Sajandeid kestev piin

Minu vaade Marie Claire detsembrikuu numbris ilmunud loole "Pealesunnitud paksus":

Prantsusmaa endise koloonia Mauritaania peale esimest korda mõeldes, kerkib silme ette midagi kauget ja ebamaist- metsik loodus, ilusad loomad ja kõrbe safari. Ma poleks isegi unes osanud näha seda, missuguseid traditsioone peavad Mauritaania noored tüdrukud elus hoidma. Võib olla saadavad emad oma tütred “sundsöötmiskursustele” sellepärast, et nad on muutunud sellisteks inimesteks nagu nad ei tahtnud saada ja isad tahavad näha sama ilusaid tütreid kui on nende ideaalnaised. Kui 7-12-aastased lapsed on kolm kuud ainult õginud ja maganud, siis tulemused on kindlasti väga jubedad. Neist tahetakse „vormida“ naised, et populaarsus meeste seas oleks tagatud või veel parem - ületatud. Aga võib olla väikesed tüdrukud ei tahagi abielluda ja äkki nad polegi viljakad ? Kahjuks ei ole neil selles küsimuses sõnaõigust, et normaalsest lapsepõlve tahta. Aafrika manner on suur ja lai ning kõik me teame, et seal virelevad miljonid lapsed näljas ja kannatavad massiliselt alakaalulisuse all. ÜRO rahvastikufondi UNPF andmetel on selleks aastaks Aafrika rahvaarv ületanud ühe miljardi piiri! Noored maurid ei tea, mis tunne on elada näljas, nemad peavad sööma rohkem kui jaksavad. Piisab kursis olla kasvõi ainult selle looga ja on selge, et Eesti lapsed elavad justkui paradiisis. Vanemad hoolitsevad pigem sellepärast, et lapsed korralikult ja tervislikult toituksid. Tundub, et mitte keegi ja mitte miski ei saa kuidagi sajandeid kestnud traditsioonide vastu. Aga selliste traditsioonide pidamise eest tuleb maksta kõrget hinda – 90. protsendil lastel, kellel on HIV, elavad just Aafrikas. Kas sealsesse Islamivabariiki elamisväärne elu üldse kunagi jõuab? Ilmselt tuleb leppida tõsiasjaga, et nii oli, on ja jääb. Sealses maailmas seisab aeg paigal, sest protestiks viimase sõjalise riigipöörde vastu 2008. aastal külmutas rahvusvaheline üldsus igasuguse arenguabi.

Kundalini jooga

Avaldatud ajakirjas Üks oktoober/november 2009 numbris:

2009 aasta alguses proovisin ära mind ammu huvitanud treeningliigi - jooga. Olen sellest palju kuulnud ja ka selleteemalisi artikleid lugenud. Pikemat taustatööd tegemata, valisin välja kundalini jooga kursuse algajatele. Kuna koos on lõbusam uusi asju proovida, siis haarasin käest ka oma elukaaslasel ja nii me alustasimegi. Internetist sain teada, et tegu on kõikide joogade emaga. Sellepärast siis arvasingi, et see jooga stiil võiks mulle sobida, et kindlasti on tegemist lihtsa trenniga. Kursus koosnes kaheksast joogatunnist ja ühest sadhanaga algavast intensiivpäevast. Pean tunnistama, et minu jaoks ei olnud need trennid kõige kergemad, tuli ikka päris korralikult pingutada, et kõiki harjutusi ilusti kaasa teha. Aga huvi oli nii suur, et meie pingutused tasusid ära. Omaette väljakutse oli kell 04.30 algav intensiivpäev, mis lõppes päeval kell üks. Nii vara pole ma kunagi trenni teinud! Aga mul on hea meel, et me selle päeva edukalt läbi tegime.
Soovitan kindlasti kõigil, kellel on samuti huvi jooga trenni minna, enne kursusele registreerimist uurida konkreetse jooga stiili kohta, millega tahetakse tegelema hakata. Kui minna trenni kohale täis positiivseid ootusi, lootusi ja sellest jooga stiilist eriti midagi ei tea, siis võib saada pettumuse osaliseks. Võib tekkida tunne, et see kõik ei ole ikka minu jaoks. Minul nii juhtuski, et pooleks aastaks peale intensiipäeva kadus minu isu joogaga niipea tegeleda. Aga ei tasu nii kiiresti alla anda. Olen otsustanud, et kunagi proovin joogat uuesti. Kui on olemas tahe ja soov oma elus midagi positiivsemaks muuta, siis jooga on selleks väga hea viis.
Tahan, et joogast saaks minu jaoks positiivne sõltuvus, mis muudab mind hingeliselt tugevamaks ja rahulikumaks ning füüsiliselt tervemaks ja ilusamaks inimeseks. Lahe on see, et mulle piisab ainult jooga põhimõtete lugemisest ja ma hakkan juba asju teises valguses nägema. Mis on veel hea – joogalik elustiil ei ole seotud ühegi reliooniga.
Head inspiratsiooni saan ajakiri Üks ´st Jocke Salokorpi mõtisklustest jooga teemadel. Need on lühikesed ja nii lihtsalt kirjutatud, aga väga tabavad ja mõtlema panevad.

