Suured ideed teostatakse ilma suurema kärata

Olen viimasel ajal palju mõelnud, et miks mitmed inimesed, kellel on väga suured teadmised mingitel konkreetsetel aladel, väga lai silmaring ja isegi üle keskmise hea suhtlemisoskus, nii vähe oma ideid tegelikkuses ellu viivad ja oma teadmisi rakendavad. Ja miks teiselt poolt jälle mitmed inimesed, kellel justkui nagu ei olegi mingeid ideid ega teadmisi, saavutavad nende väheste teadmiste pealt (vähemalt näiliselt) suuremat edu ? Aga nagu me kõik väga hästi teame - elus on ju kõik tasakaalus ...

Sarnane lugu on suurte ideede pärisellu viimisega. Paljud mastaapsed projektid (kasvõi näiteks suured kinnisvaraarendused), millest väga pikalt ette kuulutatakse ja meedias pidevalt ka arendusprotsessi jooksul tähelepanu püütakse, jäävad lõpuks üldse välja ehitamata või ei saa ega saa valmis (ühe suure Eesti riigile kuuluva ettevõtte projektid näiteks). Ning samas - palju väga suuri asju tehakse nii ära, et enne valmimist ei ole neist kusagilt midagi kuulda olnud.

Minu järeldus on lihtne - suurte asjade elluviimisega saavad üldjuhul paremini hakkama need inimesed, kes on oma loomuselt tagasihoidlikumad ning oskavad pühenduda tööle. Nii läheb kogu energia õigesse kohta. Näiteid leiaks ka Eestist palju. Kes aga pühenduvad töö asemel rohkem väliste kuvandite loomisele, vähendavad oluliselt tõenäosust, et head ideed ka tegelikult ellu saavad viidud.

Chicago 1933

Täpselt aasta tagasi, 2013.a. märtsis, pidime vähemalt kahel korral Chicago 1933-s käima, aga igal korral tuli midagi sellist vahele, et käimata seal jäigi ning kuni selle aasta märtsini rohkem ka sellist mõtet ei tekkinud, et uuesti proovida. Aga selle aasta 22. märts oli parem päev ning Chicagos käimine õnnestus.

Mina vaatan söögi-joogikohtades käimise kulusid selle järgi kui suur tuleb taksoarve kodunt sihtpunkti. Chicago puhul jääb see hästi meelde - koduukse eest Chicago ukse ette läheb täpselt 10 (kui sõita mõistliku hinnaga taksoga).

Millegipärast oli tekkinud eelarvamus, et Tallinna vanalinnas asuvas söögikohas on nii söögid kui joogid (liiga) kallid ning laupäeva õhtul on suur hulk külastajatest ka soomlased. Kõik eelarvamused osutusid valeks ja sellest võib järeldada, et tegemist on igati vinge kohaga :) Kõige parem oli muidugi see, et purjus soomlasi ei olnud, kalleid hindu on lihtsam üle elada.

Kui laupäeva õhtul kell 19.00 kohale jõudsime, oli Chicago peaaegu tühi, aga see hakkas väga kiirelt muutuma ning ca 2 tunni pärast ei olnud enam ühtegi vaba lauda.

Toidud olid väga head ja sobiva suurusega. Fotod räägivad ise enda eest:

Joogid olid liigagi head ja kiirendasid oluliselt aja kulgu - õhtu, mis kestis 19.00 - 02.30, möödus nagu üks hetk ning eriliseks kiirenduseks osutusid punane vein ja calvados vaheldumisi.

Kui sellele kõigele lisada live-band, mis mängis väiksete vaheaegadega ajastule sobivat muusikat kella 10.30 - 02.00, võib öelda, et unelmate koht Tallinnast on üles leitud. Soovitan kõigile!

Cuba Cafe Riias

On oluline erinevus, kas minna nädalavahetusel õhtul "välja" Tallinnas või Riias ja erinevus seisneb peamiselt selles, milline publik sind ümbritseb. Isiklikud kogemused sunnivad igal juhul eelistama Riiat Tallinnale ning iga kord kui Riias on õhtul linna peale minek toimunud, on programmis oma kindlal kohal vanalinnas Jauniela 15 asuv Cuba Cafe:

Cuba Cafe, Jauniel 15, Riia vanalinn
Foto autor: Gea

Kas siis kohe esimese kohana hotellist väljudes, teise kohana peale õhtusööki Il Patios või õhtu lõpetamise kohana. Muidugi oleme Cuba Cafes käinud ka näiteks pühapäeva lõunal - kes siis kohvi ja kes midagi muud joomas ..

Mis teeb selle koha nii eriliseks, et käik Cuba Cafesse on nö. kohustuslik iga Riia reisi raames? Minu jaoks - väga stiilne interjöör, vinge teenindus (Lätis on üldse igal pool vinge teenindus), hind ja kvaliteet on vastavuses, superkokteilid, lahe seltskond (enamasti lätlased), kuum kohvi (nii kuumas tassis ja nii kuuma kohvi ei saa kusagilt mujalt) ja ilmselt midagi veel, mis ongi sellest kohast nii erilise teinud, et naljalt sealt mööda ei kõnni. Palju joogid maksavad?

