teha oma sõpradele nii armsaid kingitusi :)

Jooksmine või rulluisutamine ?

Nii mitmedki harrastussportlased on ilmselt tihtipeale olnud dilemma ees, millistele spordialadele rohkem panustada ja millistele vähem, sest kes tegeleb juba kestvusspordiga, jõuab nii joosta, rattaga sõita, rullitada, suusatada ja tegeleda kindlasti veel nii mõnegi alaga.

Mina olen alates kevadest vaheldumisi tegelenud ja võistelnud nii rulluisutamise kui jooksmisega. Nüüd, kui algamas ettevalmistusperiood uueks hooajaks, tahan ära valida, kumma alaga edaspidi rohkem tegelen - et saaks lõpuks ka selliseid tulemusi, milleks peaksin võimeline olema, kui korralikult harjutada on võimalik.

Valik langes kindlalt jooksmise kasuks. Miks ?
- suhteliselt liikuva eluviisi tõttu on lihtsam leida võimalusi jooksutrennideks;
- joosta saab igal aastaajal, iga ilmaga, igal pool. Rullitada saab ainult kevadel-suvel, kuiva ilmaga;
- jooksuvõistlusi on kordades rohkem;
- pikamaajooks on kogu maailmas väga populaarne ja seega ka palju võistlusvõimalusi väljaspool Eestit;
- jne. jne.

Eriti meeldib mulle see otsus sellepärast, et kui treenin end kasvõi kunagiste parimate tulemuste lähistele, hakkan saavutama superhäid kohti ka teistel vastupidavusaladel, sest jooksmise on vastupidavusaladest konkurentsitult raskeim ja siin head taset omades on tase väga hea automaatselt ka kõigil teistel vastupidavusaladel (eeldusel, et valdad nende alade tehnikat ja on olemas korrralik varustus).

Seega, järgmisel aastal jookseme ja siis vaatame, mis edasi:)

Jooksus head taset saavutama hakkame Mette Blochi treeningkavade järgi.

SEB Sügisjooks

Selle aasta SEB Sügisjooksule panime end kirja varakult - juba juuni lõpus. Siis tundus, et võistluseni on veel aega palju ja mis see 10 kilomeetrit siis ikka joosta on. Juhtus aga nii, et suvi oli vjooksmiseks liiga palav ja juuni lõpust kuni 12. septembrini käisin jooksmas täpselt 3 korda - neist kõige pikem jooks oli 5-kilomeetrine.

Nii et starti asudes ei olnudki tunne enam sama kindel, nagu oli see juunikuus end võistlusele registreerides. SEB Sügisjooksul meeldib mulle kõige rohkem see, et võistlejaterivi keskelt startides ei ole võimalik joosta muudmoodi kui hästi aeglaselt. Seekord see sobis väga hästi :)

Jooks kulges üllatavalt kergelt - esimesed 8 kilomeetrit olid väga kerged, viimased 2 natuke raskemad, aga arvestades selle aasta olematut ettevalmistust jooksmise alal, läks ikka väga kergelt ja hästi. Tunne peale võistlust oli kohe nii hea, et sai otsustatud - sel sügisel on võimalik isegi praeguse tagasihoidliku vormi pealt osaleda veel vähemalt viiel jooksuvõistlusel. Ja kuna need kõik on lühemad, kui oli SEB Sügisjooks, ei tohiks seal üldse mingeid raskeid momente tekkida.

Võistlus ise oli korraldatud muidugi suurepäraselt, nagu Eesti esindusvõistlusele ikka kohane. Piisavalt joogipunkte, bändid, isegi pealtvaatajaid oli raja ääres ...

Kui nüüd jooksmine peakski meeldima hakkama, osalen võibolla ka järgmisel aastal !

Gea soovis ka paar sõna kirja panna:

Kiidan laupäeval korraldatud EXPO, kust õnnestus osta Nike´i 2in1 dressipluus, mida saab lisaks kasutada ka jooksuvestina. Super! Sellest sai minu Sügisjooksu vorm :)

Peale rohket kalorite põletamist, suundusime peale võistlust Statoili hamburgerit ostma, et seda tohutut energiakulu tagasi võita :) Olen rahul, et osalesin ja saavutasin parema aja kui kaks aastat tagasi! 

Teistsugune jooksuvõistlus Tõrvas!

