Kuna sügisene jooksuvõistluste hooaeg tuleb pikk, ulatudes novembrini välja, siis soenduseks tegime sel üritusel kepikõndi. Kokku osales üldse 1100 jooksjat ja 350 kepikõndijat. Kui kepikõndi on üldiselt peetud kergeks alaks, mis sobib rohkem vanematele inimestele, siis oma kogemustest saan küll väita vastupidist. Neil vähestel kordadel, kui olen osalenud kepikõnni üritustel, olen peale distantsi läbimist olnud isegi rohkem väsinud kui sama pikka distantsi joostes läbides. Ja kogu keha on suhteliselt valus veel 3 päeva peale võistlust.
Eriti meeldis mulle võistlusraja vaheldusrikkus - esimene pool asfaldil ja teine pool maastikul. Tänu Jüri Jaansonile algab ilmselt ka silla teise kalda kordategemine - lõpp lahe oleks küll, kui see jääks ilma asfaldita maastikurajaks - arvan, et mind toetavad paljud tervisesportlased:)
Väga suur roll ürituse õnnestumisel on alati muidugi publikul. Ja publikut oli raja ääres palju, väga palju. Tekkis täiesti suurvõistluse tunne:) Minu subjektiivne arvamus - Pärnus oli publiku kaasaelamine oluliselt tuntavam kui tänasel SEB Tallinna Sügisjooksul, kuigi osalejaid oli Tallinnas vähemalt 6 korda rohkem.
Võistluse võitis muidugi Pavel Loskutov ja seda selge vahega. Mul oleks tõeliselt kahju, kui ta koos selle hooajaga tippspordiga lõpu teeks. Selliseid alasid, kus eesotsas on väga pühendunud sportlased, ei meenugi peale suusatamise kohe rohkem.
No comments:
Post a Comment