Cuba Cafe joogikaart.
Foto Cuba Cafe kodulehelt

Ühesõnaga - moijtod on fantastilised, Cuba Libret tellid automaatselt vähemalt 2 tükki järjest ja kohvi on parim. Kui mitte enne, siis 19 aprillil olen uuesti Cuba Cafes. Loodetavasti varem

Kuuba-pärane interjöör.
Foto Cuba Cafe kodulehelt

Sigulda bobirada

Olles 23. veebruaril elanud kaasa Läti bobimeeskonna edukale esinemisele Sochi taliolümpial oli peale seda väga loogiline käia esimest korda lähemalt vaatamas Riiast natuke rohkem kui poole tunni autosõidu kaugusel asuvat Sigulda bobirada. See mõte on ka varem peast läbi käinud, aga realiseerimiseni jõudis alles nüüd.

Ühe mäesuusanõlva stardipaiga lähistel

Millegipärast tundus, et bobirada on Siguldas selline koht, mida on lihtne üles leida. Eeldasin isegi, et kui linna sisse sõita, hakkavad kohe sildid näitama, kus see kuulus rada asub. Seega sõitsin julgelt mööda Riia-Sigulda maanteed läbi kogu Sigulda ning kuna ühtegi bobiraja juurde viivat silti ei näinud, tuli lõpuks hakata GPS-i järgi vaatama, kus see rada siis täpsemalt asub. Muidugi tuli hakata tagasi sõitma ning GPS-i õpetuste järgi sõitsingi läbi linna tagasi, suurest mäest alla ning jõudsingi kohale, aga loomulikult bobiraja lõppu. See on selles mõttes jällegi õige koht, et näeb ära Sigulda mäesuusanõlvad ning bobiraja finishist nägi ära ka, kus on bobiraja algus :)

Tuligi sõita jälle mäest üles ning ca. 1,5 kilomeetrit Riia poole tagasi ning olimegi kohal! Kes eeloolevat kirjeldust jälgida ei jõudnud, siis kõige lihtsam Riiast tulles kohale jõuda on nii, et kohe peale linna sissesõitu pöörata vasakule, natuke sõita ning oletegi kohal.

Start!

Aga sellega muidugi seiklused ei lõppenud. Jõudes bobiraja stardipaika, ootas ees massiivne 7-kordne (või oli see 6-kordne) hoone, igalpool ümberringi jalutasid sportlased ning mina isiklikult arvasin, et sinna majja ei tohiks küll vist sisse minna ning mina oma loogikaga oleksingi seal niisama ringi vaadanud ning edasi sõitnud. Õnneks teine bobiraja huviline nii ei arvanud ning varsti olimegi hoones sees ning eelviimasel korrusel, kus oli raja stardipaik sportlastele ning avanesid võimsad vaated Sigulda loodusele.

Palju maksid piletid selle vägeva atraktsiooniga tutvumiseks?

Kevad Riias

Kevade tulek on igal aastal eriline aeg ja eriti hea on see, kui saad selle tuleku ka jäädvustatud. See meil paar nädalat tagasi Riias ka õnnestus kui oli selle aasta esimene tõeliselt soe (+10) ja päikesepaisteline ilm. Kuigi Riia on koht, mis on ilus ka kehvemate ilmadega, siis ilusate ilmadega kevadel ja suvel muutub Riia eriliselt ilusaks ja ilmselt ka turistidele aasta-aastalt aina ligitõmbavamaks. Aga eks pildid räägivad enda eest ise:

Pingevaba elu

Milline elu on pingevaba elu ja kas pingevaba elu üldse on hea elu, mille poole oleks mõtet püüelda? Raske küsimus - oleme ju enamasti harjunud sellega, et väga normaalne ja hea on elada vastupidist - igas mõttes pinget täis elu. Rabada tööl täiega hommikust õhtuni, teha täie hooga trenni, õiendada ja panna paika oma lapsi, teada täpselt, kuidas peavad oma elu (ikka täie pingega) elama kõik meie tuttavad, ... ... :) Pingevaba elu ei tundu enamasti mitte mingi alternatiiv vaid midagi sellist, mis meile ei sobi.

Aga kui paljud inimesed, kes elavad (väga) pingelist elu, on oma eluga tegelikult rahul? Kas pidev rabelemine on kedagi kunagi õnnelikuks teinud? Kas olete kunagi kokku puutunud mõne rikka inimesega, kes on õnnelik?

Milline aga näeb välja teistsugune elu, kirjeldab Leo Babauta oma raamatus "Pingevaba elu." Lugesin selle raamatu peaaegu et järjest läbi. Tundsin paljudes kohtades ära iseennast, leidsin põhimõtteid, mida ei planeeri vähemalt lähemas tulevikus rakendama hakata ning leidsin mitmeid häid põhimõtteid, mida võiks küll kasutusele võtta.

Milline on minu meelest pingevaba elu?
- rahulik, aga samas mitte uimane;
- pigem aeglane, aga läbi selle palju efektiivsem kui liiga kiirelt asju tehes;
- lihtne - ei ole vaja elu ise keeruliseks elada tekitades endale kunstlikke vajadusi;
- mitte liiga planeeritud - siis jääb rohkem ruumi loomingulisusele.

Ja veel sain ma raamatut lugedes teada, miks ei ole mõtet endale liiga detailseid päevaplaane teha. See oli küsimus, mille üle olin varem pikalt mõelnud. Ja nüüd sain ammendava vastuse.