Oleme sel aastal mõlemad käinud päris paljudel võistlustel - alustades jooksust, vahepeale jääb veel kepikõnd ja lõpetades rulluisutamisega. Seekordne sündmus väärib aga kajastamist hoopis teistsuguses võtmes kui seda varem oleme teinud :)

Lugu algas siis nii, et Andres vaatas Kergejõustiku Liidu kodulehelt, kas sel nädalal Lõuna-Eesti kandis spordivõistlusi on. Ja näed toimubki - Tõrva 28. Kolme järve jooks. Ajaliselt sobis see imehästi, sest stardi algus oli tööpäeva lõpus kell 17.30.

Kui toimumiskohta kohale jõudsime oli kõik veel normaalne oleks vist õige sõna siinkohal. Panime ennast kirja kepikõnni 5,4 km distantsile. Kuna peale võistlust pidime veel Tallinnasse sõitma, siis ei olnud soovi 9 km jooksuringiga ennast liigselt väsitama hakata. Jõudsime varem kohale ja vaatasime tund aega varem toimuvaid lastejookse. Rahvast oli Tõrva Linnavalitsuse ees kesiselt... Varsti nägime, et jooksjatele jagatakse kaarte. Tekkis huvi, et mida täpselt jagatakse ja kiiresti jõudis ka meile kohale, et rada on tähistamata! Ossa poiss, mõtlesime. Polnudki vaja rohkem mõelda, otsustasime, et viime numbrid tagasi ja ei osale sellel orienteerumisvõistlusel, sest me ei tunne linna ja ei taha võõras linnas seiklema hakata. See polnud meie eesmärk.

Oleme seni käinud väga hästi korraldatud spordiüritustel ja seetõttu oli võib olla isegi hea, et sellele "küla"võistlusele sattusime. Isegi tagasihoidlikumalt korraldatud üritused tundusid nüüd kuidagi täitsa sobivad :) Võistlusvaim oli piisavalt suur ja sellepärast oli muidugi kahju, et ei saanud osaleda. Aga kohalikud inimesed näisid sellest õhtupoolikust suurt rõõmu tundvat. Olime nagu kuskile ära eksinud :)

Aga mis seal ikka vähemalt saime ilusat sügisilma nautida ja võtame teadmiseks, et ennem teeme tummisema taustatöö kui kohale tormame!

Kahe Silla Jooks - Pärnumaa populaarseim spordisündmus

Eelmise nädalavahetuse pärliks spordi poolelt oli kahtlemata Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks Pärnus. Tegemist oli juubeliüritusega - juba 10-s kord. Meie olime üritusel esimest korda ja nii korraldus kui võistlus ise jätsid kustumatu mulje - sellist üritust ikka annab järgi teha !

Kuna sügisene jooksuvõistluste hooaeg tuleb pikk, ulatudes novembrini välja, siis soenduseks tegime sel üritusel kepikõndi. Kokku osales üldse 1100 jooksjat ja 350 kepikõndijat. Kui kepikõndi on üldiselt peetud kergeks alaks, mis sobib rohkem vanematele inimestele, siis oma kogemustest saan küll väita vastupidist. Neil vähestel kordadel, kui olen osalenud kepikõnni üritustel, olen peale distantsi läbimist olnud isegi rohkem väsinud kui sama pikka distantsi joostes läbides. Ja kogu keha on suhteliselt valus veel 3 päeva peale võistlust.

Eriti meeldis mulle võistlusraja vaheldusrikkus - esimene pool asfaldil ja teine pool maastikul. Tänu Jüri Jaansonile algab ilmselt ka silla teise kalda kordategemine - lõpp lahe oleks küll, kui see jääks ilma asfaldita maastikurajaks - arvan, et mind toetavad paljud tervisesportlased:)

Väga suur roll ürituse õnnestumisel on alati muidugi publikul. Ja publikut oli raja ääres palju, väga palju. Tekkis täiesti suurvõistluse tunne:) Minu subjektiivne arvamus - Pärnus oli publiku kaasaelamine oluliselt tuntavam kui tänasel SEB Tallinna Sügisjooksul, kuigi osalejaid oli Tallinnas vähemalt 6 korda rohkem.