Kohvik Nobel, Tartu Lõunakeskuses

Sellel reedel, 27.novembril, käisin koos Andresega Tartu Lõunakeskuses lõunat söömas kohvikus Nobel. See asub Lõunakeskuse uues osas, Apollo raamatupoega ühel korrusel, s.t et otse raamatupoest saab jalutada kohvikusse. Pean ütlema, et see on esimene koht, kus on väga-väga head toidud ja taskukohased hinnad. Kehakinnituseks võtsime lõhe brokkoli quiche, tomati supi ja caesari salati lõhega. Jookideks valisime musta kohvi ja kannutee "Sidruni Varjutus". Ja kõik see läks kahe peale kokku maksma 155 kr. Kusjuures ma pole kusagil saanud nii head rohelist teed 18 krooniga :) Andrese valitud Caesari salat lõhega oli maitsev, üks paremaid, mida saanud olen. Mis siis, et põhiline rõhk oli pandud rohelistele komponentidele ja kala oli rohkem nagu boonuseks. Tomatisupp oli vürtsikalt hea ja lõhe brokkoli quiche eelroana supile oli jällegi hea.

Menüüs oli veel palju valikuid, niiet kui järgmine kord Tartusse satume, siis tahame sinna kohvikusse kindlasti jälle tagasi minna. Kahju, et Nobel kohvikut Tallinnast ei leia :(

Aga kui keegi soovib Tartus väga maitsvaid roogasid süüa, siis te juba teate kuhu minna.

Detsembrikuu Marie Claire

Oh mis tore üllatus mind mõned minutit tagasi tabas :) Panin novembrikuu Marie Claire´s ilmunud artikli kohta oma mõtted kirja ja saatsin toimetusse. Tulemus on suurepärane ja siin ongi väljavõte Marie Claire kodulehelt:

Kohe-kohe on postkastidesse ja müügilettidele jõudmas ajakirja Marie Claire’i detsembrinumber. Enne veel aga, kui uus ajakiri käes, teeme väikese ülevaate lugudest, mis meeldisid enim novembris. Nii veebihääletusel kui ka toimetuse postkasti saabunud tagasiside põhjal kogus enim hääli välislugu Argentina ravirongist.

Lugejamängu auhinna võitnud Geas tekitas lugu järgmisi mõtteid:

“Buenos Aires asub Mercedese külast kõigest 100 km kaugusel ja seal elavad rikkad inimesed võib-olla ei teagi, millises vaesuses nende kaasmaalased virelevad. Kes oleks osanud arvata, et just Argentinas oodatakse ühte rongi rohkem kui midagi muud siin taeva all. Minu arust on vaeste ja eraldatud külade abistamiseks välja mõeldud väga uudne lähenemine. Argentinas määrab inimeste saatuse koht, kuhu nad sünnivad. /—/
See lugu näitab, et miski siin elus pole võimatu. Tuleb lihtsalt õigel ajal õiges kohas olla. Meil siin ollakse harjunud kurtma kehva majandusseisu, väikese palga, kesise arstiabi jms üle, aga see olukord ei ole absoluutselt võrreldav sellega, mis elu elatakse Argentina vaestes külades. Tegelikult peaksime me olema väga õnnelikud, et elame Eestis.”

allikas: http://www.marieclaire.ee/?p=247

Hüvasti stress!

Avaldatud ajakirjas Üks dests/jaan 2009 numbris:

Kui lugesin Jocke Salokorpi lugu meid pidevalt tagaajavast paharetist nimega „Stress“, mõtlesin, et tahan sellel teemal ka midagi öelda. Nii nagu maailmas elab palju inimesi, kipub meil olema ka igasugu muresid ja probleeme, lisaks positiivsetele ja meeldivatele asjadele muidugi. Ma kuulen sageli oma tuttavate käest sõnapaare, „Ma pean täna...“, „Ma peaksin olema...“, „Ma pean hakkama...“ jne. Kõik laused algavad „Ma pean...“ Miks aga ei kuule ma seda, et „Ma tahan...“ või „Mulle meeldib...“ ? Piisab ainult õigete (loe heade) sõnade kasutamisest ja nii muutuvad ka tegevused stressivabamaks. Proovige! Tundub võib-olla liiga lihtne, aga see aitab. Tavaliselt juhtubki see, et kipume uute või teistlaadi asjade proovimise/juurutamisega äärmustesse kalduma. Võtame kasvõi näiteks spordi tegemise. Hiljuti avastasin ajalehest ühe oma vana tuttava pildi ja ma ei tundud teda kohe äragi. Ta on nii-nii peenikeseks jäänud ja näost täitsa teise mehe nägu. Vähem kui viis aastat tagasi hakkas ta tegelema pikamaajooksuga ja need muutused, mis vahepeal aset on leidnud, tunduvad liigagi hirmuäratavad. Sport on tervisele ja kehale hea, aga mõõdukas koguses. Samuti ei leia ma mõtet elada minevikus või liiga pikalt asju ette planeerida. Tähtis on see, mis juhtub nüüd ja praegu. Kui midagi läheb kehvasti, siis pole mõtet pead norgu lasta. Pigem vastupidi – võtta pingevabalt ja järgmine kord proovida paremini hakkama saada. Mulle meeldib mõelda hoopis selliselt, et ju siis pidigi seekord nii minema.