Minu Kopenhaagen

Peaaegu terve see nädal on möödunud Kopenhaagenis ning täna õhtul Tallinna tagasi jõudes tundub, nagu oleks jõudnud kuhugi valesse kohta. Kõik, mida Kopenhaagenist leida lootsin, sealt ka leidsin ja palju rohkemgi.

Milline siis näeb välja Kopenhaagen läbi minu silmade?

Kopenhaagen näeb välja nagu ideaalne suur linn - inimesi on piisavalt palju, et suurlinna tunne tekiks; linn on väga rahulik ja kohati tekib tunne, nagu ei olekski suures linnas vaid pigem hõreda liiklusega väiksemas kohas; ilmad vahetuvad tõesti kiiresti ning korraga oleks mõtet kaasas kanda päikseprille ja vihmavarju; KÕIK inimesed, kellega kokku puutusime, olid sõbralikud; esialgu natuke kõrgena tundunud hinnad said mõne päevaga harjumuspäraseks ning viimastel päevadel tundus pigem, et kas "nii vähe maksabki"; SUUREPÄRANE teenindus kõigis kohtades, kus käisime; ... ... ...
Seda rida võiks veel pikalt jätkata, aga kõigest pikemalt juba järgmistes lugudes.

Aga miks siis ikkagi Tallinn tundus peale Kopenhaagenist tulekut vale sihtkohana? Lisaks mitmetele muudele põhjustele oli tegemist otseses mõttes reisiga "tulevikust minevikku" ja ajas tagasi minek ei saa ju liiga suuri emotsioone tekitada.

Mulle meeldis Kopenhaagenis. Väga meeldis. Sõit sinna kestab ka ainult 1 tund ja 10 minutit. Varsti lähme tagasi.

Teel Kopenhaagenisse

Olen viimasel ajal tähele pannud, et mida vanemaks inimesed saavad, seda kiiremini hakkavad ideed saama reaalsuseks. Kui noorena tundub, et aega on küll ja küll, siis aastate möödudes hakkad üks hetk aru saama, et see ei pruugi niimoodi igavesti jätkuda ja vaja oleks hakata tegutsema. Kiiremini. Minu vanus ei ole küll veel nii suur, et peaks kõik pähetulevad head ideed homme realiseerima, nagu teevad asjalikud 60-aastased inimesed, aga kuu aja jooksul peaks hea idee olema ellu viidud küll!

Seega siis - Kopenhaagen. Idee külastada Kopenhaagenit sündis 10. detsembri õhtul kella 19 paiku kui sõitsin läbi suure lumesaju hotellist "Olümpia" Viimsi poole. Mingi seletamatu reisitunne oli juba mitu päeva sees olnud ning siis sai selgeks ka reisisiht. Tegelikult ei ole Kopenhaagen päris uus sihtkoht - oleme seal juba korra viibinud paar tundi 2009.a. mai lõpus - ning kohalikus lennujaamas oma senise elu kõige kallima kohvi joonud ning võileiva söönud. Aga seekord lähme pikemaks ajaks - tõsi küll, mitte väga pikaks, sest ostetud on ka tagasisõidu piletid :)

Uude kohta minnes on minu jaoks alati üks huvitavamaid asju ettekujutamine, milline see koht tegelikkuses on. Et seda ettekujutust natuke lihtsustada, kingiti mulle jõuludeks "Minu Kopenhaagen." Olles selle raamatu lugemisega praeguseks peaaegu poole peale jõudnud, tundub mulle, nagu oleksin ise ka natuke taanlane - kuidagi väga suur äratundmisrõõm on!  Mõned lihtsad asjad: nagu taanlasedki, ei tõmba ka mina kodus akendele ruloosid ette; õhtuti panen küünlad põlema; meeldib rattaga sõita, ... ja loomulikult hygge; headest veinidest ja õlledest rääkimata :)

Üks minu seniseid lemmiklinnu, kus käinud olen, on Amsterdam. Kopenhaagenil pidavat Amsterdamiga päris palju ühist olema. Kas Kopenhaagenist ka minu jaoks linn saab, kuhu edaspidigi reisida või mitte, see selgub juba õige varsti.

PS. Pildid selle loo juurde tulevad pärast koju tagasijõudmist, kuna mul praegu veel endatehtud pilte Kopenhaagenist ega Taanist ei ole :)

Alkeemik

Paulo Coelho "Alkeemik" on üks nendest vähestest raamatutest, mida ma olen lugenud palju kordi - no nii vähemalt 5 korda kindlasti :) Viimati lugesin selle raamatu kaanest kaaneni läbi eile.

"Alkeemik" on raamat, mida on lihtne lugeda, eriti kui lugeja on kasvõi mingil määral raamatus kirjeldatuga isiklikult kokku puutunud. Kui üldse ei ole, siis ei jõua ka raamatu mõte ilmselt väga hästi kohale.

Aga mis siis minule "Alkeemikust" kõige rohkem meelde jäi - peale 5-dat lugemist viimase 6 aasta jooksul?

- Oma suured unistused tuleb ellu viia võimalikult kohe kui selleks kasvõi väiksemgi võimalus avaneb. Uut võimalust ei pruugi enam mitte kunagi tulla. Eriti kehtib see näiteks kaugele reisimise kohta. Pidime ju isegi eelmisel suvel San Franciscosse minema - siis tundus see nii reaalne, väga lihtsal põhjusel jäi käimata ja täna ei tundu see reis enam üldsegi nii lähedal olevat ...