Võistluse võitis muidugi Pavel Loskutov ja seda selge vahega. Mul oleks tõeliselt kahju, kui ta koos selle hooajaga tippspordiga lõpu teeks. Selliseid alasid, kus eesotsas on väga pühendunud sportlased, ei meenugi peale suusatamise kohe rohkem.

Jüri Rulluisumaraton

Jüri Rulluisumaratonil osalesin seekord pealtvaatajana. Tuleb kohe ette ära öelda, et see oli väga omapärane kogemus:)


Eelmisel laupäeval oli ilm ilusalt sügisene - sooja 10 kraadi ringis, päris korralik tuul, vahepeal päikest ka natuke. Mis seal ikka, hommikul peale ärkamist Statoilist läbi - üks kohvi ja võileib kaasa - suusamüts pähe ja terveks päevaks Jürisse.

Kuna ma ei ole varem ühelgi rulluisutamise võistlusel pealtvaataja olnud, siis oli mul ekslikult tekkinud tunne, et pealtvaatajatel võib päris huvitav olla sedasorti võistlusi vaadata. Natuke pani kahtlema muidugi see, et tavaliselt on keskmiselt paarkümmend pealtvaatajat võistlustel :) Siiani olen isegi teisi agiteerinud kaasa tulema, et huvitavatele võistlustele kaasa elada.

Olles nüüd ise terve päeva rulluisutamise võistluseid kõrvalt jälginud, ei julge enam ühelegi tuttavale soovitada, et tulge ka kaasa huvitavaid võistlusi jälgima. Sest kõrvalt vaadates pole väga huvitav - kõik on monotoonselt sarnane. Kui ise rajal olles tundub, et juhtub päris palju, siis kõrvalt vaadates seda tunnet millegipärast ei tekkinud:) Ühesõnaga - mõnus külm oli - ja juba võistluse ajal hakkasin ootama järgmist päeva, mil Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksul ka stardis olen !

Võistlus ise oligi täpselt selline, nagu viimaste kuude rulluisutamise võistlused olnud on - võitja on sama, esikolmikus ka sportlased, kes seal enamasti olnud on. Fotole tabasin ilmselt ühe päris hea momendi, kus Indreku seljataga lepitakse kokku, kuidas ta viimasel ringil üle mängitakse.

Kalevipoja Rulluisumaraton

Kalevipoja Rulluisumaraton on Eestis suhteliselt lühikese rulluisuajaloo kohta juba suurte traditsioonidega üritus, toimudes viiendat korda; väike juubel seega:) Võistlus iseenesest mulle meeldib - see on paljuski erinev meie teistest rulluisumaratonidest.

Siin on kavas kolm distantsi - 7,3; 21,9 ja 43,7 km - igaüks leiab omale jõukohase distantsi. Ei jagata suurematel spordiüritustel nii tavaliseks saanud kõikvõimalikke reklaamflaiereid. Ka peale võistlust tuled ära tühjade kätega - ei midagi peale hernesupi:)

Hea oli see, et ilmaga järjekordselt vedas - algas võistlus ilusas päikesepaistes, võistluste käigus läks ilm pilvisemaks ja lõpupoole hakkas vihmalegi kiskuma; kui sõitsime hiljem edasi Tartu poole, siis natuke peale Mustveed oligi vihmapiir ja edasi sadas kuni Tartuni välja. Nii et seekord läks õnneks - rulluisutamise pidev küsimärk ilm oli sportlaste poolel!

Võistluse üks suurimaid tõmbenumbreid on muidugi päevajuht (kahjuks ei tea tema nime, aga ta oli ametis ka eelmise aasta võistlusel). Tema katkematu jutuvada andis väga hea ülevaate nii võistlusel toimuvast kui varasematest Kalevipoja Rulluisumaratonidest kui rulluisuvõistlustest Eestis üldse.

Siin võistlusel on tore see, et 21,9 km distantsil on palju osalejaid ja see annab tõelise rahvaspordiürituse mõõdu välja rulluisutamise kohta. Kõik osalejad tunnevad ennast hästi, mitte ainult tipus sõitjad.

Lõpetuseks sobib tuua võistlustel osalenud 12-aastase uisutaja kommentaar ürituse kohta:

"Esimesed kilomeetrid olid kerged, lõpp oli väga raske. Muidu oli hästi korraldatud sündmus, aga kahju, et midagi ei saanud. Vähemalt ei jäänud viimaseks."