- Väga hea elu on nendel, kellel on võimalik (s.t. kes seda ise tahavad) pidevalt ringi rännata ühest kohast teise. Esiteks saab läbi selle inimene palju targemaks kui ta palju maailmas ringi vaatab, aga teiseks - ja see on veelgi olulisem - ei kujune inimese ümber püsivalt suurt seltskonda teisi inimesi, kes kõik teavad, kuidas konkreetne inimene elama peaks ja proovivad teda igapäevaselt õpetada. Kui ringi reisida, siis ju sellist "kaaskonda" ei ole ja kõigi elu on lihtsam ja lõbusam.

- Kõige paremini õpib tegutsedes. Muidugi on ka raamatute lugemine oluline teadmiste täiustamiseks, aga kõige paremini õpib reaalselt tegutsedes. Eks tegutsemine on ju ka ebamugavam kui raamatutest tarkuste kogumine ja seetõttu muidugi efektiivsem!

- Vaimustumine. Minu meelest on see lausa omaette nähtus - inimesed, kes teevad oma tegevusi (ka tööd) suure vaimustusega - tulemused on eranditult alati suurepärased. Neid näiteid ei saagi olla palju, kus vaimustus on väga suur, aga seda enam need "hallist massist" eristuvad. Mina olen oma pika elu jooksul kohtunud ühe inimesega, kes teeb oma tööd erakordselt suure vaimustusega.

"Alkeemik" on väga hea raamat. Ega teda muidu ju nii suur hulk inimesi lugenud ei oleks ... ja loen minagi teda varsti 6-dat, 7-dat .... jne jne korda.

Trumani Show

Üks ettevõte on kuulsam kui teine.

Ühelt ettevõttelt tellitakse pidevalt ja palju, teiselt harva.

Ühte blogi vaadatakse 1000, teist 12 korda päevas.

Kuigi seda blogi, mida vaadatakse 12 korda päevas, toimetab palju targem ja elukogenum isik.

Miks see kõik nii on ? Tundub ju ebaloogiline ?

Vaatasin täna filmi Trumani Show ja minu jaoks on pilt selge.

Soovitan vaadata kõigil, kes tunnevad eelpool toodud küsimuste vastu huvi. See film teeb palju asju väga kiirelt väga selgeks. Kui tõsiselt süveneda.

Coccodrillo - Itaalia pizzeria & ristorante

Pitsa, mida pakuti meile Kreeta reisil.
Nagu pildilt näha, siis maitses see imeliselt.

"Päevas on mingit salapära – õhus hõljub justnagu mingi ootus. See kõik tekitab sinus tunde: peaks õhtul välja minema ja mine tea…" selline oli minu tänane horoskoop. Tavaliselt loen horoskoopi päeva lõpus, sest siis on lihtsam vaadata, kas ja kui palju üldse midagi täppi läks :)


Täna õhtul plaanisimegi välja sööma minna. Esialgne plaan oli ühte Kadrioru kohvikusse minna. See aga ei õnnestunud, sest absoluutselt kõik lauad olid kinni :( A pakkus välja, et lähme sinna, kus ta kaks nädalat tagasi lõunat söömas käis. Ma olin ettepanekuga loomulikult nõus. 


Kohale jõudes olid ka mõned lauad veel vabad, niiet saime lauda istuda ja menüüga tutvuda. Kuna kõht väga tühi ei olnud, siis võtsime kahe peale ühe pitsa. Mina tellisin Caffee Latte ja A musta kohvi. Pean kohe mainima, et meie teenindaja(mees) oli sõbralikult viisakas. See mulle meeldis. Mingisugust pikka ootamist ei olnud, sest kuigi teenindaja oli üksinda, liikus ta väga kiirelt ja mis peamine - nähtamatult. Tavaliselt kui olen mõnes kohvikus kohvi tellinud, siis mu kõrvad kuulevad juba kaugelt, et jube müristamine ja toksimine läheb lahti, kui see kohvi tegemine peale hakkab. Oehhh, kohvi saab ju vaikselt ka teha või mis? 
Igatahes ma ütlesin meie teenindajale, et me tellime pitsa kahe peale. See tal kindlasti kõrvust mööda ei läinud. Pitsa serveeriti meile mõlemale eraldi taldriku peal. Super! 
Täna õhtune einestamine jättis meile väga positiivse tunde. Coccodrillos oleme paar korda ka Viimsis söömas käinud ja seal meeldis meile ka. Söögid ja joogid on soovitamist väärt. Astuge julgelt sisse kui olete kesklinnas või Viimsis ja te ei kahetse.
Külastada saab neid Tallinna kesklinnas Tartu mnt 7 ja Viimsis Pargi tee 12.

Rucola - lemmik Itaalia restoran Tallinnas

Mõnus koht, kus saab ehtsat Itaalia toitu mekkida.

Valisin kaardipakist mõned kaardid ja lasin A-l sealt ühe välja tõmmata. See kaart mille A tõmbas oli see söögikoht, kus me täna esimest korda söömas käisime.

Restoran Pizzeria Rucola pidi väga hea söögikoht olema. Nii ütles mulle neiu, kelle käest Restoran52 kaardipaki ostsin. Tavaliselt meil siin maal ei meeldi osadele väga kedagi-midagi kiita. Seega ma uskusin teda :)

Itaalia toidud on ühed meie lemmikutest. Just sellepärast, et Itaalia restoranides on menüü pikk ja sisukas nagu ka tänases kohas Rucolas oli. Valikuid oli lausa nii palju, et ei teadnudki kohe midagi valida. Kuna kõht oli päris tühi, siis see kergendas valiku tegemist.

Restorani üldmulje oli väga hea. Kohe sisse astudes nägin oma vasakul käel pisikest venipoekest. Kõrvad püüdsid kinni rütmikad itaalia noodid. Meil vedas - saime esimesel korrusel (teine korrus on ka) viimase vaba laua. See kui söömas on palju inimesi, on väga positiivne märk. Järelikult rahvale meeldib see, mida neile pakutakse. Päris palju oli lastega peresid. Niiet lapsesõbralik ja soojemate ilmadega saab ka terrassil häid Itaalia roogasid nautida.

Meie lõunane menüü:

A tellis - SPAGHETTI alla MARINARA e Spagetid hiidkrevettide, tšilli ja koorega
mina tellisin - RAVIOLI RICCOTTA SPINACI e Spinati-ricotta ravioolid Tolecho juustu ja Parma singiga.

Tasuta on kõigile soovijaile vesi sidruniga, sai ja maitseained.

Teenindus oli nagu Itaalias tavaks - inimesi oli palju ja kõik toimetasid millegi kallal. Ootama ei pidanudki kaua. Umbes 15 minutit. Portsjonid olid restorani-mõõtu. Alguses mõtlesin küll, et pean pärast Rimisse minema ja ühe piruka juurde ostma. Tegin selle järelduse liiga vara :) Kui lahkusime, siis oli kõht väga rahul ja nurrus õnnelikult.

Ei raatsinud ühest küpsisetordi lõigust ja kohvist ära öelda. Koogi võtsime igaks juhuks kahe peale ning see oli õige tegu, sest ampsud olid meeldivalt magusad ning tumeda röstiga kohv neutraliseeris need kaks maitset.

Oleme väga rahul, et selline tore koht on olemas. Võimalik on toitu ka kaasa tellida. Ma mõtlen, et järgmine kord kui sinna lähme, siis broneerin eelnevalt laua. Ei tahaks mõnusast (maitse)elamusest ilma jääda kui juba nii kaugele sõita! Interjöörile annan 10-st punktist 11 :) Väga itaalia-pärane tunne tekkis seal einestades. Tahan varsti jälle seda lahedat tunnet kogeda.

Kes tahab ka Rucolasse minna, siis võib uurida nende kodukat, mis on siin. Pilt ongi sealt võetud.

Restoran52 =52 tasuta pearooga

Täna sain hakkama ühe tõeliselt vahva ostuga. Käies Stockmannis, sattus mu pilk enne kaubamajast lahkumist täitsa juhuslikult peaukse juures asuvale väljapanekule, kus müüdi midagi. Selleks, et teada saada mida, astusin lähemale ja tegin pakutava tootega tutvust.

Tegemist on kaardipakiga, milles on 52 kaarti, igaüks pühendatud ühele restoranile. Söögikohad, kus sooduskaardid kehtivad, asuvad Tallinnas, Mäos, Tartus ja Pärnus. Einestades koos kaaslasega, saab kõigis nendes restoranides ostes ühe pearoa, teise roa saab TASUTA! No super ju, iga kaart annab õiguse vastavas restoranis tasuta teisele roale, mille väärtus on väiksem või võrdne esimese pearoa väärtusega, mille eest makstakse täishinda. Kui kaaslane valib pearoa, siis mina võin võtta näiteks salati või pasta, vastavalt siis oma soovile :)

Kõik kaardid kehtivad kuni 14.november 2011.

Alguses natukene kõhklesin, et kas osta see kaardipakk või mitte. Aga õnneks ei võtnud otsuse tegemine kaua aega. Paar minutit võib olla. Hullude Päevade ajal müüakse kaardipakki kõigest 6 euro eest. See on täiesti normaalne hind, arvestades seda, et kokkuhoid tuleb igal juhul. Niiet süües ei pea mõtlema kui suur arve esitatakse :D

Mulle meeldib see, et söögikohtade valikus on nii minu lemmikuid kui ka täiesti uusi söögikohti. See annab hea võimaluse minna lõunale/õhtusöögile vanasse heasse järeleproovitud kohta või siis hoopiski avastada uusi maitseid kohas, kus varem käinud pole.

Huvitav ainult et ma varem sellisest toredast projektist kuulnud polnud ? Aga nüüd on aega veel üle poole aasta, et kaarte maitsvate roogade vastu vahetada.

Kui suutsin kelleski huvi tekitada, siis koduleht asub siin.

Miks mulle meeldivad vene rahvusest teenindajad

Sellel nädalal käisin tööasjus Narvas. Kui juba seal linnas olin, siis käisin ka Fama Keskuses. Olen seal ükskord varem ka käinud ja mulle väga meeldis seal. Poodide valik on täitsa ok ja eriti meeldivad mulle sealsed klienditeenindajad.


Ideaalne müük on see,
kui rahul on nii klient kui ka müüja. Pildi allikas

Kohe rõõm on poes käia. Ükskõik millisesse kauplusesse sisse astudes öeldakse viisakalt tere ja keegi ei vaata imelikult, "et mida sina veel siit tahad." Sellist suhtumist lihtsalt ei ole. Ühes poes valisin endale teksapükse. Ning kui klienditeenindaja mind nägi, siis ei pööranud ta oma pilku kuskile kapi taha vaid vaatas mulle sõbralikult otsa ja küsis kas ma vajan abi. Tegelikult ma jõudsin natuke ennem juba mõelda, et kui ma näen kedagi, siis küsin abi :)

Ta leidis mulle soovitud suuruse. Ma tänasin ja suundusin proovikabiini. Võtsin ikka mitu paari pükse ja olin vähemalt 8 minutit juba proovinud. Mõtlesin, et huvitav kas ma pean kõik oma asjad kaasa võtma ja veel ühte paari pükse endale tooma minema. Igaks juhuks piilusin kardina vahelt välja, et äkki märkan teenindajat, kes enne nii abivalmis oli. Ja voilaa, ta seisiski kabiinide juures, et vajadusel mind aidata. Nii tore. Naeratus tema näolt ei olnud kadunud. Ta tõi mulle uue paari pükse. Kui olin proovimise lõpetanud, küsis ta kas mulle sobis midagi. Mul oli hea meel, et sain öelda jah! Mulle meeldis see, et ta ei ilmunud kardina taha ja küsinud, no kas sobib ka midagi. Eelmisel nädalal ühes teksapoes käis müüja niimoodi mitu korda küsimas. Vahepeal tekkis kül selline tunne, et äkki tõmbab veel kardina ka eest ära. Kui mul midagi vaja on, siis ma saan selle küsimisega väga hästi hakkama.

Ta oskas mind kui klienti kuulata ja mulle jäi sellisest teenindusest väga hea tunne. Mingis mõttes oli ta nagu väike nähtamatu abiline.

Millegipärast on mulle vene rahvusest teenindajad alati meeldivat teenindust pakkunud, mida ei saa aga öelda... kohta.

Klienti leida on raske, aga kaotada no nii lihtne. Millegipärast poodi, kus on saadud halva teeninduskogemuse osaliseks, nii lihtsalt enam tagasi ei minda. Huvitav, miks see nii on ?

ABMGFFDV

Kukruse Polaarmõis, -muuseum

Ühel kaunil talvepäeval külastasime Kukruse Polaarmõisa ehk polaaruurija Eduard von Tolli kunagist kodumõisa, mis nüüd on ainus omataoline muuseum maailmas. Varem ei olnud seda kohta sellisel kujul võimalik külastada nagu see täna on, sest külastajatele avati mõisahoone ja ekspositsioonid alles 2010.a. oktoobris.

Ma küll ei tea, missugune nägi see maja ennem välja, aga ma olen üsna kindel, et ära on tehtud suur-suur töö.
Tegemist on väga omapärase ja innovatiivse muuseumiga. Vaadata on samapalju kui imestada. Kusjuures tavaliselt muuseumis käies oleme harjunud, et võime kõike vaadata, aga katsuda mitte. Kukrusel sellist reeglit ei tunta. Katsuda võib kõike, lausa on soovitatav ja proovida on võimalik lausa 18.- 19. sajandi riideid. Aga seda viimast saavad teha ainult julgemad :)

Kui arvatakse, et muuseumid on igavad, siis Kukruse Polaarmõis tõestab vastupidist. Ühes saalis on võimalik vaadata ja kuulata puutetundliku ekraaniga telekast erinevaid mõisaga seotud lugusid. Aeg lausa lendab seal ringi uurides ja kui ring majale peale tehtud, siis on kahju, et peab lahkuma. Kuid kõiki külastajaid oodatakse lahkelt tagasi.

See on suurepärane elamuskogemus nii lastele, teismelistele poistele ja tüdrukutele kui ka täiskasvanud inimestele siit maalt ja mujalt maailmast.

Kelgukoerterakend, taga on näha polaarkajaki.

mõisa hiirepoiss, kui seda esimest korda hämaras
ruumis nägin, siis ehmatasin korraks ära küll :)

Kaks kõige armsamat jääkaru,
kindlasti paljude külastajate lemmikud.

Siin saigi laua taha istuda ja lühikesi filmiklippe vaadata.
Sellist luksust pole küll varem näha saanud.

Meile meeldis väga muuseumi administraator. Ta oli väga sõbralik, viisakas ja abivalmis. Muideks oma nimeks ütles ta olevat Kaja :)

Veinipööning Viru tänaval

Tänu Cherry.ee-le saime tuttavaks Veinipööninguga Viru tänaval. Kuna vein on olnud nii pikalt meie üks lemmikjook kui ma üldse mäletan, siis meeldivad ka loomulikult head veinijoomise kohad, mille hulka Veinipööning kahtlemata kuulub.

Käisime Veinipööningul eelmise nädala neljapäeval. Ilm oli selle talve üks külmemaid. Selle ilmaga läks eriti hästi kokku veinijoomine kaminasaalis. Kuna oli nädalasisene aeg, siis oli külastajaid loomulikult vähem kui nädalavahetustel - enamus tööinimestest ei saa ju endale lubada, et järgmisel päeval pole võibolla kõige värskem olek ...

Vein, mis kaasnes Cherry.ee pakkumisega, oli superhea vein Itaaliast. Kuna ma suur veiniekspert ei ole, siis täpsemalt sellest veinist kirjutama ei hakka, aga vein oli tõesti hea - enamusest poodidest küll sellisel tasemel veini osta ei saa, ma arvan. Head olid ka erinevad juustud, mida veini juurde pakuti.

Ainuke asi, mis olemata oleks võinud olla, oli lisaks veinile pakutud kohvi - aga arvestades, et me ei tulnud siia kohvi jooma, ei oma see ka liiga suurt tähtsust. Aga üllatusena lõpuks pakutud Põltsamaa Tõmmu oli tõeliselt hea. Kuna me pidime ise ära arvama, millega tegemist oli, oli üllatusmoment veel suurem - tundus küll kuidagi tuttav nii maitselt kui lõhnalt, aga et tegemist oleks Põltsamaa veiniga, selle peale küll ei tulnud (:

Veinipööningu kasuks räägib ka väga hea asukoht. See koht sobib ideaalselt ka nö. "soojenduseks" - et edasi järgmistesse kohtadess ja uute jookide juurde siirduda. Nii, nagu ka eelmisel neljapäeval juhtus ...

Vaba kui lind

Novembrikuu Marie Claire persoonilugu oli seekord Carmen Kassist. Panin oma mõtted ja emotsioonid kirja nii:

Ühel täitub unistus siis kui ta saab välismaale elama või tööle minna ning teisel hoopis siis kui saab kodumaale tagasi tulla ja siin tööd teha. Mulle avaldas muljet kui siiralt, ausalt ja lausa kaasakiskuvalt Carmen Kass kõikidele küsimustele vastas, osadele veel väga originaalselt. Positiivne on see, et ta jälgib tarbimisel keskkonnasõbralikku ja tervislikku joont. Ta teeb väga õigeid tähelepanekuid - näiteks selle kohta, et hammaste pesemise ajal ei pea vesi tarbetult jooksma. Ma tean, et esmapilgul väikestest muutustest sünnivad lõpuks suured muutused! Tundub natuke uskumatu, et naine, kes töötab moemaailmas, ei ole langenud mõttetu ostlemise lõksu. See vajab kaljukindlat iseloomu ja kuna ta on nii hästi modellina läbi löönud, siis Carmenil peab seda kuhjaga jaguma.

Mulle meeldib kui kellelgi on hobi, see annab inimesele nii palju juurde ja kõigele lisaks ei hakka ka kunagi igav. Carmen on hea näide sellest, kuidas julge pealehakkamine, enesekindlus ja terved põhimõtted, toovad õnnetunde koju kätte. Ta tuletab meelde äärmiselt olulist asja, mida me unustama kipume või siis ei teadvustagi seda endale – tähtis on olla realistlik. Pole ju mõtet loota, et 150 cm pikkune tüdruk modellagentuuris tööd saab. Kui me ei loo kättesaamatuid eesmärke, siis ei pea ka ebaõnnestumise korral pettuma. Arvan, et eestlasest supermodelli kaubamärk on tõsine olek. Carmen Kass oskab enese eest seista. See on üks põhjustest, mis on tema edukale karjäärile tublisti kaasa aidanud, luues vabaduse, mida ta nautida saab ja oskab. Ma sain veellkord kinnitust, et tähtis pole see kust sa tuled, vaid see kes sa oled!

Tornikohvik - parimad vaated Otepääl !

Tõeliselt ilusate vaadetega lahe kohvik asub Otepääl Pühajärvel; nimi läheb muidugi ilusasti kokku kohviku asukoha - torniga. Imelik, et sinna varem sattunud ei olnud, aga nüüd sai ära käidud ja kahetsema muidugi ei pea:)

Vaated olid fantastilised - ja seda igas suunas.

Eriti lahe oli see, et olime kohvikus ainsad külastajad - aeg oli hästi valitud - reede ja kohe peale kohviku avamist kell 12. Ideaalne keskkond sügisese Otepää vaatlemiseks kõrgustest vaikuses ja väga hea kohviga.

Tornikohvik sobib oma valgusküllasuse poolest kindlasti ideaalselt ka lugemiseks. Järgmine kord võtame raamatu kaasa ja lähme kauemaks:)

JVHNGQWU

Jooksmine on lahe !

Sellise tõdemuseni, et jooksmine on tõeliselt lahe tegevus, olen jõudnud viimastel nädalatel. Kunagi ammu olen jooksmisega tegelenud päris palju ja ka midagi saavutanud sel alal, aga mida aeg edasi läks, seda tagasihoidlikumaks on jäänud jooksuelamused ja muidugi ka tulemused.

Kõige tipp oli muidugi selle aasta SEB Sügisjooks, kus saavutasin 10 km distantsil aja 1:03. Kui arvestada fakti, et olen parematel aegadel läbinud 10 km ajaga 34:30 ja maratoni 2:48-ga, siis hakkas oma "suurepäraste" tulemuste puhul ikka piinlik küll. Kõigele lisaks ei ole jooks juba aastaid enam mitte mingisugust head enesetunnet tekitanud - jäi valida kahe variandi vahel - kas lõpetada jooksmine üldse ära või teha suurem muutus eesmärgiga järgmisel aastal 10 km ikka uuesti alla 40 minuti joosta. Eesmärgid on mul muidugi alati suured olnud:)

Muudatused, mida ette võtsin kuu aega tagasi:
- hakkasin jälgima Mette Blochi treeningkava, mille tulemusena jõuan 12-nädalase algajatele mõeldud kava alusel 12 nädala pärast joosta vabalt järjest 15 km;
- treening on muutunud regulaarseks - vastavalt eesolevale kavale, mis kirjutab täpselt igaks päevaks ette, mida teha;
- kavast olen kõrvale kaldunud ainult niipalju, et päevadel, kus on kirjas jalutuskäik, olen teinekord rulluisutanud;
- trennid on toimunud ilmast sõltumata;
- teen venitusi ja kerget jõutrenni peale jooksmist;
- trennis ei kasuta enam pulsikella. Mõte on selles, et jooksen rahulikult ja püüan hoida head enesetunnet; kui see ära minema hakkab, siis langetan tempot.

Esimesed 4 nädalat on kava edukalt täidetud ja selle tulemused on tänaseks:
- jooksmine on uuesti täiega meeldima hakanud;
- tempo treeningul, kui jooksen nii aeglaselt kui oskan (pulss on vast 120 ringis), on sarnane kuu aja taguse võistlustempoga;
- jooksmisest on saanud igapäevaelu lahutamatu osa ja treeningkava paneb paika ülejäänud tegevused;

Kõige tähtsam on loomulikult kannatus. Muidugi on juba praegu trennis aeg-ajalt nii hea tunne, et tahaks tempot tõsta ja 10 km või rohkemgi joosta, soovitavalt veel ka mägisemal maastikul. Aga selleni jõuame alles detsembri alguses. Ja ega tegelikult kevadenigi enam väga kaua aega pole - ja siis ootavad ees juba poolmaratonid:) Aga sellest kunagi hiljem, kui algajate kava on asendunud poolmaratoni kavaga !

PS. Treeningkava leiab siit:
http://www.maximsport.ee/treeningprogrammid/jooksmine-15km

Pubide pealinn Otepää

Otepääl on alati tore olla - tegemist on palju - alates aktiivsest sporditegemisest ja lõpetades söömise-joomisega neis paljudes kohtades, mis Otepääl ja lähiümbruses paiknevad. Viimati Otepääl viibides olid ilmad tagasihoidlikud; oli hea võimalus keskenduda pubidele:)

Seekordne avastus oli Pühajärve Hotelli Pubi. Millegipärast ei olnud sinna varem sattunud. Tegelikult oli muidugi põhjus selles, et siiani olin arvamusel, et publik on seal teistsugune, soomepärane. Ja see väga ei tõmmanud. Aga seekord juhtus nii, et esimesel õhtul oli ilm nii kehv, et kuhugi mujale minna ei tahtnud ja nii oligi hea võimalus avastada Pühajärve Pubi. Muidugi oli seal ka soomlasi, aga seekord olid need ärimehed suure delegatsiooniga. Lisaks kohtasin seal oma endist pikaajalist juhti ning esindatud oli ka Andrus Veerpalu oma perega. Ega nii kirjut ja toredat seltskonda kusagilt mujalt Eestis vist enda jaoks poleks sel õhtul leidnud.

Teenindus oli kahjuks ülimalt tagasihoidlik; selline külmus ja ükskõiksus hakkas silma kogu Pühajärve kompleksis, aga pubis lõi see kuidagi eriti välja. Õnneks olid söögid-joogid väga tasemel ja teenindajad suutsid ka enam-vähem märkamatuks jääda.

Õlu oli hea, pastad väga head, kokteilid suurepärased ! Pühajärve pubisse lähme kindlasti uuesti, kui Otepääle satume !

Otepää kuulsaim pubi on muidugi Oti pubi Otepää keskväljakul. See on tõeliselt lahe koht. Pakun, et olen siin söömas-joomas käinud vähemalt 300 korda, ilmselt rohkemgi ! Siin on superteenindus; nii heal tasemel teenindust kohtab väga harva. Ja see on ALATI heal tasemel ! Loomulikult on alati väga heal tasemel köök. Eriti maitsevad mulle Oti pubis salatid ja pannkoogid. Kohvi on samuti erakordselt hea. Oti pubi kuulub kahtlemata minu lemmiksöögikohtade hulka ja seda isegi niivõrd palju, et kui teinekord sõidan Võrust Tartusse või vastupidi ja on natuke aega üle, teen väikse ringi läbi Otepää, et siin pubis söömas käia.

Kolmas tore koht on Nuustaku pubi. Siin on kõige suurem tõmbenumber kahtlemata vaade, mis avaneb mäe otsast alla Pühajärvele. Seetõttu on siin ka suvel alati palju külastajaid - sellist ilusat vaadet terrassilt tasub nautima tulla, kui juba Otepääl oled. Septembrikuu kogemus ütleb, et söögid on siin tõeliselt mehised - väga maitsvad ja väga suured. Isegi 3 tundi peale söömist trenni minnes oli kõht veel väga täis:)

Tagasi koju tulin küll mõne kilo võrra raskemana, aga kuna Tallinnas nii lahedaid söögikohti veel avastanud ei ole, oli ka kaalumure ajutine ja kiirelt lahenenud:)